Monthly Archives: november 2010

29.11.2010

Tahad talve nautida, loobu autost. Kindel. Sest mida sa ikka naudid, kui pead öösel kell 4 minema auto mootorit soojaks ajama, et sinder hommikul üldse käevituks? Muidugi võib ka juhtuda, et öised külmad saavad varsti mööda, sest me kaalume tõsiselt eelsoojenduse ostmist. Küll ööd taas soojemaks muutuvad, kui ära ostame. Talved ju läksid jaburalt külmaks kohe, kui me õhksoojuspumba ostsime, arvestades, et palju neid üle 15-kraadise külmaga päevi talve jooksul ikka on… Mnjah, siin tekkis nüüd mõningane vastuolu.

Aga muidu istun Jõhvis, siin on lund tõepoolest veel hulga rohkem kui Pärnumaal. Ja ma tegin naist!!! Unustasin mobiili meelega sisse lülitada ja käisin juuksuris. Kas see nüüd just tark tegu oli, sest kui juuksur lõpetas, sai ilmseks, et tuleb föön osta, muidu seda nädalat siin Jõhvis ikka välja ei venita. Pluss-poolele läheb samas fakt, et juuksur ja föön kokku ei maksnud ka nii palju, kui Pärnus juuksurile üksi oleks kulunud.

Pealegi ma väärin autasu, et ma üldse siin olen, sest üks bussijuht lubas mind vägisi Peterburgi viia. (Ma tulin, jah, suurema osa teest ikkagi bussiga, las võõrad mehed vastutavad mu turvalisuse ja öise une eest). Linnakeses X vahetati buss teise vastu välja ja uue bussi juht kinnitas kõigile peale tükkijatele, et tema läheb AINULT Peterburi ja MITTE KUHUGI mujale. Ma hakkasin just harjuma mõttega, et olen üks tuhandetest, kes vastu ööd suurlinna saabub, öö jaamas pingil kügeleb ja järgmisel päeval turumüüjana tööd hakkab nuiama, kui bussijuht otsustas oma sõnu süüa ja uksed Jõhvis lahti tegi. No ja ega mind piirist poleks nagunii üle lastud.

 

24.11.2010

No küll mina teeks ja müttaks aias, aga ei saa, lumi ja jää on ees. Mitte minus laiskuses pole asi!

Ah, tühja kah.

Vaatame pilte parem. Mõtteid peokostüümideks enne aastavahetust..

19.11.2010

Mul oleks väga häbi, kui ma töötaks Õhtulehes. Ma saan aru küll, mis on kollane ajakirjandus. Aga Õhtulehes töötav inimene peab minu arust olema kas idioot, või siis libu kõige sitemas mõttes, müüma viimast paska hinge tagant. Selline tase tekitab nõutust.

NB! Ma nüüd vaatasin selle postituse üle ja tõsi, on tõesti natuke liig niimoodi üldistada… Seega – ülalöeldu ei käi nende inimeste kohta, kes ei tegele seal otseselt sellega, mis trükki läheb, no koristajad ja kindlasti veel keegi. Aga need, kes vastutavad? Kuidas saab nii, et lihtsalt trükime, midagi ei kontrolli ja suva, mis saab inimestest kelle maine ja takkapihta elu saab lõhutud, pealegi põhjuseta?  Ah, ei jura ma siin rohkem. Aga jube on mõelda, et tõenäoliselt tehakse seda pea iga päev kellegiga. Ja loeme ning mõtleme, et kui juba kirjutatakse, ju siis ikka midagi on.. Aga ei ole, lihtsalt teema on müüv.

17.10.2010

Täna ma sain teada, kuhu koer on maetud. Või täpsemalt, kus peidavad end tõelised sotsiaaltöötajad.

Käisin pangas. Ei, ega mul endal raha ei ole, aga sugulane andis oma miljonid mängida. Teller oli nii innustunud! Kõik vajalikud toimingud said tehtud, eri teenuste müük polnud üldse pealetükkiv. Ja kui ma minema hakkasin, vaatas teller mulle silma ja ütles, et minuga oli tõeliselt kena asja ajada. Ma ütlen, ta mõtles seda tõsiselt!

Pangast väljas hakkasin mõtlema, et millest selline rõõm tööpäeva algupoolel? Ja jõudis kohale vist. Peale minu olid pangas ainult pensionärid, no ja mõned vähem eakad inimesed, kes neid saatsid. Siis meenus ka, kuidas tellerid pensionäridega rääkisid. Aeglaselt, rahulikult, 5 korda sama asja seletades, just seni, kuni klient asjadest aru sai. Silmas peeti seda, kuidas teenused odavamad tuleksid. Ausalt, müts maha!

