26.08.2014

Ei saa öelda, et Issand ei oleks mind sel suvel hoidnud. No jubedad ilmad on olnud üldiselt ju – külm ja märg või kuum ja kuiv. Aga mul on vedanud. Loivasin mööda ilma ringi – Issand saatis mulle ilmakese 25 kraadi tuulekesega. Istusin kodus, oli külm ja märg, nii kena ettekääne mitte aiatöödele siirduda. Viimasel laupäeval kõhklesin kas minna Pärnusse Operetipäevadele või Viljandisse Balti keti kontserdile. Läksin Viljandisse. Pärnus sadas terve kontserdi aeg, Viljandis hakkas sadama viimase loo korduse ajal. Pühapäeval käisime Pätakaga kanuutamas, ilm oli parim mida tahta – 20 kraadi sooja ja kuiv. (15 kilomeetrit oli ikkagi päris palju ühe kanuu seljas kühveldada, ilmast sõltumata.Järgmine suvi alles jälle.) Esmaspäevast läksin tööle, sajab juba teist päeva!

Vot siiani on korras. Aga  mis toimub minu aiamaal??? 

Ega ma ei hakka siin Issand, Sinuga kauplema või midagi, aga äkki Sa siiski mõtled natuke? No mida ma peaks tegema kõigi nende suvikõrvitsate ja spagetkõrvitsatega? Ma ju panin mõlemat ühe taime. Milleks siis kõik need kuhjad kõrvitsaid? Samal ajal kui kurgid, armas Issand, vaata palun korra kurke ka, kiduvad mis kole. Ja neid on oma 9 taime? Kurkidega ma teaks küll, mida teha!

Ok, lõpuks olen ma ikkagi tegude inimene. Pätakas miskipärast küll liigitab mind ei-inimeseks (ehk siis selleks tropiks, kes kõigi teiste inimeste initsiatiivi mida iganes ette võtta juba eos summutab). Eksib Pätakas, eksib!

Vot siin on minu ühe päeva, kordan, ühe päeva suvikõrvitsa saak:

20140826_193705

 

Ehk siis selge, et nendega tuleb midagi ette võtta, olgu või ükshaaval.

Seega riivisin ma ühe neist ära, segasin segamini 350 g jahu, paki kuivpärmi ja 150 ml veega, natuke soola riputasin ka. Panin pooleks tunniks kerkima. Siis 200 kraadiga ahju, pooleks tunniks umbes. 

20140826_200437

20140826_200732

Vot, sünnib süüa küll. Paljas suvikõrvits ju väga ei sünni. Üldse ma leidsin netist ikka hunniku retsepte, kuhu neid vilju veel suruda annaks. Nii et pole hullu Issand, kui sa mingil põhjusel ei saa kõrvitsatelt kurkidele ümber orienteeruda. 

04.08.2014

Ma nägin laupäeval 24 aastast naist, kes elab tohutus suurlinnas, no tõelises megapolises. Sattusime siis viljapõllust mööda sõitma ja see neiu pani kisama, et tema tahab vilja katsuda. Et ta ei ole sellist asja mitte kunagi elus saanud puudutada. Ragistas siis põllu peal nagu kits kunagi, ronis autosse tagasi viljapead puntis käes. Vot siis, mis kõik võib inimese õnnelikuks teha.

30.07.2014

Ma sattusin siia täiesti juhuslikult – tahtsin vaadata ühe inimese blogi, millele mul siin link on. Miskipärast tekkis huvi, kas mul õnnestub üle poole aasta veel siia sisse logida minu haugimälu juures, eriti mis puudutab paroole ja muud sellist kribu-krabu, ja no mis sa kostad – õnnestus! Siis võiks ju postitada ka, nii märgi maha jätmiseks näiteks.

Ma ei hakka tegema mingeid kokkuvõtteid vahepealsest poolaastast, õigupoolest pole sest midagi kokku võttagi. Jama on olnud üksjagu rohkem kui vaja, aga millal seda poleks? Täiesti juhuslikku posti võib panna kirja hoopis täiesti juhuslikud heitmõtted käesolevast hetkest, ma leian.

