Monthly Archives: september 2010

30.09.2010

Mulle eriti koerte riidesse toppimine ei meeldi, kuidagi eblakas komme mu arust. Aga pidevalt värisev koer meeldib mulle veel vähem. Seega tegin Tommile lõpuks kampsiku. Kaks-pool tundi ja valmis.

Endal mul nii hästi ei lähe. Saapad said kevadega otsa. Palgapäev, mõtlesin et vaatan siis uued valmis. Peale tundi aega kauplustes sai selgeks, et normaalseid saapaid minu palga eest ei saa. Sel kohal oleks võinud koju tulla, lootus oleks jäänud. Sest millal mul enne normaalsed on olnud? Mis see 2010 nii erilist on, et nüüd peaks korraga olema? Aga ma jalutasin mööda poode edasi ja selgus, et kahjuks ei saa minu palga eest ka ebanormaalseid saapaid. Nii kurvastav.

NB! Lisan siia väikese selgituse oma lapse käekäigu kohta. Juhul, kui olete juhtunud tema blogist (Siin kõrval tulbas nime alla “B murrab põhimõtteid“) lugema kellegi Vallo kohta, siis see kõik on puhas jama, mõeldud välja ennetamaks sugulaste küsimusi, mis selles eas kipuvad sagedased olema. Mingit Vallot pole tegelikult olemas.

Tegelikkuses on asi muus. Mis seal varjata – Pätakas pole veel päris kindel oma orientatsioonis. Või ka selles, mida üldse tahab ta elus teha. Lähtudes õpitavast erialast on olnud kaalumisel isegi nunnaks hakkamise võimalus. Nii ehk teisti jääb ta ikkagi minu armsaks lapseks ja ma toetan teda kõigis tema otsustes.

Eks me teavita kõiki sündmuste toimumise järjekorras…

28.09.2010

Mida teeb ühel tormisel päeval inimene, kel puudub igasugune Elu Mõte? Sügavam eesmärk, nii öelda?

Kulutab poolteist tundi selleks, et leida filmi pealkirja, mida ta 12 aastaselt kinos vaatamas käis. India filmi, pealegi.

Aga ilus film oli tegelikult, kurilased olid ikka täiega mölakad, mitte mingid õnnetu lapsepõlve produktid. Vähemalt filmist see ei selgunud.  Ilusad ja head inimesed tantsisid kurilaste sunnil klaasikildudel ja surid enne, kui mõnel neist tulnuks lesega abielluda.

Tegelikult ei taha ma isegi ilkuda sedakorda – ilus film oli. Amitabh Bachchan, Hema Malin, Dharmendra.

Filmi nimi on netist leituna Sholay, aasta 1975.

Tea, kui kiirelt tänased 12-aastased ekraani eest kaoks selle filmi peale?

Aga mulle meeldivad ka tänapäevased India filmid, kuigi sümpaatsete meeste nimi pole enam Amidabh või Sashi, vaid midagi veel segasemat, mis kõlab peaaegu nagu Vidrik.

Peaasi, et üks masendav sügise päev on jälle rohimata mööda venitatud.

26.09.2010

Kas ma ütlesin, et meie orhidee saab lapse?  – hüüan Ennule, kes kõrvalruumi põrandas Pätaka tuppa tunnelit põrandasse uuristab. (Vaheseina vundamendile kraavikest tegelikult, aga me püüame siin Pätakat veenda, et see on kollitamistunnel tema tuppa, ma ei tea, miks ta ei usu. Nii 12 aasta eest oleks lõdvalt uskunud.)

Ei öelnud. Kes isa on? – karjub Enn vastu.

Ma ei tea tõesti.. – pean tunnistama.

Oh, jälle vallaslaps. – ohkab Enn.

No mida ta ähib, nagu tema seda titte toitma peaks?? Kuigi jah, viimase väetise vist ostis tõesti Enn.

