Monthly Archives: august 2010

31.08.2010

Tänase päeva lause: Arvestades kuriteo raskust ja kodaniku  senist elukäiku on kriminaalhooldus ema resotsialiseerumist toetav vahend. 

Tänase päeva tegu: Perearst saadab mind allergilise nohu tõttu kolesterooli mõõtma.

Või siis  tuleneb minu esimesest lausest,  mis on kirjas igati ametlikus dokumendis, mitte aru saamine kolesterooli kõrgest tasemest tingitud nohu ägedusest? Või tahab perearst mulle lihtsalt viisakalt viidata, et rasvase söömisest üldiselt nagu aitab aga otse öelda ei julge?

Päeva kokkuvõte: esimene tööpäev peale puhkust tekitab minus pisut segadust.

27.08.2010

Ma vahepeal ei käinud mitu aastat kinos. Pips nagu ma olen, kuidagi nagu ei tõmmanud enam umbes sellest ajast kui kinodes hakati igasugu krõbisevat sodi müüma. Aga millalgi eelmisel aastal Pätaka juures Tartus käies käisime taas ja polnud üldse hullu, pingivahed nii suured, et keera või toolile pikali. Ümberkaudsed krõbinad väga ei segagi. Nüüd käimegi kinos pea igakord, kui Tartusse pikemalt asja.

Seekord vaatasin kava läbi ja sõelale jäi justkui kaks filmi – “Algus“ ja “Palgasõdurid“. Pätakas arvas esiteks, et Palgasõdurite mehed on ju kõik nii vanad.. Mind see ei seganud,  olgem ausad, ega ma ise ole kah enam teab mis plikake ju. Mitte, et ma sellelt filmilt nüüd teab mis lootnud oleks, aga miks mitte üle saja aasta tonnide kaupa meeste liha vaadata?

No sel hetkel jäi asi otsustamata, sest me pidime minema Pätaka uut üürikorterit vaatama. Sel aastal tegime lausa nii ülbelt, et sõlmisime lepingu korterit ennast nägemata, lihtsalt meile sobivas hinnaskaalas paistis augusti poole peal nii kõvaks rabamiseks minema, et hakkas juba mure tekkima. Selgus, et sedakorda meil ka vahelduseks vedas, korter oli värskelt remonditud ja üldse päris ok, just nagu maakler oli rääkinud. Ausalt,  on olemas sihuke maakler, kes ei valeta, ma ise nägin! Firma Rovenlain.

Pätakas muidugi leidis, et tema eelmine korter oli kodusem??? Eelmine korter asus keldris, hallitas ja kopitas, talvine keskmine tepmeratuur oli seal heal juhul 12 kraadi. Kui hakkasime sel aastal asju pakkima, leidis Pätakas jope taskust tikud ja arvas,et jope oli tal  ju terve talve toas seljas, ka magades, et küllap püüdis taas ahju põlema saada. Nüüdne korter on puhas, keskküttega, valge. Ja tema arust oli eelmine kodusem? Ei no ausalt, mu laps on Keldrikakand, keldris söönd ja keldris kakand..

Aga kino juurde tagasi tulles – õhtuks oli selge, et ajusid me liigutada ei viitsi – ma kuskilt lugesin, et seda Alguse-filmi peab ikka hoolega jälgima, et üldse matsule pihta saaks –  ja läksimegi Stallonet vaatama.

No mis ma ütlen? Täitsa tore film oli iseenesest. Madinat sai kõvasti, verd lendas samas vähe, ära rebitud jäsemed püsisid ekraanil igati siivsa ajavahemiku, naisi piinati delikaatselt ja loomi üldse mitte. Ei midagi õõvastavat ega muidu häirivat, täitsa viks löömafilm. Mingil hetkel küll tundus, et kortse on ekraanil natuke rohkem kui muskleid aga see võis sellest tulla, et musklid olid üldse kuidagi väga kaetud. Mehhiko seepide moodi 7 korda päevas dušši all ei käinud ükski lihasmägi. Aga kohati oli täitsa nende filmide moodi, mida 20 aastat tagasi kuskil keldris niinimetatud video-kohvikus robotihäälse venekeelse tõlkega vaadata sai.

