Monthly Archives: juuli 2010

31.07.2010

Kõik. Aitab vingumisest isikliku saamatuse teemadel. Vaataks pilte hoopis.

Kuradipuu õis. Päris vägev. Ainus taim kellele minu juures meeldib, on Kuradipuu. Täitsa sümboolne? Hakka või uskuma, et mõne taime tunned enda jaoks ära, ma pole ühtki teist nii väga tahtnud, kui seda puud. Tavaliselt ma miskeid ära-tundmise jutte ei usu küll, minu arust sihuke tuutu-mula. Aga puukese lehed on meetrised ja ka see õiekobar ulatub läbimõõdult 50 sendini.

Vot sellise triibulise pinna jätab Oskar maha, kui tal kasti tagumikus pole. Jama küll, see peaks multšimine olema?

Saadanas, jälle mingi kahjur põõsa küljes.

Selle tordi sees on pikad ja suured maasikad. Tõsi vähe, aga see-eest pidevalt.

Üldse hakkab minu köögiviljandus kah ilmet võtma, eriti see osa, mis  on kummides. Mul on juba plaan,  kuidas seda kummi osa järgmine aasta laiendada. Miks see mulle meeldib? Sest sellega ei ole mingi jama! Rohida pole midagi. kastma olen sel aastal paaril korral pidanud, aga ikka hulga vähema veega kui peenral kuluks. Ja kogu elamisest on selge ülevaade. Vot mida ei ole – üle tootmist ei  ole.

Kabatsokke on kaks, ja siin vahepeal oli juba küll üle-tootmine, kuna ma ei viitsinud vilju õiges suuruses ära korjata.

Ka kurke on kaks ja ma arvan, et nende kogusest meie perele täitsa piisab. Häda on vaid selles, et vähe saab korraga valmis, hakkan ühe purgi  kaupa neid marineerima. Aga miks ka mitte, saab erinevaid proovida.

Mis ma veel tahtsin öelda? Et ma jumalast austan neid naisi, kes suudavad korjata marju ja teha mahla. Ma võin marju küll korjata – täna korjasin 9 põõsast musti sõstraid, tõsi marju sain vaid ämbri täie. Aga vot neid mahlaks tegema ma küll ei taha hakata. No issver, muud tahaks kah ju teha! Lugeda näiteks? Marinina sai õnneks läbi, nüüd on Rankini raamat pooleli. Riiulis ootab Browni uusim sünnitis. No milla ma seda mahla teen? A teeks veini? Vot see on isegi nagu natuke motiveerivam. Ja ikkagi ei saa ma aru, miks me valdava osa ajast teeme asju, mida justkui peaks, selle asemel et teha asju, mida tahaks? Jabur ju tegelikult? No hästi, moosi ma siiski teen, sest eile ostsin juurde Monini Amaretto siirupi ja vähemalt huvitav on, mis moosi selle abil kokku mägrata annab. Aga mahl jääb ära, sest mul on kah omad õigused lõppude lõpuks.

30.07.2010

MIKS AMETNIKKE VIHATAKSE?

Ma juba kuskil kirjutasin, et Ennu autole sõideti Pärnus sisse. Esialgu ei paistnud asi hull -kindlustus maksab, kindel firma teeb töö – no mis seal ikka, elame üle. Eriti kuna minu auto oli varuks võtta.

Tegelikult pole ilusat midagi. Avarii oli 14 juuli. Samal päeval kahjukäsitlus ja kindlustusega suhtlemine, edasi töökoda, kus arvati, et kuna meil Itaalia auto, siis juppide tellimine võtab aega ja masin võetakse sisse kuu lõpus.

Istusin mina siis need kaks nädalat autota kodus. Kuskile ei saa, isegi mitte toidupoodi. Tasapisi hakkas olukord närvidele käima, hakkasin omakorda Ennu närve läbi saagima, no et millal see kuu lõpp siis on? Lõpuks käratas Enn, et tulgu ma siis ise täna Pärnusse kaasa ja tehku selgeks, milles asi ja miks autot ikka veel remonti ei võeta. Läksin kah.

