Väike ülevaade ikka…
Eile pakkisid Enn ja Pätakas viimase reisikotti. Häda oli ilmselt selles, et kott pärineb US MILITARY tänapäevastest varudest, Enn pakkis aga viimati kotti, mis oli toodetud 1970 Nõukogude liidus. Ja need kaks sisteemi ei klappinud sugugi kokku. Valdavalt jäi asju üle. Koti kuju sai samal ajal üha veidram. Noh, mina ei hakanud sekkuma. Tehku mis tahavad – on minu abielu jooksul õpitud tarkus, kui asi puudutab Pätakat ja Ennu.
No tõesti – mina ju ei matka. Möllaku ise.
Aga tänane päev algas ikkagi paraja kismaga – sest me ei olnud Ennuga kokku leppinud, mida ette võtta jaani-õhtuga. Tegelikult plaanisin mina minna Viljandisse, Järveotsa jaanitulele. Hommikul aga selgus, et raha nagu õieti ikka ei ole ja nagunii olen ma juba liiga kaua maganud – mhmh, 11.30 tõusin – ühesõnaga nagu ei vea välja. Enn auras taas minema ja saabus Helmut, kes jõuras oma kaks tundi mitte-millegi ümber. Isegi Pätt nägin juba vaeva, et asja kuidagi siluda..
Lõpuks leppisime ikkagi kokku, et raha on tõesti liiga vähe, et 500 krooni ühe õhtuga sirgu lükata. Samas olid minul juba siplegad püksis ja selge soov kodust välja saada, seega leidsime kuldse kesktee, läksime ikka Viljandisse, aga tasuta osale. No lubati laata ja muud meelelahutust. Et siis õhtul joome end lihtsalt kodus kenasti purju ja ongi kogu Jaan.
Läksimegi – ja mida me nägime? Jube petekas!!
See kitarrega mees on Homenja. Kes tegi jubedat imalat häält, nagu ikka. Ma usun, et siin on ikkagi midagi tegemist munade pigistamisega. Või siis kassidega märtsis. Ja me pidime teda natuke vaatama, sest laata – suurt käsitöölist laata, mida mina lootsin – lihtsalt ei olnud. Oli umbes 10 müüjat! ja kogu laat… lohutuseks ostsime jäätist ja sõitsime edasi kesklinna.
Kesklinnas polnud kah midagi huvitavat. Nii tuli meil mõte jalutada, ilm oli ju ilus. Jalutada oli kah ilus, pikapeale jõudsime alla järve äärde. Tee peal õnnitlesin ma end, et meil pole pähe tulnud osta endale mõnd nendest majadest:
Täna, kui ma juba tean, mis tähendab vana maja remont ja eesti-aegne ehitus…
Muidu järve ääres oli ilus.
Aga anna issand mulle jõudu meeles pidada, et järve äärest tuleb taas üles kah ronida…. enne selle kuju nägemist on vere maitse suus ja rõngad silmade ees.
Noh, üles ma ikkagi sain, kuigi see OLI raske. Nüüd oleme me kodus tagasi, šaslõkk on söödud, pool joodavast – no mitte just pool, sest Enn arvestas enne just välja, et vähemasti alkoholi järgi me purjus peaga koperdama ei pea, ära joodud ja varsti on nagu kõigil eestlastel – sarv sassis ja iga põõsas sõber. Või siis iga voodi, sest me oleme kodus.
Ilusat Jaani kõigile!