Aga mulle eriti ei meeldi see uus viis löömastseenide filmimisel. Kurat, aru ei saa kes lööb keda, kes  jääb lõplikult maha ja kes muidu sandiks. Kaader siit ja teine sealt, mingid käed ja jalad lendavad aga ülevaadet ei mingit. Kohati on tunne, et kõige rohkem klobitakse üldse kaamerameest, sest millest muidu pilt niimoodi hüppab?

Ega see ei ole sellise filmi puhul ka kõige olulisem muidugi, et kes nüüd täpselt keda. Aga mulle õpetas sõbranna Helve juba tormilise nooruse päevil, et kui  poisid lööma hakkavad, siis ei tohi elus nii loll olla, et vahele minna, märksa targem on otsida kõrgem koht, kust vaatemäng täies ilus nauditav on. Ja kuna see film oli nagunii üks nooruse meenutamise värk, siis nojah, siin oli nats puudujääke küll.

Veel vaatasime sel korral Tartu urkaid. Käisime mingises kohas söömas, mille nimi oli vist Pool Kuus või midagi sellist.

Söök oli aus, selles osas pole küll midagi viriseda. 40 krooni eest vali kümne prae vahel. Aga sööma peab silmaklappidega, sest muidu näed sihukesi pilte:

Tegelikult oli seal isegi hullem kui minu elamises. Ja see on ometi juba piir, kus iga inimene peaks mõtlema hakkama, et ega ta  kogukonnale viimati häbiks ei ole?

Ma isegi olen tõepoolest päris puhanud, kuigi Pätakas vedas mind täna matkale ümber Tartu linna.

24.08.2010

Kahelt autokummis kasvanud kurgilt kokku 13 eri suuruses purgitäit nii hakitud kui hakkimata marineeritud kurke. Ausalt öelda olen päris rahul, sest mingit  vaeva nende kasvatmisega olnud ei ole ja parem tulgu saak üksikute ühikutena kahelt taimelt, kui hirmus uputus, nagu siin vahepeal kabatšokkidega oli. Järgmine aasta panen vast siiski kolm-neli taime, nüüd on kindel, et see kummis kasvatamise asi töötab küll.

Tomatitest on kah kahjuks uputus, aga kes see ette teadis, et välitomatid isegi pärast tigusid kaks ämbritäit vilju toodavad?

Kasvuhoone tomatitega pole nii mure, sort Roma, viljad esialgu märksa kõvemad kui välitomatitel ja maitsvad kah. Kuigi ka sealt tuleb vist ämber ära, kui mitte rohkem. Terve pere olen sundinud tomateid õgima, koerad kaasa arvatud. Aga kardetavalt tuleb ikka midagi ka sisse teha.

Homme lähen Tartusse – me saame Pätakast lahti, jeee!!!! Kool algab ja teatrifestival. No natuke on ikka kahju kah, sest vaatamata  jube viletsale iseloomule on ta samas päris tore. Ja töötab ta nagu vana hea Belaruss, podiseb ja läheb….

Kuna mu eelmine enda vastu kena olemise päev läks untsu, siis Tartus teeme me küll ainult linnainimeste asju. Mulda ei puutu. Mina ei korista ega tee süüa. Ma olen laupäevaks niiiiii välja puhanud, et ei jõua enam puhatagi!

HILIS-ÕHTU

Enn on meil erinevalt minust kõva isamaalane, käis Balti ketis, oli aktiivselt Rahvaliidus ja  puha. Nüüd vaatab hardunult telekast meenutavaid dokumentaale kaunitest võitlus-aegadest. Küsisin talt, et kui ketis seismas käis, kas siis ei mõelnud et iseseisva riigiga tuleb tavaliselt maksuamet kah kaasa?

Enn mõtles ja arvas, et “oleks kurask siis selle peale tulnud, oleks küll poole tee pealt tagasi keeranud!“

Vist ikka ei ole väga kõva isamaalane, näe mitte ei taha viimast särki riigi hüvanguks seljast anda.

22.08.2010

Küsi ja sulle antakse… Virise palavuse üle ja lõpuks see ikka kaob kah. Unista, et juba sügis tuleks ning lõpuks see ka juhtub. No juhtub tegelikult küsimatagi.

