Monthly Archives: mai 2010

30.05.2010 – pühapäev

Parima nädalavahetuse postitus!

Sellest tuleb üks pikk ja paljude piltidega postitus. Sest see oli tõesti üks parimaid nädalalõppe! Ma käisin Pätul külas. Tartus.

Meil oli nädalalõpuks tegelikult plaan ja puha – reede pidi olema kaubanduse (kaltsukate) päev. Laupäev pidi olema kultuuri päev. Ja täitsa nii ka läks. Aga ma panen järjest kirja kõik armsad asjad.

Reedet alustasime Caffe In-is.

Kaltsukaid on Tartus päris palju, ei saa tankimata kah rajale minna ometi. Pealegi anti meile kaks jooki ühe hinnaga, mis oli tõiselt armas.

Edasi tuli tohutu marss mööda kaltsukaid -mida oligi palju. Isegi nii palju, et ühel hetkel meie ind rauges, no ei jõudnud enam. Siis puhkasime Poole Kuues jalga ja tegime muidu kesklinnas pilti. Ma leidsin apelsiinid keset Tartut kasvamas!

No on plastmassist, ei ole vaja pisiasjade kallal norida, kes teil neid süüa on käskinud? Need põõsakesed olid kuidagi nii armsad seal vaiksel tänaval.

Siis leidsime veel mõned armsad tänavad ja majad.

Kusagil veel selline väga armas park – hea hoolduse korral võiks see päris pärl olla…

Nojah, kõigi nende majade ja parkide vahel olid ikka veel kaltsukad. Nii et kella kuueks hakkasin ma juba südamest tsivilisatsiooni tagasi igatsema – no mõnda suuremasse ja tänapäevasesse kaubanduskeskusse.

Õhtuks meelitasin ma Pätaka kinno Robin Hoodi vaatama. Mis oli natuke teistmoodi Robin Hood. Või ei, Robin oli siiski nagu ikka, aga lugu oli nats imelik. Samas Pätakas, vana küünik, arvas et Crowe on nüüdseks juba nii vana, et sama hästi võinuks Robinit ka Ivo Linna mängida… Ah, need soored on nii pirtsakad. Mulle käis Crowe küll. Ma ainult mõtlen, et kas ta pole mitte täispuhutav, sest kuidas saab mees ühe rolli jaoks olla nii vormis ja siis jälle võdiseda nagu sült?

Laupäeva hommikul süüdistas Pätakas mind selles, et mina olevat teda öösel vaadanud, kui tema külge keeras???

Aga hommikusöögi mulle ikka tegi.

Siis hakkas kultuuriprogramm. Hakatuseks läksime Linnakodaniku majja, ehitatud aastal 1830. Või 40? Või 20?

Pisike majake, pilet odav. Ega seal teab mida varem nägematut polnud, aga armas muidu. Mul oleks sihukest lauda vaja – käsitöö laud.

Tegelikult ühel tänaval oli veel selline kass:

Ja selline jaapanlane:

Muide selliseid jaapanlasi oli päris palju. Mingi 10. Neil vist oli mingi maalilaager. Ja ma arvan, et nad ei kartnud mitte kiirgust, vaid sääski. Nad kõik nägid umbes sellised välja.

Edasi tuli BOTU!!

Botu oli natuke teistmoodi, kuidagi avaramaks läinud. Vist olid mõned puud kadunud. Aga vapustav ikka. Meie arust ilusaim botu, kus me käinud oleme. Ja mõnes me ikka oleme kah.

Edasi tuli taas Caffe – in. Või Inn? Ah, vahet pole. Sest Helmut muudkui soigus meile Pärnust vihma kaela ja natuke seda tuligi. Pidime varju minema, siis juba kohvitasime kah.

Seejärel läksime kunstisaali – nahakunstnike näitusel käisime. Väga lahedaid töid oli!

Siis tuli Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja – mis oli fantast! Kuna mina polnud seal enne käinud, siis puudus oli seal ainult toolist.  Üldse on muuseumides vähe toole, pidevalt peab põrandal istuma, kui midagi vaadata tahad. No kahel korral panime me seal signa kah tööle, aga keegi meid ei sõimanud ega midagi.

Õhtuks jõudis jälle vihm meile järele.

Me läksime Taskusse varju – mis on üks väga sümpaatne kaubanduskeskus. Mulle meeldib sealne arhidektuur nii seest kui väljast. Pätule kah.

Kodus hakkas minul kohe mõnus.

Pätu oli väga rõõmus, et sai mulle süüa teha!

Ning siis hakkas juba Euro-Viisu! Meie vaatasime seda nii:

Pühapäev ei olnud enam päris nii mõnus, sest siis me pidime pakkima ja igasugu muud jama tegema. Pätu on nüüd taas kodutu. Mina istutasin maha Siberia tomatid ja söötsin kihulasi ja sääski ja ma ei tea keda veel, kõik pinisesid.