Terve Lääne-Eesti on mu Pätaka jalajälgi täis. Pätakas ostis endale kummikud ja ei võta neid nüüd enam jalast. Seega on kogu põrand täis roomiktaldade alt pudisevaid soparulle.

Me käisime eile viimast korda seenel. Ega poleks enam vaja olnud, aga mõtlesin, et ema tahaks ju ka metsa minna ja seeni jne.. Saime oma nelja ämbriga koju, küsisin emalt, millise ämbriga ta omad linna kaasa tahab võtta.

Ei mina neid s….u taha! – vastas ema. Endine pedagoog.

Ma aitasin teil korjata lihtsalt! – Oi, ma tänan! Ma just mõtlesin, mida teha pühapäeval, kui pole mõnd ämbritäit seeni sisse teha.

I love my life!  Especially at home. Oiiiiiiiii, tahaks kuhugi sõita!

24.09.2010

Rekkad kogunevad parve ja asutavad välismaale sõitma. Ennu mure on jälgida, et ma krediitkaartide najal seda sama ei teeks. Välismaale ei sõidaks. Sest ainult karjuv füüsiline vägivald hoiaks mind end rekkadele sappa haakimast ja minemast… Või siis mõistus. Aga millal see mind enne takistanud on?

Kui ma ei lähe ja jään, siis olen ma lõpuks täiskasvanu. Nüüd siis lõpuks, hilises keskeas. See on nii raske, siia jääda, peaaegu et nutma ajab. Mis vanuses tuleb lõpuks see, et jäämine on kergem kui minemine? Igatahes mitte 43-selt. Sest 43-selt pean ma diivanist kinni hoidma, et mitte autosse tormata ja nii umbes Poolas vaadata  kuhu edasi…

Ei, ma olen arukas ja mõistlik, ma lähen magama ja mitte autosse. Jah. Lähen. Magama.

23.09.2010

Kui teie külake on viimasel ajal äkki kergendatult ohanud, kuna mõni ammu rahvast hirmul hoidnud kuriline on lõpuks vangi ära pandud – siis see ilus aeg saab nüüd varsti jälle läbi. Ega ma rohkem ei tohi öelda, Firma ei luba. Pange lihtsalt tabad sinna, kus teil neid veel ei ole.

Jälle kord üks sihuke päev, kus muud ei oska enam, kui meenutada ühe endise kolleegi Ilmari sõnu. Ilmar oli vanem meesterahvas ja elus mitu töökohta pidanud.

Seega arvas ta aeg-ajalt mõnd uut lollust kuuldes stoilise rahuga: kästakse, viskan sitta, kästakse, katsun perenaist. Peaasi, et palka makstakse…

Nojah, mõtlemise eest meil tööl ei maksta, see on küll kindel.

Perenaist katsuda ei taha, aga sitta visata tundub vahel päris uhke väljavaade praeguse jura kõrval.

22.09.2010

Oli see nüüd 1 september või mõni teine päev, kui ma kuulsin sihukesest toredast algatusest nagu liiklusrahu lepe. Esimese hooga ei saanud arugi millest jutt – no mis lepe, mis või kes kokku lepib, milles? Aga tasapisi hakkasin aimama, et sügis rikutud – ei saagi pisikesi punapõskseid lapsi autoga taga ajada! Sest muidu ma ju alati ajasin, seetõttu tuli lepe teha. Lastevanemad ja lastekaitse liit võtsid endale õiguse minu eest otsustada ja leppisid kokku…

Tegelikult ma tunnistan, et see isa ja lapsega auto-reklaam samal teemal on päris nunnu. Ainult et harva näeb ja ma siiralt ei usu, et see tegelikele liikluse-hulludele korda läheb. Tegelt võiks lausa mingi küsitluse teha..

Päeva peale sai veel pulli, ma mäletan, sest Rakveres tuli ühelt poolt herr Lukas ja teiselt poolt  neiu Sukk – kes sedakorda leppisid kokku koolirahus. Koolis järelikult oli suvi otsa sõda käinud, nüüd siis tehti rahu.