Tavaliselt on nii, et kui koerad puhkuse ajal juba enne üheksat üles ajavad, teeb esimese hooga hinge täis. Mõna aja pärast aga on selline tunne, nagu oleks tunnikese kingiks saanud, mida muidu poleks.

Õues on õhk soe ja vihma pole. Seega enda vastu kena olemise päev!

Hommikusöök aida ees õues – peab sinna ikka mingid pleedid muretsema, kui päike peale ei paista, hakkab tuulega jahe. Isegi nii jahe, et kohvi otsustasin ikka toas juua. Törtsu amaretot panin kah maitseks kohvi sisse. Oleks veel eile keegi toa ära koristanud, oleks mul veel kenam enda vastu kena olla.

Nüüd võib venelaste suvila-ehitus saadet vaadata, hea saade tavaliselt. Ja tööd ma täna üldse ei tee, või siis vähemasti mitte palju. Kui just rohi peaks ära kuivama näiteks, sest augusti teises pooles on niita pea võimatu, rohi on kas hommikuselt märg, õhtuselt hallane või lihtsalt vihmast läbi ligunenud.

Eks näis.

Kuni siiani oli hommikune post – nüüd vaatame siis tagasi enda vastu kena olemise päevale.

1. Nii umbes 30 kärutäie mulla kärutamine.

2. Kartulite praadimine ja muu söögitegu.

3. Juuksurdamine.

4. Niidetud muru ära vedamine.

Nüüd, kell 19. 30 ma parem ei luba enda vastu kena olla, äkki siis läheb leebemaks, kui ei luba? No mida põrgut??

Aga ilm oli ju nii mõnus ja Pätakas tööle rakendamiseks saadaval jne, jne, jne…

21.08.2010

Mõtlete, et nüüd on suvi läbi? Eile veel küll ei olnud. Haapsalus vähemalt.

Ja siin on minu maailma kõige hullema iseloomuga laps oma hulludel tegudel – teelPärnust koju.

See pilt läheb nüüd klõpsides ikka suureks mis kole. Sest kui täiesti treenimata Pätakas sõidab hakatuseks Tihemetsast Pootsi ja siis Pärnust Tihemetsa tagasi, siis see väärib viit möga minu blogi pildiruumi.

19.08.2010

15 kraadi sooja ja vihma sajab???? Mind on ööga mõnda muusse riiki lohistatud või? No samas jääb alati võimalus, et vihm ei lõpegi ja järgmiseks tabab meid veeuputus.

TAASKASUTUS.

18.08.2010

Vaatasin õe Saksamaa reisi pilte  ja sihuke igatsus tuli peale! Homme kohe sõidaks Baierimaale, kui rahakott lubaks. Aga ei luba. Mõtlesin, et teen siis vähemasti Austrias hommikuks söödud kringleid, ikka natuke sinna poole.

Kui netist retsepti leidsin, selgus, et tegelikult on see pea sama mis meie vesikringli oma. Ainult natuke lihtsam.

500 g jahu

40 g pärmi

40 g võid

1 dessertlusikas suhkurt

1 teelusikas soola

300 milliliitrit vett

1 liiter vett

Dessertlusikas soodat

Lahustada pärm ja suhkur käesoojas vees, lisada jahu ja sool, sõtkuda tainas. Rullida tainast valmis kringlid. Jätta need puhta räti alla kerkima 10  minutiks.

Ajada liiter vett keema, lisada sellesse sooda ja siis laduda kringlid vette, nii palju kui potti veepinnale mahub. Hoida umbes 30 sekundit, siis võtta vahukulbiga välja ja panna pannile küpsetuspaberile jahtuma. 30 minutit jahtuvad – mis on väga oluline, mitte kuumalt ahju panna!

Soojendada ahi 225 kraadile ja panna kringlid ahju keskossa 20 minutiks küpsema. Peale ahjust välja võtmist võib piserdada veega ja originaalis jämeda soolaga.

Mina panin juba enne aju panekut peale mooniseemned ja takkapihta pintseldasin veel võiga kah, kuigi see viimane poleks tegelikult vajalik olnud.

Vähemasti soojast peast on küll head, tõstku pealegi leiva hinda, me hakkame siis Baieri kringleid sööma. Või siis kohalikus keeles pretzelseid.