26.05.10 – kolmapäev

Meil oli täna elektrivaba päev. Päeval polnud vigagi, väljas sai midagi tehtud kah. Aga õhtu kiskus nutuseks. Elekter pidi tagasi olema kell 18.00.

19.00 kogunesid koerad värava juurde parve, et restorani minna, sest voolu ei olnud ikka veel ja seega süüa teha ei saanud. Helmut ajas seepeale pisut asja, nii saabus valgus lõpuks pisut enne kaheksat. Kui aheldaks Eesti Energia kuhugi ja laseks kotkal ta maksa nokkida? Tulevargad kuradid. Aga nimestelt varastavad!

Marjapõõsaid hakkisin, mustad sõstrad vanguvad mingi seene käes, mina jälle piinlen kahtlustes – minna neile fungitsiidiga kallale või mitte. Ega mul mürgi vastu pole midagi, aga põõsaid on palju ju, kes see jõuab neid mitu korda pritsida. Sel aastal on näha, et saak kannatab juba tõsiselt. Seen möllab vist kolmas aasta.

Köögivilja peenra sain valmis. Seni oli mul mure, kuhu kõik oma taimed panna. Nüüd on mul mure, mida sinna üldse panna. Polegi nagu muud kui välitomatid. Aga peenar on nii suur!

Eile käisin turul isegi, tahtsin midagi huvitavat osta. Aga ei ole huitavat! Ainult tomat ja kurk. Lillakapsaid sain kolm tükki, kogu moos. Isegi brokolit ei olnud. Aga kolm tutsu lobeeliat ostsin – no neid pole küll mõtet ette kasvatada, neli krooni tutakas.

Õnneks andis hea inimene Marika mulle salatsiguri seemneid. Mitte, et ma teaks mis see on.. Tahtis lehtpeeti kah anda, aga ma ei lasknud. Sest ma ei usu sellesse.

Põõsaid pügades pidin ma maha saagima ka pool sirelit. See on väga-väga vana põõsas ja see pool oli päris kuiv juba, ainult mõni üksik õis. Ma tahaksin seda tumelillat sirelit saada kuskilt, kes on näinud seda kasvamas kuskil pimedas kergelt  ligipääsetavas kohas?

Toas avastasin, et orhideel on üks oks kuidagi longus. Hakkasin juba sõjamaalinguid peale kandma, et Helmuti kere kuumaks kütta, mõtlesin, et kindlasti kardinaga lille lõhkunud. Aga lähemal vaatlusel selgus, et vars oli murdunud tõesti õite raskuse all. Ostke ikka Maximast 25-krooniseid allahinnatud ja õnnetuid taimi!

Varsti hakkan Tartusse minema, Pätt arvas, et ma võin tulla ka ilma auto ja rahata.

24.05.10 esmaspäev

PUHKUS ALGA!

Lahe, ma ei saanud üldse sõimata. Vastupidi, arst leidis, et mu kihvadel pole hädagi. Kõik juuretäidised on alles… Ma ei saanud tegelikult hästi aru, kuhu need oleks siis pidanud jääma. Samas, võibolla saab selle näiteks heegelnõelaga kätte? Ja valdav osa patsiente urgitseb selle välja ja kaotab ära?

Meil on täna külm ja tormine. Peab välja minema, ehk ei ole sääski. Seni tegin mammale keed, mamma tellis. No midagi lihtsat, tema ei tea, temal ükskõik milline… nagu ikka.

Mamma on kange pruut, kui liiga uhke saab, siis kaela ei pane. Tegin siis lihtsa. Aga mamma on ikkagi daam kah. Kes ei käi mingi plasti või klaasiga kaela ümber, peol. Seega ajasin ritta türkiisi killud ja mageveepärlid. Türkiisi, sest seda ikka mamma teadis, et sinine peaks kee olema.

Ja saigi selline tõsiselt lihtne. Isegi nii lihtne, et Isetegija blogisse ma ei hakka seda toppima.

Ok, ma lähen nüüd puhkan edasi!

23.05.10 – pühapäev

Virk-Liisul ongi hetkel vaid üks õis.  Sest ma olen ülejäänud ära püganud. Ja vaasis mädanema ajanud.

Kobarpea kolis potti. Kobarpead hakkasid mulle hirmsasti meeldima kuskil poes – kus nad oli just potis. Ma nägin üksjagu vaeva, et neid endale saada. Ja nüüd tahaks ma neist lahti saada. Selgus, et peenral jätavad teod neist vaid narmad järele. No ausalt, mul on muud kah teha, kui kilode kaupa tigusid korjata. Eks proovime sel aastal potiga. Aga mõte liigub tõesti neist loobumise suunas.

