Monthly Archives: juuni 2010

30.06.2010

Täna hakkas minu auto arvama, et aeg on meelde tuletada, kellega tegemist. Mõnisada meetrit peale remondilõigu algust tõusis auto temperatuur üle 120-ne ja mul ei jäänud muud üle, kui oodata kruusasajus teepervel mootori jahtumist. Ja plaani pidada, kuidas sest kuradi romust lõpuks lahti saada.

Aga järgmise sunnitud peatuse ajal tekkis mul mõte vaadata, mis seal kapoti all siis ikkagi on… ja peale seda leiutasin ma taas auto jahtumist oodates mõned uued salmid rahvalikule laulule “Mehetapja Kaie“.

Ühesõnaga – pakkumisel on suur ja paks naine, kes küpsetab nigelalt, see-eest koob, heegeldab, tikib ja on muidu tugev – mehele, kes suudab hoida sõidukorras tema väikese õnnetu auto ja teha seda ilma isoleerpaela jahutusvedeliku paagi vooliku ümber  toppimata!

Sest muid võimalusi ma enam ei näe. Mu praegune olukord on ohtlik nii mulle kui mu lähisugulastele, kes aeg-ajalt minu autosse võivad sattuda.

Muus osas korjasin täna Pätule esimesed maasikad, las laps sööb, enne kui väljamaale kaob.

29.06.2010

Tuulepüüdjad. Kai Kiudsoo.

Kai Kiudsoo. Tuulepüüdjad.

28.06.2010

Enn teatas täna, et tal tuli põrutav plaan. Ma juba nii lootsin, et me müüme oma majakõksi maha ja kolime Kreekasse…

Aga ei. Põrutav idee käis koertele käru keeramise kohta, nimelt saab nende aed edasipidi kõvasti väiksem olema ja suure jupi sellest saab endale Ennu auto. Ja mina olin liiga tumba, et enne lubamist midagi vastutasuks nõuda. Jajah, mu vilets elujärg tuleneb ilmselgelt mu isiklikust saamatusest.

No hästi, põõsaste ümber istutamise eest kauplesin ikka roosidele – mida mul veel ei ole – järgmise Stonehenge välja.

Jääb vaid elulise tähtsusega küsimus – kuhu kolida hortensia, kes alles eile sai uuele kohale???

27.06.2010

Vaid pooleteist meetriseid hostasid ümber istutanud inimene teab, mis tunne on ümber istutada pooleteist meetriseid hostasid. Sama asi käib meetriste astilbede kohta.

26.06.2010

Milleks inimesele üldse blogi? Näiteks selleks, et kiruda. Arvamust, nii öelda, avaldada. Ma olen mõelnud, et püüan olla selline avatud ja kenasti meelestatud, aga ei tule välja. Põhiloomus lööb üle. See iriseja oma noh.

Seega – Hansakad. Ma tegelikult täitsa ootasin neid sel aastal ja nüüd olen pisut pettunud küll. Mitte, et midagi oleks lausa halvasti, aga hästi ju kah ei olnud nagu? Tegelt kõik suht sama, mis eelmised aastad, lihtsalt suuremal platsil, sassis ja laiali. Ma tean kah, mis mulle ei meeldinud. Kuskilt meenuvad mulle ajad, mil Vallikääru aasal sai norrakate rahvariideid imetletud, mingit etendust vaadatud ja veel paljut. No mis kuradi üritus see oli siis, kui mitte varasemad Hansakad? Seega ootasin mingit kena kultuurilist programmi, sest ma olen meie oma Kilingi-Nõmme linnapäevadega ära hellitatud. Vahest oli ka sel aastal muusikat, aga ma ootasin, et see oleks nii pealetükkiv, et ma leian selle otsimata üles… Rahvusvaheline värk, võinuks ju meie poolt miskeid Paableid või muud sihukest? Ja palju taidlejaid mujalt.Õnneks, et Smolenski naised olid, natukegi ehedat ja rahvuslikku. Nojah, samas ega need minu tahetud asjad ei pea mahtuma eelarvesse ega üldse kuhugi formaati. Aga minu blogi, tahan ja kirun, vot.

