Monthly Archives: oktoober 2010

31.10.2011

Ega ma ei tea, kas Halloween peaks üldse olema mingi õuduka-püha, ei viitsi ka hetkel süveneda. Aga kuna tegu on nagunii import-pühaga, siis mis seal ikka vahet. Minu jaoks on õuduka-püha!

Foto nagu ikka netist, ei, see ei ole mina. A mulle meeldib. Ilusad roosid.

29.10.2010

Alkokohvivabade päevade päevik:  läheb täitsa hästi! Alkovaba kakspäevak kisub vägisi kolmpäevakuks, kuigi päev ei ole veel muidugi õhtul. Kuuldavasti aetakse hetkel, kell 19.10, kalleid kolleege telefoni teel tööle tagasi. Lülitada enda mobiil välja või mitte?

Kohvivaba värk aga on lausa armas, ma ei teadnud seni üldse, et mul magamisega probleemid on. Aga niimoodi magada, nagu kaks viimast ööd! Ma poleks osanud seda kujutledagi. Õhtul heidad magama, uinud kohe ja ärkad hommmikul. Kuidas see üldse võimalik on?

28.10.2010

Eile algas minu kohvivaba nädal ja alkovaba kakspäevak. Sest jah, mina olengi see naine, kes joob. Asja kurbloolisus seisneb selles, et see ei ole nali. Aga kui tõsiselt muretseda, siis sellepärast,  et ma pole mitte ainus meie kollektiivis, vaid üks päris mitmest, nagu hiljutises lobisemishoos selgus. Ja keegi ei näe väljapääsu ega isegi mitte väheke arvestatavat asendustegevust, mille abil päevaseid jamasid peast välja peksta.

NB! Ma ei sõida joobes! Ja ärge keegi palun sõitke.

No alkopuudus ei anna esialgu tunda, väljaarvatud jampsimine kuupäevadega läbi päeva, aga seda on ennegi juhtunud. Seevastu kohvipuudus lasi eile juba pool-üksteist voodisse kobida ja ma pole elus nõnda palju haigutanud, kui täna. Ja tänagi roniks peatselt voodisse, aga laps, nuhtlus, tahab Tartust poole öö ajal koju tulla, ajab nagunii üles.

25.10.2010

Ok, mul on uued saapad. Kõrge kontsaga, kuna need olid odavamad. Muidugi olen ma nüüd märksa enam proportsioonis, kuna pikkus hakkab laiusele järele jõudma. Samas jubedalt kõigutab, süda on kogu aeg paha. Hirmsasti tahaks maha.

Ja mõelda, et 20-selt ma ainult selliste kontstega ringi jooksingi?

22.10.2010

Mina ei saa aru, mis on viimasel ajal lahti meie arstiabiga. No mitte midagi ei ole kiruda. Kuhu me nii jõuame?

Panin silmaarstile numbri kinni, mulle nagu tundus, et kribeleb kuidagi. Aja sain vähem kui kuu aja pärast. Ukse taga istusin vaevu 5 minutit, juba paluti sisse. Veel 5 minutit hiljem oli selgeks tehtud, et mu silmad on oma vanuse kohta häbiväärselt korras. Üks olevat tiba miinuses, aga see eest teine piidlevat maailma kotkapilgul. Võibolla seetõttu mul nagu kisubki kõik kiiva? See kotkasilm siis nagu kipub teist kompenseerima? Aga et ma ei peaks tühja käega ära minema, anti ikka paber kah, millega apteegist miskit silma-puhke vedeliku osta.

Aga see pole veel kõik! Enne silmaarsti mõtlesin, et käin ja teen siis need analüüsid kah ikkagi ära, mida perearst poolteist kuud tagasi välja kirjutas, no kui juba polkliinikusse kohale sai tuldud – ise kujutasin selgelt ette, kuidas proua registratuurist mind läbi pragab, no umbes nii: “Juhm olete või? Poolteist kuud?? Mida te siit üldse tahate? Surge omaette!!!“

Aga ei. Proua naeratas nagu lõunapäike!

“Jah-ei, ei ole teie saatelehed aegunud, palun minge trepist sinna ja siis teisest tänna…“

Röntgeni ukse taga olid eranditult kenad inimesed ootamas. Just jõudsime tädiga ratastoolis 47-nda aasta meenutusteni, kui juba kutsuti sisse. Taas vaevu 5 minutit ooteaega.

No edasi läks tiba huvitavamaks, sest vereproovi ootas enne mind ei rohkem ega vähem kui 25 inimest, see oli juba natuke “Kiirabihaigla“ moodi. Samas – uuringute ruum kohviku kõrval. Mis seal viga oodata? Kuna raamatut kaasas polnud, pidin ostma 5 krooni eest Õhtulehe. (Mis oli ikka täiega jama leht.) Aga inimesed järjekorras jälle kenad, Õhtulehti anti üksteisele edasi ja jäeti järgmiste ootajate tarvis toolidele. Kokku sain hakkama pisut vähem kui tunniga. Ja vereimejad olid nõus sõrme asemel veene surkima, mille eest taas sügav austus ja tänu!

Kogu see käik oli tõsiselt meeldiv, tee mis tahad. Kui nii edasi läheb, saan ma tõesti stressi, sest keda siis kiruda kui arstiabi kah enam ei saa?