Eks muidugi võis telleril olla hea meel, kui vahele satub minusugune, kes on endale asju väheke neti teel selgeks teinud ja valdavalt saab aru, mida räägitakse ja isegi teab, mida ta teha tahab.  Aga ma ei ole ammu näinud, et keegi kuskil aitaks eakaid inimesi nii südamlikult ja kannatlikult. Ideaalsed inimesed sots-tööle, lisaks iseloomule on ju naistel lisaks ka ajud tõenäoliselt olemas.

Lisaks avastasin ma täna hea meetodi auto diagnostikaks, vähemalt ma ise arvan.

See käib siis nii: teil tuleb leida võimalikult palju mehi – nad ei pea asuma korraga samas kohas. Järgmiseks on teil vaja kontrollküsimust. Miks? Ega te lollidega ei taha asja arutada ju? Aga end targemana näidata soovib mõni küsitletav kindlasti. Mida kabedam on teie sihverplaat, seda kindlamalt. Aga kontrollima peab igal juhul.

Näiteks sobib päris hästi küsimus: mille poolest erineb karburaatoriga mootor sissepritsega mootorist? Muidugi, enne tehke asi endale ikka selgeks, näiteks küsige oma mehe käest. Õpetlikku jutlust on ka oma armas abikaasa nõus pidama, käsi ta lihtsalt teie auto kallal määrida ei taha.

No hädapärast aitab ka näiteks sellisest küsimusest: mis aastakäikudest umbes hakati diiselautodele karburaatori asemel sissepritsega mootoreid paigaldama? See küsimus ei anna küll täielikku pilti küsitletava teadmistest autode vallas, aga päris juhmid peaks siiski välja selekteerima.

Nii. Neile, kes testi läbisid, kirjeldate haleda näoga võimalikult täpselt oma auto hädasid. Vastused jätate meelde või panete kirja. Enim hääli saanud vastusega lähete siis juba töökotta. Muide, kui keegi vastanutest hakkas teile seletama lisaks karburaatorile ja sissepritsele veel ühe pihustiga sissepritsest, siis selle mehe vastust võib arvutada nii umbes 1, 25 punkti vääriliseks.

Milleks selline arutelu hea on? Te saate aimu võimalikest mõtetutest uuringutest töökojas, mida teile pähe võidakse määrida. Mehhaanikule jääb mulje, et te pole päris loll ja seega ehk ei kujune teie arve lausa vikatiks. Võib isegi selguda, et selle jubeda kolina teie autos tekitab sootuks pisiasi ja seda ei ähvarda ka ilma töökojata ratastelt põhja peale põrumine.

Ainus miinus asja juures on see, et vajalikku hulka mehi on väga raske kokku saada. Mina sain täna tunni ajaga neli, kellest kontrollküsimusega said hakkama 3.

16.11.2010

Väga õpetlik!

http://www.youtube.com/watch?v=KDZN5DaXQY8&feature=related

Muidugi mitte söötmise osa. Ideed annaks ka meil ning mujal kasutada, näiteks nende isikute puhul, kes saavad karistuse avalikus kohas urineerimise eest. Oi neid on palju!

Võiks ju olla plastist poiss, millele vahelejäänu peab sisse jootma umbes 3 õllepudelitäit vedelikku ja siis lastaks ülbur koos plast-poisiga linna mööda jooksu. Peab leidma avaliku WC enne, kui nukul aega otsa saab. Kui ei leia, on karistus topelt karm. Voh, oleks õpetlik!

12.11.2010

Oeh, reede! Oi ma armastan reede-õhtuid, ainus hingetõmbe hetk nädalas peale töönädala lõppu ja enne töönädalalõpu algust.

Aga eile olin küll hädas, vaja oli väljamaalasest uus-sugulasele õnne soovida sünnipäevaks. Hakkasin juba trükkima ja siis jäin vaatama…

No mida meie kandis sünnipäevaks soovitakse? Palju õnne ka viimaseks veerandsajaks! Head meeste- või naisteõnne! Palju raha! lõppude lõpuks. Ikka seda on ju mõistlik soovida, mida inimesel vaja on, milleks niisama lahmida? No lihtsalt Palju õnne! käib põhimõtteliselt ka, eks siis sünnipäevalaps ise teab, mis see õnn tema jaoks on. Kuigi see on kuidagi nii üldine ja sisutu.