Tulbid kolisid kasti. Kas vara ei ole? Muidugi on vara. Aga ma ei viitsinud kuidagi peenral nende närbumist oodata. Edasi nad jäävad kah kasti.

Kullerkupp õitseb. Talle vist sobib meie juures, aastaga on ta hulga kasvanud. Kullerkupud toovad mulle meelde lasteaia lõpupeod.

Murtud süda. Seda taime vedasin ma mitu aastat ringi, arvates, et talle ei sobi pinnas või koht. Siis selgus, et neid ongi mitut sorti. Mul on väike sort. hetkel küll üritab Brunnera teda nahka panna, nii et üks kahest peab taas kolima. Kui vaadata, mis teod on brunneraga teinud, siis vist kolib see, koos kobarpeadega kompostrisse.

Pätaka metsamaasikad

Aga muidu on mu elu üks hädaorg.

1. Mul on igemes mingi põletik, mille eest ma saan homme hambaarstilt korralikult sõimata. Seda peale seda, kui ma olen arsti juurde jala läinud. 5km. Ma tulen nuttes koju tagasi. Jälle 5 km. Ja ei, ma ei julge öelda puuriga inimesele, et ta teeks kitsega seda, mida Pätakas soovitas.

2. Mu auto on katki. Ma pumpasin täna õhutamise eesmärgil paar tundi pidurit, Helmut ei saanud aru, miks ei tule ei õhku ega õli. Ma pakkusin paar korda, et ehk on mõni voolik või toru katki – no sest kui miski ei jõua punktist A punkti B, siis võib arvata, et tee peal on mingi jama ees. Helmut ütles iga kord “Päh.“ Siis kaks tundi hiljem arvas Helmut, et nüüd ta teab! Piduri toru on katki! Heureca!!Tõepoolest.

Aga – nüüd ei ole teada, et auto ka reedeks korda saab, sest see toru tuleb kuskilt tellida. Ma ei tea, mis siis saab, kui ei saa.

3. Ma ostsin Maximast külmutatud kana, mis maksis 19.90. Sest odav ju. Kui ma ta üles sulatasin, selgus et nii siresäärset kana pole siin mail enne nähtud. Ausalt öelda nägi kanake välja, nagu keegi oleks teda juba lutsinud. Ma küpsetasin teda ahjus poolteist tundi. Kanal polnud sest midagi. Ta jäi just sama kõvaks kui külmununa. Ma usun, et tegelikult oli ta enne surma kuivetunud säärtega pensionär. Urri muidugi oli kanaga väga rahul, sest ta pole kunagi varem saanud endale tervet kana.

4. Ma lõikasin seda kana-vanurit hakkides sõrme. Haava pole ollagi, aga koht on loll. Nii kui sõrme painutad, nii niriseb

5. Ma lõikasin varabaküüni lõigates varbasse, sealt niriseb kah.

6. Mamma helistas ja tahtis, et ma ennast puusast mõõdaks. Aga ma ei saa seda teha, sest mul pole  sendimeetrit. Mamma ütles, et pole midagi, ta ostis küll 150 senti laia kanga, aga eks ta paneb mu pükstele külje peale tükid vahele.

7. Samuti teatas mamma, et ta elu on üks hädaorg. Sest tal on boiler katki.

Kindlasti oli midagi veel, aga eks ta elus ole tõepoolest nii, et üks raskus matab teise enda alla ja 10 aasta pärast oled ikka sama elus ja terve kui praegu. (J. Anouihl)

Ahha, meelde tuli:

8. “Ma võin surra küll, sest mul pole varsti enam midagi jalga panna, “ ütles väike munk Becketile, kui ta sandaali parandas. Mul on sama asi, aga riiete poolest. Olgu see surm siis või Inglismaa eest.

Täna rohides avastasin, et ma olen ka aias kõik valesti teinud. Aga kuna see on pikem teema, siis sellest kunagi edaspidi.

Ma tervitan teid kõiki, kes te mu nutulaulu siiani lugeda suutsite! Muidu oli meil täna selle suve esimene mõistlik päev. Palav ei olnud, sääski oli vähe.

Musi!

21.05.10-reede

Kui ma veel ise ülemus olin – ma üks aeg olin – siis kõige rohkem käis mulle närvidele igasugu vastuvõttudel osalemine, sest ma pole elus suutnud võõraste inimestega tunnike mitte millestki viisakat juttu rääkida.