Muidugi on ilus, kui rahu on liikluses ja rahu on koolis, aga mis on sihukeste leppekeste mõte? Kas roolijoodikud ei joo enam enne rooli minekut? Koolikiusamine kaob ära?

Tegelikult meie asutus tegi kah ükskord kahe partnerige leppe, no meil enne ei tulnud eriti välja see koostöö. Peale lepet ei tulnud samuti, aga lehes kirjutati küll.

Aga no mis mina ka tean? Vahest irvitan täitsa asjaliku asja kallal? Nii hakkasin mõtlema, et teeks ise kah mingi leppe, mul oleks küll, mis osas elukest paremaks nügida.

Esimene mõte oli mul Ennuga lepe teha, et lepiks kokku kodutööde osas või midagi. Aga see plaan põrus läbi – Enn ei kuulanud mind isegi lõpuni ja küsis leppe jutu peale kohe, kas mul kruvid logisevad…

Nii polnud mul peale koerte enam  kedagi käepärast, kellega lepet teha.

Aga miks ka mitte? Võiks ju?

Kogusin koerad kokku ja tutvustasin leppe punkte.

*Toitlustamine taandub ühele korrale päevas ja ka siis piirdub valmis koeratoiduga.

Siin võite näha Sossu nägu seda punkti kuulates:

*Õhtusel pissi-tuuril visatakse palli ainult siis, kui pall on eelnevalt ukse ette valmis toodud, taskulambiga mööda hoovi palli enam ei otsita.

“See on mingi nali või?“, uuris Tommi Urrilt, mis viimane toimuvast arvab.

*Värvaid lahti ei muugita. On seda siiski tehtud, ei lasta süüdimatult jalga, eriti ei lasta jalga vasakpoolsete naabrite suunas.

*Olles siiski jalga, no või siis käppa, lastud, ei õgita valimatult tühjaks kõigi naabri koerte kausse. Ja kui seda on siiski tehtud, ei veeta neid kausse, kurat, hammaste vahel minu värava taha! Nagunii aimavad kõik, kes need varga-koerad on…

“Täitsa sassis ikka…“ naersid Urri ja Tommi koos peale neid punkte.

Ja viimane, aga mitte väheoluline punkt:

*Lõpp tuleb jooksuajast tulenevatele seksuaalsetele liialdustele!

“Hahhahhahaaa – no nali muidugi..“ oli Urri kui valdkonna põhitegija nüüd juba päris kindel.

Selge ju siis, miks minu usk igasugu lepetesse olematu on – kui kodus on igasse positiivsesse algatusse selline suhtumine?

14.09.2010

Nüüdseks on selge, et mu huvi aianduse vastu läheb selget languse-teed. Või siis vähemasti uuele ringile!

7 aastat on läinud aega, et välja mõelda, mis selle aia-värgi juures minu puhul ei klapi.

Kui me oma praegusesse koju kolisime, oli mulle selge, et mul saab olema maailma kauneim aed. Milline, jäi muidugi segaseks, aga no ikka viimase peal vägev. Issver, ma lõpetasin isegi Räpina ära! Mitte, et ma seda kahetseks, kindlasti mitte.

Tänaseks pole mul aiast kui sellisest haisugi, on vaid kaks lörakat ja rohimata peenart. Ega nad alati ei ole rohimata, kuskil poole juulini jagub mul auru küll, edasi  enam mitte eriti. Taimestus on neil peenardel täielik jama, rohkem selle järgi paigas, millal mingi taim nutti pidi pihku  jäänud ja vabale pinnal maha  poetatud. Takkapihta tabas mind mingil aastal hirmus huvi okkaliste vastu ja ma paljundasin rõõmsalt pistokstest kümmekond erinevat okkalist, kelle kohta mul nüüdseks pole aimu kah, kes nad on või kui suureks plaanivad kasvada.