Täna, kui ma soovitasin õele mehe Eestisse arsti juurde uuringutele tuua, kukkus see ähkima – Eestisse? Siin lõigatavad valutavad jupid lihtsalt küljest ära.

Minu kogemus on, et ei lõigata, aga vajalike uuringutega minu puhul küll pole kokku hoitud (uuringute tarvis on küll lõigatud, muidugi mitte juppe küljest ära) ja ma olen ka tõsisemate asjadega kui nohu arsti juures käinud.

Aga Sina, õeke, looda ikka eluaegsete kapitalistide peale!

Lõpuks me võime teile alati saata nõid-mamma ravimtaimedega.

Tele-teemad: ma olen väärastunud isiksus. Mind jätab täiesti külmaks saade “Sind otsides“. Samas on mul arvestatav kiusatus vaadata filmi “Striptiisitarid zombide vastu“. Lihtsalt et näha, mis see on. Võtaks pudeli kõrvale ja vaataks? Miks mitte, kord elus, vaadata sellise pealkirjaga filmi?

21.10.2010

Veel tele-teemadel. Sain just Välba ja Reikopi saatest teada, et korraliku Egiptuse reisi saab 5000 krooni eest. Aga – sest alati on aga – kui Egiptuses juba 11 korda käidud, muutub sulle eksootikaks prügi sööv lehm.

20.10.2010

Ma avastasin täna korraga, et kui telekas näidati õhtuse “Pilvede all“ reklaami, mõtlesin korraga, et tore! No et on, mida vaadata.

Aga seda ma ütlen, et kui seal kah miskid lesbistseenid hakkavad, siis ma seda enam ei vaata.

16.10.2010

Ega me ei ole suurtest ehitajatest viletsamad, võime kah oma teejupikest pidulikult avada!

Veel viimased rehatõmbed õhtuhämaruses:

Pidulikuks sündmuseks valmis:

 

Ja käes ta ongi! Lindi lõikamine!

Suure vaeva nägijad:

12.10.2010

KIVILUGU

Küllap olen ma varemgi hädaldanud meie vana maja üle? Nojah, ongi vana. Kuna me omal ajal ei tahtnud riskida suure pangalaenuga, mis lubanuks onnikese kiirelt korda seada, elame me nüüdseks juba seitse aastat remonditandril. Kuhu iganes maja nurka me ka magame kolime, üks sein kipub ikka kilest olema.

Nüüdseks on järg söögitoa kätte jõudnud. Ahjud said  välja lõhutud, põrand üles sakutatud. Ennul on kile taga õhtute kaupa midagi teha.

Mingi hetkel aga kõlksas tema labida tera vastu kivi. Käisin ka uurimas – kivi nii umbes 10 senti allpool praegust mullapinda.

Saabus Helmut,  kes hakkas uuristama. Kivi vaja välja võtta.

Mina tegelikult ei saanud eriti aru, et miks? Keset maja, erilisi külmamängimisi olla justkui ei saa… Mis selle kiviga seal ikka juhtub? Küsisin kah, aga õiget vastust ei saanud, lõin käega. Helmut on ikka minust mõned aastad kauem maa peal elanud, ju ta siis teab, milleks see kivi halb on.

Peale mõningast uuristamist selgus, et kivi on pigem nagu rahn, labida all kõlksus vaid tipp. Helmut kaevas keset tulevast söögituba ruutmeetrise augu ümber kivi. Siis hüüdis mind, et samal ajal kui tema kangiga nügib, loobin mina mulda kivile alla ja sel viisil ehk õnnestub jurakas lõpuks välja upitada.

No loopisin, mõne aja pärast käratas Helmut mind ebatsensuurselt minema, minu loopimine ei olnud piisavalt energiline nimelt. Solvusin ja läksin ära.

Järgmisel õhtul vaatasin läbi kile, kuidas Helmut kiviga madistab. Tegelikult oli ta juba hommikul pihta hakanud. Kord oli Helmut all, siis jälle kivi, ähkimist ja oigeid kostis tunde. Appi ma ennast ei pakkunud, mul on ka oma uhkus, on ju.

Kolmas õhtu – kile tagant hakkas kumama suur hall lahmakas. Uhkus oli mul ka parasjagu otsa saanud, läksin appi. Hilisõhtuks saimegi nii kaugele, lihaste kärisedes ja rasvade värisedes kivi august välja keerata. Veel tunnike kulus ta trepini nügimiseks, lõpuks oli kivi õues!

Sirutasime selga ja küsisin Helmutilt uuesti, et miks me selle kivi ikkagi maja alt välja koukisime? 70 aastat oli seal kus ta oli?

“Ta ei meeldinud mulle.“ vastas Helmut.

Nojah, hea teada. Ei olnud kõik see kolme päeva vaev siiski päris asjata.

07.10.2010

Lause kohtumäärusest: Isik ei tunnista end süüdi üldse, seega ei saanud oma karistusest midagi.

Ausalt,  mina kah poleks osanud paremini öelda!

 

Vaatasin telekast, kuidas Lucas rääkis Sandrale, et see on väike päike, kes maailma soojendab. Mulle pole keegi nii ilusasti öelnud.

“Sellepärast, et sa oled rohkem nagu päikesevarjutus“, arvas Enn.