Ja mis selgus – asi seisab kindlustuse taga. Õnnetud jupid tellib töökoda alles siis, kui kindlustus saadab neile garantiikirja. Loogiline? No on küll. Aga kas meile keegi seda varem rääkis? Ei.  Töökoja mees püüdis telefonitsi mis püüdis, kindlustust kätte ei saanud. Võtsin igaks juhuks kindlustuse numbri ise kah. Edasi marssisin kindlustusmaakleri juurde, et lasen siis endale selgeks teha, kui kaua üks garantiikiri tuleb ja kas üldse ei oleks õigem rahalise kompensatsiooniga leppida, sest kogu remondi võinuks Enn ise ammugi ära teha, oleks teadnud, et asi nii pikalt venima jääb. Maakler arvas, et sihukese murega, väga eriline mure, onju, peaks ikka otsa kindlustaja poole pöörduma, see sinder aga esindab end vaid Tallinnas. No hästi, sel kohal valisin kindlustaja numbri. Esialgu teatas keegi noormees mulle, et garantiikiri on ammu saadetud. Kui tahtsin teada millal see saadeti, selgus et veel ei ole siiski, aga aega on selleks ka terve kuu. No lõpuks leppisime kokku, et saadab minuti pärast ära. Töökoja mehega leppisime kokku, et ta ütleb mulle hiljemlat kolmapäevaks, mis pärval auto remonti võetakse. Kaks vahepealset nädalat asi lihtsalt seisis, ja seisnuks veel kaks, poleks jurama hakanud.

Aga – miks ametniku vihata? Miks kurat ei selgitata inimesele midagi? Näiteks nii – tegite avarii, nüüd on teil vot sellised võimalused: remont meie töökojas, võib võtta aega poolteist kuud, mil teil autot pole. Või võtate raha ja vaatate ise, kus remondite… Aga ei seletata. Ja küsida ju inimene ei oska, sest kui sageli siis ikka autole sisse sõidetakse? Hetkel on nii, et oleme kuu ilma autota, kõiksugu asjad jäävad ajamata, süüdi oleme ise, sest oma lolluses ei taibanud uurida palju miski aega võtab, et poolteist kuud on normaalne..

Ühesõnaga, kui mistahes ametnikonnaga tegu, tutvuge alati kõigepealt kohapealsete normatiividega ja kõige muuga. Ma olen ise ametnik – aga no ausalt, ma ei ole nii kuradi hoolimatu. Ma ei helista klientidele enne kella 10-t, sest inimene võib ju magada. Ma panen vastuvõtu aegu vastavalt bussiaegadele, kulutan  vahel tunde, et midagi uurida, lihtsalt seetõttu, et mulle on see lihtsam, kui tavakodanikule. No ei saa ju võtta inimest nii, et tegin selle ära, mis kindel nõue ja ülejäänu pole minu mure..  nojah, tuleb välja et saab ikka.

Võib ju mõelda, et mingi pseudomure, ei saa nüüd ilma autota kuidagi. Aga me elame maal. Ja auto oleks juba ammu korras, kui meile oleks keegi vaevunud seletama, mismoodi asi edasi käib.

Enn nägi kogu loo peale välja nagu vette visatud kass, sisises, turtsus ja häbenes, tema see ju oli, kes ei tulnud jumala armust küsimise peale. Ja muidugi kirus ametnikke maapõhja..

30.07.2010

Terve see puhkuse nädal on ikka suht aia taga. Täna on lõpuks 24 kraadi sooja ja tuul ja puha. Kas ma maööverdan hetkel peenarde vahel ja teen suuri aianduslike tegusid? Korjan marju? Kasvõi koristan? Õmblen?

Ei. Ma lihtsalt molutan siin ja tõenäoliselt molutan ma siin veel kaks tundi hiljem kah.