Aga täna käisime notaris, ja selgus et Enn suudab! Leping tahtis ühe koha pealt muutmist, nii pidime ootama, kuni seda tehti ja siis kõik taas kokku pandi. Ja terve see 45 minutit rääkis Enn linnavalitsuse esindajaga täiesti normaalset, eesti keelset, viisakat juttu. Proua rääkis vastu ka. No see oli klass! Nad vaatasid üksteisele otsa, naeratasid, ootasid ära teie lause lõpu.. vestlesid kõigest. Isegi puukidest ja kanalisatsioonist, ikka naeratades ja viisakalt. Ma algul aitasin naeratada, siis hakkas mul igav. Ma lugesin uuesti läbi lepingu ja Viivi Luige luulekogu – see vedeles laual, sest küllap tuleb seal inimestel tihti oodata. Aga Enn ja linnavalitsuse proua ikka vestlesid. Ma tegelikult arvan, et minuga pole Enn terve abielu jooksul nii palju rääkinud, vähemalt mitte nii viisakalt ja nii järjest. Sellised oskused on vist lastetoa küsimus.

Rabarbri kooki tegin.

18.05.2010 – kolmapäev

Nats pilte.

Tõestus, et Pätt suudab reha käes hoida. Stonehenge täitmine.

Sama asi tegelikult, lihtsalt nurk on pisut teine…

Tuhkurenelas õitsemas. Pätt ütleb, et see on haldjapõõsas.

Aiategu – tegelikult on nüüdseks juba natuke aeda ikka püsti kah.

Ja nüüd tänaste tegude juurde. Sissetegemine (külma tegemine?) on alanud. Rabarbrid.

JA NÜÜD JÕUAME ME TÄNASE POSTITUSE PIDULIKU OSA JUURDE!!!

WE ARE PROUD TO PRESENT – OUR OSKAR!

Eile oli meie esimene muru niitmine. Tulemuseks oli see,  et ma istusin pool ööd kõhuvaluga üleval, kuna mutimullahunnikute niitmine on haiglaselt raske. Mille tulemuseks omakorda oli see, et Enn läks täna poodi ja ostis Oskari. Oskar oskab igasugu asju, peamiselt lükkab ta end rataste abil ise edasi. Mina temaga täna veel ettevaatuse mõttes ei niitnud, et mitte taas valutama hakata. Aga ta meeldib mulle juba praegu. Muidugi tähendab Oskar paari kuid praekartulite närimist, sest ei mingeid järelmakse. Aga tühja kah, ega see ole esimene kord.

18.05.10 – teisipäev

Ma tean, kuidas ma suren. Ma lämbun oma rasvadesse. Mis on natuke rohkem piinlik kui kurb. Sest ma sõin täna lõunaks hamburgeri ja õhtuks pannkooke. Ja hetkel on sihuke tunne, et kaks viinerit lähvad kah veel sama teed.

17.05.10 – esmaspäev

Aru ma ei saa, mis seal väljas sel aastal toimub. Oli külm. Siis sai palav. Nüüd on paras – aga sääsed! Hullumeelsus, parvedena! Ma pole sihukest pilti enne näinud kah vist. Kui Offi kuhjadega peale ei määri, ei saa üldse nina välja pista. Ega ma nüüd väga ei taha pista kah. Eile hommikul algas aiategu – vanade lehtede kotti ajamine, no need on aial ees. Pätakas sokutas kartulid maha. Siis panid koerad jooksu, õnneks suuremate kahjudeta. Edasi tuli vihmasadu – söögitegu, koristamine, siis väheke Stonehenge täitmist, edasi taas aiategu. Õhtuks oli eluisu läinud ja tänase roolijotade programmi üle hea meel – sai tund hiljem koju tulla ja tööl olles puhata. Ärge kolige maale!

Ma sügelen üle terve kere. Ja vaat kui suur ma olen, seega ma sügelen palju rohkem kui mõni kõhna inimene seda iial saaks. Põhjused on pigem küll kihulased, ülal kirutud sääsed saabusid alles täna.

Sihuke tunne, et toomingad on end juba kolme päevaga suutnud ära õitseda. No õitsevad, aga mitte enam nii värskelt.

Ja siis on mul veel dilemma – kui pakutav töö on odav, kas seda siis teha või mitte? Kusmaalt on liiga odav? Samas, kui ei tee, siis ei saa ju odavat raha kah? Keeruline küsimus.

13.05.10 – neljapäev

Huvitav, miks nii reede tunne on? Sest lapsi oli siinkandis näha, olgugi, et vaid korraks?

Toomingas õitseb. No esialgu vaid mõne kobaraga, aga ikkagi. Mulda said avamaakurk, kabatšok ja kõrtvits. Kõrvits on Russki Rassmer – mis pidada heade tingimuste korral andma 15o kiloseid vilju. No annaks jumal, et mul nüüd liiga head tingimused poleks, mis ma sihukese jurakaga teen?

Mulla puudus on karjuv. Paistab, et siiski ei vea välja ilma turbatoodeteta. Mutihunnikutega tomatikaste ei täida. Sotnehenge`i kah mitte. Oeh. See aiandus laostab mu ikka täiega.

12.05.10 – kolmapäev

Dementsus!! No ei tule ette, millal olin mina see, kes aedvilja kasvatust plaanis?