Veel rohkem ajas mind kiruma see, et olles aru saanud, et muud vaadata ei ole, tahtsime me siis vaadata vanu autosid. Meil oli kava ja puha, aga seal oli kirjas, et paraad toimub kesklinnas. Me kappasime ringi nagu lollakad, vanu autosid me ei näinud, sest me ei leidnud Pärnus kesklinna üles. Lahe.

Aga – mis meile meeldis?

Gildi õu oli päris lahe. Ja veel lahedam oli väljamaa esinduste osa. Mitte ainult sellepärast, et sealt sai süüa – kuigi ka see oli tore. Isegti mitte seetõttu, et sealt sai juua, mis oli veel toredam. Aga väljamaa inimesed olid toredad!

Ok, pilte kah, mis ma ikka vahutan…

Kokkuvõttes on selline tunne, et no oli ju kah, aga nagu mitte eriti. Ei midagi erilist.

Aga jätkuvalt on Eestis minu õeke oma perega. Täna oli liha söömise päev.

Küpsetavad.

Täiesti kaine mamma:

Niimoodi siis antakse lapsele süüa. Mõni ime, et lapseke emmega pisut nutuseks muutub onju…

Muide, mees on täiesti Välismaa Mees!

Aga ok, aitab normisest. Joe on tegelikult tõsiselt armas inimene ja pisike Cetu on lihtsalt kallis!

23.06.2010

Väike ülevaade ikka…

Eile pakkisid Enn ja Pätakas viimase reisikotti. Häda oli ilmselt selles, et kott pärineb US MILITARY tänapäevastest varudest, Enn pakkis aga viimati kotti, mis oli toodetud 1970 Nõukogude liidus. Ja need kaks sisteemi ei klappinud sugugi kokku. Valdavalt jäi asju üle. Koti kuju sai samal ajal üha veidram. Noh, mina ei hakanud sekkuma. Tehku mis tahavad – on minu abielu jooksul õpitud tarkus, kui asi puudutab Pätakat ja Ennu.

No tõesti – mina ju ei matka. Möllaku ise.

Aga tänane päev algas ikkagi paraja kismaga – sest me ei olnud Ennuga kokku leppinud, mida ette võtta jaani-õhtuga. Tegelikult plaanisin mina minna Viljandisse, Järveotsa jaanitulele. Hommikul aga selgus, et raha nagu õieti ikka ei ole ja nagunii olen ma juba liiga kaua maganud – mhmh, 11.30 tõusin – ühesõnaga nagu ei vea välja. Enn auras taas minema ja saabus Helmut, kes jõuras oma kaks tundi mitte-millegi ümber. Isegi Pätt nägin juba vaeva, et asja kuidagi siluda..

Lõpuks leppisime ikkagi kokku, et raha on tõesti liiga vähe, et 500 krooni ühe õhtuga sirgu lükata. Samas olid minul juba siplegad püksis ja selge soov kodust välja saada, seega leidsime kuldse kesktee, läksime ikka Viljandisse, aga tasuta osale. No lubati laata ja muud meelelahutust. Et siis õhtul joome end lihtsalt kodus kenasti purju ja ongi kogu Jaan.

Läksimegi – ja mida me nägime? Jube petekas!!

See kitarrega mees on Homenja. Kes tegi jubedat imalat häält, nagu ikka. Ma usun, et siin on ikkagi midagi tegemist munade pigistamisega. Või siis kassidega märtsis. Ja me pidime teda natuke vaatama, sest laata – suurt käsitöölist laata, mida mina lootsin – lihtsalt ei olnud. Oli umbes 10 müüjat! ja kogu laat… lohutuseks ostsime jäätist ja sõitsime edasi kesklinna.

Kesklinnas polnud kah midagi huvitavat. Nii tuli meil mõte jalutada, ilm oli ju ilus. Jalutada oli kah ilus, pikapeale jõudsime alla järve äärde. Tee peal õnnitlesin ma end, et meil pole pähe tulnud osta endale mõnd nendest majadest:

Täna, kui ma juba tean, mis tähendab vana maja remont ja eesti-aegne ehitus…

Muidu järve ääres oli ilus.

Aga anna issand mulle jõudu meeles pidada, et järve äärest tuleb taas üles kah ronida…. enne selle kuju nägemist on vere maitse suus ja rõngad silmade ees.