Esimene – mul on vaja starteripendiksit. Mis võib vabalt olla hoopis bendiks või midagi sootuks kolmandat, ega ma nüüd nii täpselt ka aru ei saanud. Mõne päeva eest, kui ma istusin Moskva linnas Taras Bulba nimelises restoranis ja ajasin öösel kell 12 näost sisse 846 kalori väärtuses (menüüs kirjas) pelmeene, neid tõenäoliselt sama väärtusliku toorõllega alla loputades, helistas mulle laps ja andis teada, et auto ei lähe käima.

Olles asja nüüd omalt poolt mitu korda kontrollinud, on selge, et ei lähe jah. Ehk siis kutu on seesama kuradi pendiks või mis iganes asi. Hinda kuuldes ei jäänud mul mitte üksi hing kinni vaid tekkisid ka seedehäired. Ma lähen vargile! Kohe, kui ma saan aru, kas lihtsam on varastada sedasama pendiksit või raha. Hetkel kaldub justkui viimase kasuks.

Teine mõte – kuhu me niimoodi jõuame, mis, ah?

Peale õgimise olid mul Moskvas mõned kultuursed hetked ikka ka, ehk siis külastasin ma näiteks Kolomenskojet. Ma ei hakka siinkohal arutlema selle üle, kui valesti moskvalased seda asja seal ajavad, kuigi tõesti – interaktiivsest muuseumist ei ole nad kuulnud mitte õhkagi – sest mul on meie kultuuri pärast hoopis suurem mure. Tuli sellesama Kolomenskoje ja Izmailovo peale mõte, et loeks “Peeter I“ üle ja marssisin kohalikku raamatukokku. Mis selgus? Ma sain selle raamatu endale, sest Aleksei Tolstoi kirjutatud “Peeter I“ on juhtumisi maha kantud. Ära visatud põhjusel X veel ei olnud, prügivedu vast on kallis. Saate te siis nüüd aru? See raamat kantakse maha, samal ajal kui riiulid on lookas pasa all, kus meestegelase keel ringleb naistegelase söögitorus?? Ei, ma ei tee siin paanikat ega midagi, kuigi tegelikult sellised asjad mind hirmutavad küll. Eriti veel, kui raamatukoguhoidja, ma  pakun nii 25-30 vahemikus inimene küsis, et kas see on hirmus hea raamat, et ma seda tahan. Millest ma järeldan, et ta ei tea sest raamatust õhkagi. Ei muidugi ei pea kõik seda lugenud olema, iseenesest see ju ei olegi teab mis märgiline teos, aga see mahakandmise ja küsimise värk kokku toob mind ülal esitatud küsimuse juurde – kuhu me niimoodi jõuame? Või olen mina ikkagi mingi hirmus fossiil ja maailm on just õigel teel?

Ok. Olles selleks korraks pannud kirja oma mure inimkonna tuleviku pärast siirdun oma armastatud Peetrit lugema, mine tea, mis tujud mind ja millal postitamise osas jälle tabavad.

17.01.2014

Selle nädala mõte- tahaks taas  kord töötada äriettevõttes, ehk siis sellises, kus toimib rahaline loogika. Minu kogemuse järgi on see üldse ainus mis toimib – kui pole vajadust kasumit teenida, puudub üldse igasugune arukas tegevus. Jäävad ainult isiklikud ambitsioonid, muud ei midagi. Kui ambitsiooniks on teeneteristi saamine ja jagajate ambitsioon on õigus neid ristikesi jagada (mis nende ristikestega üldse tehakse muidu?), siis tuleb kuidagi tunne, et nii tahaks raha juurde tagasi. Raha puhul ma vähemalt saan aru,milleks seda tahetakse. Ja mõelda – vastutus oleks ka ainult raha eest!

Image

Aga muide, ma tegelikult üldse ei hädalda, ma olen omadega täiesti rahul, nagu siga rukkis. See ülaltoodu oli lihtsalt mõte, natuke igatsust kunagise loogilise elu järgi on tõesti, aga mitte nii hullult, et see praeguse olemise õnnetuks teeks. Reede on ja lisaks niisama reedesele šampuse joomisele on meil veel mu õekese auto liigud käsil. Mercedese ostis, ahv selline! Ma olen elu aeg Mercedest tahtnud endale.

15.01.2014

Eile tegime pattu – käisime kirikus. Patt seisnes selles, et me käisime seal puhta töö ajast, meil oli asja Koonga kanti ja Mihkli kirik jäi tee äärde. Kuna meil oli parasjagu juurdepääs ka kiriku võtmele, siis ostsustasime aja maha võtta ja oma autojuhi, nimega Mihkel, Mihkli kirikut vaatama viia.