29.07.2010

Loll saab kirikus kah peksa. Ja mina Cellbesi lehel. Miks? Ma ei vaadanud, palju on saatekulu. Kuskilt oli meeles, et Smart-posti kasutades on see odavam. Aga tutkit brat, sama mis postiga – mis minu puhul olnuks otse koju. Nüüd sõidan sama 79 krooni eest Pärnusse paki järgi. Ausalt, oleks ma seda märganud, poleks tellinud. Ma elan see 80 krooni üle muidugi, aga põhimõtteliselt on haige maksta sellist saatekulu kauba eest, mis maksab alla 500 krooni. Tavaliselt ma posti teel ei telli, aga korra aastas keerab kuppel sassi… ja tulemus ongi käes. Mitte raha pärast pole hing täis, enda peale olen vihane. Kuradi loll eit!

29.07.2010

Juba neljapäev. Pea blogi või ära pea, kuhu puhkus kaob, jääb ikka segaseks.

Ok, teisipäeval käisime Viljandis. Pätakas, kes pole veel mõtetega päris kodumaale jõudnud, püüab Ameerika moodi Viljandis levitada, siiani veel väga edu ei ole.

Paar päevaliiliat veel:

Nii palju, kui ma teiste inimeste blogisid loen, paistab vähemalt naiste puhul aeg-ajalt kulinaarne teema kohustuslik olema. Ah, teeme ära, saab kaelast ära…

Kihiti purki – kabatšokk, tomat, kurk, porgand, sibul  ja marinaad peale. Liitri marinaadi kohta 1tl soola, 1 sl suhkrut ja 1 sl äädikat. Enne sulgemist 15 minutit 75 kraadi juures kuumutada.

Mustasõstra moosu. Aga ma ei saa kirjutada, mida see veel sisaldab, sest mõni pereliige loeb seda blogi ja  ma ei viitsi kuulata kiunumist, kuidas keegi jälle midagi ei söö ja moos on rikutud. Samas, kuni ei teata, süüakse küll. Ütleme vaid,et looduses ei esine eriti palju asju, millest saumikseri ja Monini siirupite abiga moodi ei saaks.

Kohmaka nimeline kook Toidutarest, peale valasin keedukreemi ja mustsõstrad. Alumine pool võiks tegelikult nats õhulisem olla..

Eile õhtul käisime lõpuks Kablis kah, tunni ligunesime meres. Eks seal ole ehitatud ja tehtud ja puha, aga jubedalt haises kohati. Ja parm leidis Pätaka ka keset merd üles.

Kõik oleks võinud kena ollagi, poleks me hakanud õhtul kodus Tartu üüri-hindu uurima. Jube.

26.07.2010

Hetkel toimub mul puhkuse-debreka taandumine, suht kobe on juba olla. Nii on see alati – ootad puhkust ja ootad, siis teine nädal ei oska justkui midagi endaga peale hakata. Lisada siia veel kerge laupäevane alkoholi-liialdus ja masendus ongi käes.

Aga juba parem – kuigi ma istusin täna naiste piinamise platsil pool tundi. See asub kuskil Pärnu piiril, suur silt on üleval – autolammutus. Asi käib nii, et mehed tulevad auto ja naisega kohale, naine jäetakse autosse – kus temp kiirelt tõusma hakkab ja mehed  kaovad üksteise järel õnnis irve näol kuhugi väravate taha. Naasevad veel õndsama, pea et totra irvega  miskit räpast nikerdust sõrme otsas vedades. Minu oma  muidugi tuli veel suht ruttu tagasi ja ka nikerdus oli  lõpuks ometi jauhtusvedeliku lõdvik.

Siin meie lapsuke vaikset õhtupoolikut nautimas:

Kurepojad läksid lendu pühapäeval. 25 juuli seega.

24.07.2010

Suurepärane päev pärmitaigna kergitamiseks, magamiseks ja koera pesuks.

23.07.2010

Mu jumal, ma olen blond. Mitte lihtsalt blond, vaid ikka Blond-Blond-Blond. Mu pealagi mitte ei kuma, vaid minu arust paistab läbi. Ja üle kah ei julge värvida, sest juuksed niigi viletsad. Noh, eks ma tasapisi harjun.

Üks mu headest sõpradest küsis, miks ma blogin. Ma olen selle üle nüüd pikalt mõelnud.