Räpina ajal tabas mind veel vaimustus püsikute osas, vedasin neid kokku mis jaksasin. Mõne kasvatasin seemnest ega suuda neid isekülvajaid siiani peenardest välja rohida.

Ja siit jõuamegi selleni, mis siis ei klapi. Aeg on endale tunnistada: ma olen kindla sihita mõtlematu indiviid, kes tahab täna üht ja homme teist.  Oli maalähedaste aedade etapp, siis hakkas võluma sootuks modernsem suund. Igasugu ideid on olnud kokku sadu! Tegudeni ma õnneks või õnnetuseks eriti ei jõua, noh nii paar ruutu maad rohust välja harida ja juba puhuvad peas uued tuuled. Tuuled, kusjuures, on vägevad, tegusid takistab väheke see, et “ei oska, ei tea kas ikka sobib, ei viitsi nagu  kah“`…

Mis sellest siis järeldub? See, et ei ole end mõtet piinata püsikutega, okkaliste või muude puukestega, mis tulevad aeda sisse ja ära enam ei lähe. Sest see ei ole huvitav. Lihtsalt rohida? Lihtsalt vaadata, et nad enam-vähem elus püsiks? Päh. Igal aastal samas kohas.

Ei ole ma mingi kunstniku-hing, aga kui midagi ei muutu, midagi uut ei tule, siis on minu jaoks jama. Seetõttu hakkavad edaspidi püsikud vahetuma suvikute vastu. Sest need võivad olla igal aastal uued! Ja mulle tegelt meeldib neid ette kasvatada. Peenraid pidevalt uude kohta ümber vedada on ju liiga vaevarikas. Muutuma hakkab taimestus ja muu atribuutika. Kusjuures ma ei hakka enam mõtlema, mis sobib kokku minu 27-ndast aastast pärit äbariku majaga, põhimõte ei hakka enam olema “Miks?“, vaid “Miks mitte?“. Maja vaadaku ise, kuidas hakkama saab.

Vot nii! Pätakas, kääri käised üles, kevadest läheb jälle lahti! Pöhhhääähäää!!!! Ja ei saada oma ema avalikult ebatsensuursetesse kohtadesse!

12.09.2010

Nii, esimene laar käärima läinud moosi minema visatud. Ma südamest loodan, et asi mingis tegemis- või säilitamisalases apsakas just nende purkide täimisel, mitte mu omaloomingulises retseptis, sest selle retsepti järgi on tehtud enam-vähem kogu selle aasta moos.

11.09.2010

Mulle seened jubedalt meeldivad. Seni olemegi Pätakaga igal aastal korra metsas käinud ja ikka jälle tõdenud, et ei ole meie metsainimesed ja šampinjonid on kah head. Sest seeni oleme vähe leidnud ja need on kah valdavalt ussitanud olnud.

Ja mida seal metsas siis ikka head on? Ämblikuvõrgud kleepuvad näkku, oksad rebivad riideid ja nahka. Kindlat jalgealust on harva ja kuni jalga mingist märjast august välja kisud, saad järgmise oksaga liraka mööda nägemist. Okkaid pudiseb taskusse ja krae vahele. Igasugu mölakaid lendab ringi ja veab veel, kui lendab. Üks osa hüppab ja jookseb. Paar päeva peale metsas käimist tunned veel selgelt, kuidas keegi su riiete all ringi ronib. Ei saa mina aru neist inimestest, kes jutu järgi metsas lõõgastumas käivad.

Aga selle aastased seene-rohkuse jutud on minugi katuse sõitma ajanud. Eri blogide ja foorumite põhjal jääb mulje, et pargi vaid auto metsa äärde ja seened pressivad vägisi peale.