See oli imeline. Kirik ise on ju lihtne, kui 13 sajandist (arvatavalt) pärit müürid maha arvata, aga kõik sobis kuidagi nii hästi kokku: päikest täis kõlisevkülm karge õhk, vaikus ja pealelõunane aeg… kolleeg tegi paar pilti ka.

484812_696095157079350_1453301218_n 1525580_696095207079345_99885877_n

 

Pildil on vitraazidest tekkinud värvilaigud kiriku seintel. Aga ega need pildid õieti mingit meeleolu edasi ei anna. Edasi vahtisime terve tee linna, kui ilus siiski Eesti vahel paistab – õrn roheline oras läbi õhukese lume kumamas ja imesta mis  kole, poolik vikerkaare jupp taevas!

Elu on ikka nii ilus. Olgu või vahel.

28.12.2013

Olgu see siin välja öeldud – ma ei kaalu end enne, kui kümnes veebruar. Enne oleks lihtsalt masohhism ja ka siis on kahtlane. 

Aga muidu käisime me eile traditsiooniliselt Riias, me käime pulmaaastapäeval Ennuga. Hästi ilus oli, ausalt! Natuke jahe, aga tuledes ja mõnus.

ImageImageImageImageImageImageImageImageImageImageImageImageImageImageImage

 

Muidugi tipphetk saabus öösel, kus mul oli lõpuks peale tunde küljelt küljele püherdamist õnnestunud hotellis magama jääda (kes üldse hotellides kergesti magama jääb?) ja Enn mind üles ajas teatega, et kuule, rakette lastakse. Mina ütlesin seepeale, et ei viitsi küll aknale minna – Enn arvas, et ei-ei, ei ole mõtet, need nagunii on kuskil teisel pool maja. Oh ja ah.

Ja mismoodi see abielu ikka 16 aastat juba püsinud on?

4.12.2013 (jõulud…)

Äratus kell 11, mis on veider. Ma isegi katsusin oma kallist abikaasat, ega ta juba jahtunud ei ole, sest elusana koperdab ta hiljemalt kell 9 mööda elamist ringi ega lase inimestel magada. Aga ei olnud, elus oli. Ma ei tea, vahest mõjus nii und soodustavalt šampus Aelita (hind kiiduväärne 2.90 Maximas, vähemasti muskaadiga vairandil pole häda midagi) mida me eile jõime.

No igatahes oli meie plaan koristada ära elamine ja kuusk sisse tuua tõsises ohus, kuna kell 3 päeval pidime me juba ema juures olema. 

Eks nii läkski – kell 13.45 oli meil kuusk toas küll, aga jumala ehtimata ja Enn pesi täie innuga põrnadat.

 – Hakka lõpetama, me jääme jälle hiljaks..

– mis sest on siis, kui jääme? 

– midagi ei ole, aga igal aastal me jääme hiljaks. Ma tahan õigeks ajaks jõuda, pane riidesse..

 – pöh

 – miks me alati hiljaks jääme? Tööle me jää ju hiljaks?

 – hakkame siis tööle ka hiljaks jääma, kui sa tahad…

15 minutit hiljem:

 – kuule vaata kas see särk sobib?

 – sobib küll

 – sa ei vaadanud üldse!

 – kui ma oleks vaadanud, siis ma oleks pidanud ütlema, et särk sobib, aga püksid on nõmedad

 – ei no lahe, miks ma need ostma siis pidin?

 – sellepeärast, et need on normaalsed kampsuniga, aga mitte triiksärgiga. Kampsuniga on popid ja noortepärased, särgiga on lihtsalt imelikud.

Enn läheb pükse vahetama. Seejärel tahan mina teada:

 – kuidas ma välja näen?

 – ma ei tea, ma pean siis prillid otsima…

 – jumala pärast ei, hakkame minema, juhi või ilma prillideta!

Maantee on autosid täis. Enn arvab, et kõik inimesed lähevad vanemate juurde maale pühi pidama. Mina ei usu, maal ei ela nii palju vanemaid.

Pärnus on kauplused peaaegu täitsa tühjad, ma tean, sest me pidime veel apteegist ka läbi minema.

Ja me jäime vaid 10 minutit hiljaks! Mis pole võrreldes tavalisega üldse midagi. Muidugi kuuske me ehtisime õhtul.