17.08.2010

Nüüd on see juhtunud! Ma tõesti naudin oma puhkust! Siiani käis puhkus mulle rohkem närvidele, mingi kaootiline olemine lihtsalt. Aga vot eile õhtul hakkas korraga hea. Ja täna on ikka veel hea.

Lollaka iseloomuga Pätakas läks hommikul rattaga teele, plaanis läbida ma ei teagi mitu kilti, 100 vähemalt. Nüüd, nii poolteist tundi hiljem, on tal läbitud enam-vähem 35 ja tagumik igatsevat külmutatud kana sadula asemele. Hiihiiiihiiii!!! Ma ju hoiatasin??? Aga kummalisel kombel tundus laps siiski päris lõbus ja happy?

Üks õhtu ma kurtsin, et kuskil ei müüda vajalikku tooni juuksevärvi. Kujutage ette, ma harjusin ära selle blond-blond värgiga. Enn tahtis seepeale teada, mis number see värv siis on, mida müügil pole.

“Viskasid pakendi ära jah?? Nüüd ei tea enam, mis number see värv oli, jah?? MINA ei tee KUNAGI nii, et VISKAN PAKENDI ÄRA, KUI SAMA ASJA ON VAJA JUURDE OSTA!“

Ja mina olen ikka imestanud, miks Enn halliks ei lähe. Nüüd on selge siis.

Ilm on lihtsalt vaimustav, ma lähen veel täna aianduse kallale.

Ja mul on kaks uut aiatooli, mille ostmisega ma ootasin terve suve, kuni nende hind langes 6o protsenti. Ja vähe sellest, mul on ka veel gaasigrill! Mille hind langes 30 protsenti ilma et me oleks seda oodanud ja mida me ei oleks tegelikult saanud endale ikkagi lubada.

Aga – samas on meil nüüd surres siiski päris palju asju.

16.08.2010

Linnast saab ikka igasugu asju, ma täna sain haua näiteks. Lobisesime emaga niisama, kui puhta jutu sees selgus, et tema pole sel aastal oma äia-ämma, minu vanaema-vanaisa haual käinud. Esialgu ma  nagu ei mõelnud üldse, siis aga hakkas kuskilt kerima, et kes seal siis üldse käib? Peale ema käis siiani veel tädi, aga tema suri talvel. Tädil on ka tütar, aga tema sai enne oma ema surma teada, et on adopteeritud ja kuuldavasti elab ta ka Tallinnas. Ma ei tea, kuidas ta selle haua suhtes tunneb, aga kui ühel meist kahest peaks kohustus olema seda hauda korras hoida, siis pigem minul. Isal oli küll veel üks õde ja temalgi minu teada kolm last, aga kogu see pande oli otse välja öeldes pisut oma-moodi, haual käiaid neist küll pole ja nende asukoht on kah teadmata.

Mul pole oma vanaemast-vanaisast sooja ega külma. Vanaema suri, kui mina olin 2-aastane, vanaisaga mäletan vaid ühte kohtumist. Oli miski pikk ja morn vend. Kogu lugu. Aga… ei saa ka eirata fakti, et neil kahel koolnul on siiski olemas  lihane ja elus lapselaps. Häda on selles, et see olen mina.

Läksin täna kohe surnuaiast läbi, et vaadata, mis seisus see haud siis on. Ma ei leidnud seda esimese hooga üleski. Käisin seal ikka palju aastaid tagasi. Helistasin emale, kas hakkas mulle millegi pärast seletama, kus mu isa haud on? Noh, SEDA ma ikka tean. Lõpuks sain ikka juhiste abil õige platsi äärde.

Ega seal midagi ilusat ei olnud jah. Aga tasapisi tuli meelde, kuidas me emaga surnuaias käisime, kui veel lapsed olime. See ei ole mitte paha mälestus. Emal oli aega meiega jalutada, tööd tehti surnuaias meeldivalt vähe  ja ilus oli seal kah. Raeküla surnuaed oli üldse ilus, on tänagi, kuigi esimesed hooldamata kääpad hakkavad juba tekkima.

No olgu mul siis pealegi üks hooldatav haud, ma võin seda teha.