Nii ma siis täna metsa läksin, olles vaimus valmis kõik eelkirjeldatud jubedused seente nimel üle elama. Ja seeni oli tõesti, kuhjadena! Samas oli mul meeles soovitus korjata vaid seeni mida tunned. Mis on ju igati mõistlik soovitus. AGA – ma tunnen vaid paari sorti. Kaseriisikat ütleme. Männiriisikat kah. Kuuseriisikat ja ka porgandiriisikat, mis on nagunii samasugune kui esimene. No ja mõnda pilvikut, mis seeneraamatu andmetel ei ole suuremad asjad seened. Ma olen linnast pärit, metsa viidi lapsena harva ja ka vanemad ei olnud mul teab mis seene-maugud.

Ka metsa valisin kehva, just sihukese, kus liikuda sai peamiselt roomates. Aga ma olen kange naine. Roomasingi läbi nii kilomeetrit pool, oksakesed ja muu risu silmis, suus, ninas ja kõrvus – kõigis neis kohtades ühe korraga. Lõpuks astusin mingil haruldasel püsti-hetkel oksa otsa, valus oli. Natsa aja pärast hakkasin juurdlema miks kummikus loksub, kuigi väga märg nagu maapind pole. Pealegi ainult ühes loksub, selles torgatud kummikus… Nojah. Hea, et ma kohapeal ei vaadanud, ma oleks võinud maha minestada ennast.

Sel kohal sai minu peret toitev korilusinstinkt otsa, ma olen naine, mitte seenekorjamismasin või muidu kangelane. Ämbri olin imekombel isegi kaseriisikaid täis saanud. Hakkasin tagasi sõitma ja tee äärde jäi kuusenoorendik. Mõtlesin, et käin vaatan korra, et siis edaspidi tean, et sinna pole mõtet minna. Ja järgmise tunnikese istusin kuuseriisikaid korjates keset kuusekeste vahelisi lagendikke, olles enne kuuseriisikad istumise alt ära korjanud. Mets nagu park! Seeni loogu! Ja mis kuradi tõnku ma eelmised paar tundi võpsikus mängisin??? Isegi jalg jättis vahepeal valutamise järgi. Oleks mul vaid meelde tulnud, et need seened tuleb ka mingil moel sisse teha.

Minu marinaadi retsept:

1 l vett

7 spl suhkrut

2 spl soola

2 loorberilehte

5-7 nelgi naela

2 tera vürtsi

5-7 tera pipart

2 spl äädikat

See retsept annab tulemuseks üsna magusa marinaadi, normaalsed inimesed võiks tegelikult 5 lusika-täit suhkrut panna, mitte 7.

Enam-vähem sama retsept on ka Sille toidublogis, aga seal on 4 spl soola. Kunagi proovisin ja see oli minu maitse järgi küll liig. Peale soola polnud mingit maitset.

Suuremad seened läksid soola.

1 l vett

3 spl soola

Soolvesi valmis keeta, siis selle sees viis minutit kupatatud seeni keeta, purki ja õhukindlat kinni.

Nüüd, kus ma olen metsas käinud, teinud kartuliputru ja saiavormi, puhastanud, marineerinud ja soolanud kokku 12 purki seeni, hakkab mind tasapisi kiusama mõte sellest, miks mina ainsana siin peres kogu selle talvevarude värgiga tegelen? No tõesti. Ja kuigi on tuvastatud, miks Helmut telefoniga toa asemel trepi peal rääkimas käis – organiseeris üllatusena endisi töökaaslasi meile külla – on täiesti ebaselge, miks tema seeni sööb aga sügiseti metsas partisani ei mängi?

08.09.2010

Ma olen ikka mõelnud, miks mu muidu musta värvi autol on punane võti? Nüüd ma tean. Et rohust üles leiaks. Ma ostan edaspidi ainult punase võtmega autosid.

Aga muidu tahaks kah neid Juhani -40% kõrrelisi, kahte neist oleks lausa vaja. Käisin isegi Pärnus vaatamas, on ju Juhanil seal miski müügipunkt. Ainus kõrrelise moodi kõrreline maksis 125 eek ja polnud nagunii see, mida mul vaja. Ainult Tartu ja Tallinn seega…