 

 

 

10.12.2013

Sellest on nüüd oma 2 kuud, kui ma otsustasin bussides magama õppida. Lugeda ma bussis ei saa, süda läheb pahaks. No eks istu 3 tundi asja eest, teist tagant, kuni buss Tallinna venib!

Õppimine ise käis nii, et ma hoidsin lihtsalt kangekaelselt silmi kinni, kuni uni peale tuli.

Nii. Et mis ma siis nüüd hädaldan? No kes oleks osanud arvata, et ma selles bussis magamise asjas nii põrgulikuks edukaks osutun! Nüüd aitab juba bussijaama jõudmisest, kui mul vasak silm kinni on. Enne istmele vajumist sulgub tahtest sõltumata ka parem. 

Eile käisin kodulinnakesse jõudes kohvikust läbi, et enne oma auto rooli minemist (viimased 5 kilti ma liigun sellega) tass kohvi juua, ilma enam silmad lahti ei tule. See, et ma pole seni veel Tartus ärganud, tuleb ainult taevasest ettehooldusest ja mu enda osavusest unes näha, kus maal ma parajasti olen.

Mina  asiaadiks maskeerituna metroorongiks maskeerunud Pärnu-Karksi-Nuia bussis:

Image

 

Mina mustanahaliseks maskeerituna:

Image

 

08.12.2013

Lihtsalt tõestamaks, et mu elus on ikka muud ka peale vestluste räigest vägivallast ja alkoholilembuse.

Tegelikult olen ma sel aastal otse ootamatult jõulude lainel!

Mul on isegi jõulukaunistused:

Image

Image

Sellised lihtsad küll, aga mis imet seal siis lõpuks ikka vaja on.

Mul on piparkoogid:

Image

Image

Image

Ja ei ole siin kommenteerida midagi, et kaamelid näevad välja nagu ufod. Mina panin soodat tainasse TÄPSELT nii palju, kui retsept ette nägi, ega vastuta kuidagi selle eest, et piparkoogid paiste küpsevad.

Enamus haritud inimesi muidugi teab, et tänapäeval ei ole jõulud niisama, vaid igal aastal on ikka uued trendid, mida kuhu riputada. Kuna ma peamiselt jõlgun vabal ajal venekeelsetes foorumites, siis ilmselt sealt ka arusaam, et selle aasta trend on baleriinid, mida siis vastavalt tuleb kõlkuma seada nii akendele, kuuskedele kui veel mitmetesse kohtadesse. Trendi-teadliku inimesena ma tegin ka ühe, häda on ainult selles, et parema modelli puudumisel pidin ma enda pealt šnitti võtma.

Image

 

024

 

Muidugi eile juhtus üks sõbranna kuskil kohvikus ajakirja lugema ja selgus, et baleriinid on siiski üldse OUT – hoopis linnukesed pidada moes olema. Valged linnukesed. Piller olla ajakirjas öelnud ja kui juba Piller ütles, siis ikka ongi linnukesed.

Noh, mis seal ikka, kes ma siis platseerun linnukeste tootmisele ümber.

07.12.13

Asjad kipuvad jälle käest ära minema.Ehk siis mitte asjad, aga kehakaal. Ja see ei ole üldse sellest, et ma ei suuda toidust loobuda – lõdvalt, terve nädala jooksul ei söönud ma suurt midagi. Aga alkohol!!! Vot, selleta ei tule välja.

Eile oli meil kolleegidega suur jõulupärja tegemise õhtu, mis loomulikult ei käinud päris kainelt. Kui ülejäänud naised läksid meeste juurde koju magama, siis mina, kes ma maainimesena ei saa koju kuidagi, vedasin hoopis lapse kõrtsi. Sest mis on kõige olulisem lapse kasvatamise juures? Ikka kasvatada üles inimene, kes on iga kell valmis sinuga jooma tulema! (Ma ei saa küll aru, kuidas mamma selle asja kasvatuses läbi lasi, sest nii 90 protsendi ulatuses kasvatas minu last üldse minu ema, ehk siis Mamma, tänu millele on mu laps üldiselt siiski korralik inimene.) Nii ta siis jälle läks….oma 3 kilo kenasti jälle otsa lakutud. Oh ja ah. Ma olen ikka nõrk inimene küll. Samas nii mõnus õhtu oli! Igatahes enne jõulu mitte üks piisk. Vähemasti mitte enne 20-ndat, kui esimene pidu on.