Noh, üles ma ikkagi sain, kuigi see OLI raske. Nüüd oleme me kodus tagasi, šaslõkk on söödud, pool joodavast – no mitte just pool, sest Enn arvestas enne just välja, et vähemasti alkoholi järgi me purjus peaga koperdama ei pea, ära joodud ja varsti on nagu kõigil eestlastel – sarv sassis ja iga põõsas sõber. Või siis iga voodi, sest me oleme kodus.

Ilusat Jaani kõigile!

21.06.2010

Kahtlemata on tänase päeva tipp-sündmus õekese jõudmine Eestisse. Ja mingil seletamatul põhjusel on tal kõige armsam laps maa peal. No minu laps oli sama armas, aga nüüd ta ei ole enam eriti laps.

Ise tegime reisiplaane. 1. juulil lähme Riiga, ühtlasi lähme siis ka sealsesse botaanika-aeda.

7-8 august läheme Ventspilsi ja seal me teeme igasugu asju.

Aiaklubi tegi meie eest õnneks kokkuvõtte reisiplaanist ära, tänan!

Ventspils on sadamalinn ja lillede linn. Tähelepanuväärselt palju on siin tehtud linna keskkonna kaunimaks muutmisel. Linnas on väga hästi hooldatud parke, haljasalasid, lillepeenraid.

Suuremad lilleskulptuurid on nimedega Lepatriinud, Veealune maailm, Piilupartide pere, Bobimeeskonnaga jt. ja Lillekell. Keskonda aitavad meeldejäävamaks muuta arvukad disainitud väikevormid sh suuremad ja väiksemad purskkaevud nimedega Päikeselaevukesed, Laevade jälgija, Liivaluidete männid jt.

Mimel pool on naljakad nn naftalehmade skulptuurid, mis väljendavad seda, et Ventspils on naftatransiidi linn ja see ongi linna sissetuleku allikas. Linnas on rikkalikult mänguplatse lastele, suuremad on Seikluspark ja Rularada.

Suusamägi nimega Lembergsi kaabu on ainulaadne 47 m kõrgune keskkonnaobjekt, kus ehitusjäätmete mäest on rekonstrueeritud slaalomimägi talveks ja suvel muudeks atraktsisoonideks. Suur roll Ventspilsi kaunimaks muutmisel on linnaaednikul Anita Neilande´l,  kelle juhtimisel ja eestvedamisel mõeldakse välja järjest uusi loomingulisi ja kaasaegseid lahendusi linnahaljastuses.

Õhtul on soovitav minna Venta äärde Ostase tänava promenaadile, seal on
Kõlav Ventaäär – Baltimaade käsitööliste laat nimega Kõlav Ventaäär ja

Linnapäevade saluut
Õhtusöök omal käel.
Pühapäev 8. august

Hommikupoole tutvume lillevaipade festivaliga Ostase tänaval Venta jõe kaldal.

Vaba aeg linnas, linnapäevade laat turuplatsil, käsitöölaat mereäärses vabaõhumuuseumis, juuksurifestival, võimalus käia Liivi ordulossis (1,5 latti, sooduspääse 0,75 latti).

Mulle tundub kõige vingem see Kõlav Ventaäär!! Ilmselt on tegemist eriti vinge tõlkega..

Meie ei lähe mitte aiaklubiga, me lihtsalt varastame nende plaani.

Sellel pildil olen mina koos lehmaga – naftalehmaga?? Ajast, mil vähemasti lehm oli veel noor ja ilus.

20.06.2010

Mul on pöidlas auk. Aga sääski on vähe, ainult üks torge terve pesu kuivama riputamise peal.

Ahti kinkis mulle pudeli, mis on natuke liköör ja natuke brändi.

Ma võtan sealt nüüd lonksu igaks jõuluks ja igaks jaaniks…

Naaber-balleti – inimesed ronivad millegi pärast mööda kuuri.

18.06 – reede

On väga innustav laenata aeg-ajalt õele autot. Sihuke motivatsioon tekib jõulukuuse okkad pagassist välja imeda! Autol said enam-vähem puhtaks nii punnu kui saba-tops..( oli ju sihuke lastelaul kunagi: meie lähme vanni).

Ilm oli kas ilus ja sääsetu – lõpuks kaalusin ma juba tõsiselt, kas mitte hataka roosteplekke vildikaga üle värvima.

Nojah, loodetavalt korvab see kõik pisut nõrku pidureid. Aga ärge siis pidurdage!

Ikka veel 17.06