Küllap on mul suhtlemisvajadus. Ja blogimine on mõnus, sest eriti keegi ei vaidle vastu. Algne mõte oli tegelikult meeles pidada, mis kuupäeval miski juhtub. Elad keset loodust, aga ei tea, milla kurepojad lendu läksid. No millagi keset suve, aga milla täpselt, ei pannud tähele..

Ainult, et see algne on mõne kuuga muutunud. Sest tegelt mulle meeldib. Võibolla, kui ma töötaks koos 15 pidevalt jahvatva kolleegiga, ei oleks mul mingit blogi-vajadust, sest kõik arvamused mis-tahes olukorra kohta saaks päeva jooksul ära väljendatud. Aga ma töötan üksi. Isegi kui kedagi huvitakse, ei oleks mul õigust raskeid asju kellegiga arutada. Ja küllap  ma siis kompenseerin seda puudujääki ebaolulise kiunumisega blogis.

Aga – me sõitsime täna mööda UUT asfaltit! Nii 20 meetrit. Täitsa veider. Nagu oleks mingi uue hilbuga välja läinud, selline kaasaelamine teeremondile.

22.07.2010

Pätt on kodus viirastunud ja folgile saadetud!

Seetõttu oli mul eile tõsine lemmikpäev. Nännipäev! Võibolla tõesti, et kinkimine on suurem rõõm kui kingi saamine, mulle igatahes meeldib nänni saada kah hirmsasti. Noh, ega ma päris kõike ei hakka pildistama, aga olulisem.

Pähklivõi! Ma olen nüüdseks suurema osa asju ära proovinud, mida noores eas filmides näidati, aga seda ei olnud. Õemees saatis mulle. Ja mulle täitsa meeldib!

Kivike ja teokarp Walesi rannast. Miski Freshwateri rand, aga ma täpelt ei mäleta. Pätsu toodud. Nunnud.

Ja siis veel üks karbike, mis on eriti mõnus juba seetõttu, et seda ei osanud ma üldse oodata – et Pätt miskit toob, oli siiski teada. Ja head on nad kah, tõsiselt head.

Susanna tõi Belgiast, seega oli täitsa rahvusvahelise nänni päev! Natukese rummiga mõnusad kommi-küpsised. Või küpsise-kommid.

Tänane päev… nojah.

Vot ma ei kannata kahte väljendit silma otsas kah. Üks on “eduelamus“ ja teine “ahhaa-effekt“. Öäk. Samas ei oska ma muud kah öelda, et kui et täna korraldasin ma endale ikka tõelise ebaedu-elamuse. Õmblema hakkasin. Ma tean, et ma rikun ära valdava osa kangast, millest midagi teha püüan, aga ikka tuleb aeg-ajalt tahtmine. No mis asi see küll on, et kui teised õmblevad, siis tulevad välja normaalsed ilusad asjad ja kui mina seda teen, on tulemuseks totaalne jama?

Ja ma püüdsin põhimõtteliselt vaid kaht ristküliku kujulist tükki kokku õmmelda.

Aga teatud potensiaal sel rõivatükil muidugi on – ma võin homme linna minna, osta endale valged pitsilised retuusid. Siis need jalga ajada, täna õmmeldud hõlsti peale tõmmata ja minna Viljandisse folgile Pätakale häbi tegema? Käiks tal samm-sammault sabas ja teeks pilte, kuidas ta rahva hulka üritab kaduda.

Sooja on 32 kraadi. No kes saab käsi südamel öelda, et see talle hirmsasti meeldib? Minu arust on selline temperatuur jäle. Muud pole teha kui koertega Komissar Rexi vaadata. Mulle tundub, et Sossu irvitab selle filmi üle. Kuigi Rex peaks tema silmis ometi täitsa kobe kutt olema ju?

21.07.2010

Olukord puhkuse rindel:

Kümneni magamine oli

Filmi vaatamine ja käsitöö olid

Meres ujumine oli

Seega võib öelda, et päev läks täiega asja ette. Lisaks veel mõned niiii armsad üllatused, aga hetkel neist ei jaksa. Sest see puhkamine on ikka märksa koormavam, kui mis tahes tööpäev.