Aga uus-sugulase FB lehel oli soove mitukümmend igalt poolt üle maailma, kõik viisakad! Südamlikud. Kenad. Armastusest ja muust kaunist. Oi, seal olid isegi tänusõnad selle eest, mida mees kodumaa ja seega kõigi rahvuskaaslaste heaks teeb! No mida iganes mina sinna oleks trükkinud – kõik oleks sobimatu tundunud. Üldse mingit huumorimeelt ei ole inimestel mujal maailmas või? Sünnipäevalapsel on kusjuures, kontrollitud.

Siis natuke mõtlesin selle värgi üle. No vana nali, et eestlastel pole kombeks suur ja südamlik olla, samas ega meie aasimise taga siis tundeid vähem pole? Vahel mulle tundub, et me oleme lähedasemad kui mitmed väljamaa inimesed.

Meie peres on alati liikmeid saadetud sinna, kuhu emotsioonid parasjagu suunanud. Vahel vaatad mõnd viisakat peret, kus “kurat“ on kah patust sõna, aga üks ei tea teise tegemistest ja küsida pole kah nagu sünnis. Imelik värk. Ega ma siin ropendamist ei õigusta – tegeliku läheduse ja kõnelise südamlikkuse üle jäin mõttesse.

Aga ühiskonna surve on ikka tugev, eks ma kirjutasin kah ühtsesse ritta, et Happy Birthday from all of us.. ja kogu lugu. Päh. Jube mannetu.

Aga risti ja viletsust saame me selle uus-sugulasega veel näha, kindel. Eelmise sünnipäeva ajal oli mees parasjagu Iraanis, Iraagis või Afgasnistanis, ei mäleta enam, kus sõda parasjagu enam hoos oli. Juba siis ei saanud me Pätakaga kuidagi otsa peale, kas Happy killing! oleks õnnitlusena asjakohane või siiski pisut liig olnud. Tee mis tahad, vanasti oli elu lihtsam – esimene pits oli esimese jala jaoks, teine teise jne…

Täna vähemasti on Susanna sünnipäeva pidu Tartus, see on küllap üks normaalne ja eluterve noore inimese sünna!

10.10.2010

Ma ostsin endale tsirgud. Ja olen nendega nii rahul, et ei hakka isegi eelarve teemadel ähkima, seda enam, et tsirgud ei ole ka kättesaamatult kallid.

Pilt on autorilt – Merlin Lõiv. Tema ehteid saab hankida selle lehe kaudu: http://etnoehe.wordpress.com/

 

06.10.2010

Sellest saab viimane alkoholiga seotud postitus, vähemalt mõneks ajaks. Sest kui huvitav see teema siis lõpuks ikka on? Eestis on popp rääkida söömishäiretest, alkoga seonduv on nii tavaline.

Kainuse periood on seega läbi saanud. Pauk tuli sealt, kust seda kõige vähem karta oli – Enn, kes pidi hoolitsema meie reede õhtu sisustamise eest, saabus koju veiniga ja teatas, et temal paremaid ideid ei ole. No tegelikult oli, et öökluppi võiks minna. Aga kaalumatagi oli selge, et sinna ei saa me liigse vanuse tõttu sisse, isegi kui hakkaks minema. Ei saa Ennust tugiisikut.

Lõpuks otsustasime koos, et proovime nüüd seda nädalalõpu-veini ja argipäevadel-ei-tilkagi värki. Vaatame kuidas sellega läheb.

Aga uskuge või mitte, sellestki mannetust üritusest oli üht-teist õppida. Enda kohta, harjumustest loobumise kohta. Ma olen alati arvanud, et küllap see on keeruline, aga see on hoopis teistmoodi raske.  Üldse ei välista, et sarnaseid kainuse-karskuse perioode tuleb ka edaspidi.

Kohvi ei joo ma jätkuvalt.

03.11.2010

Nädal ilma alkoholi ja ilma kohvita on täis. Peab mainima, et täna oli esimene kord, kus natuke nagu oli juba tunda… jajah, isu alkoholi järele. Poleks siin Ennu oma naljakalt tobedate väidetega kainuse kasuks jutlust pidamas, siis mine tea? Aga ta on, seega täna ma veel ei joo. Kohvi muide ka mitte.

Mitu inimest on küsinud, miks ma ka kohvi ei joo? Inimesed on ikka imelikud. Kuna ma ei oska piiri pidada, siis mul on kohvist kordi halvem olnud, kui alkoholist. Seega, kui juba kord mingeid tervisenädalakesi pidada, siis loogiline ju. Pööhähhää – magama saab jätkuvalt kell 11.00 ja hommikul ei saa ikkagi silmi lahti, kuigi kella keerati ja puha.

Aga muidu on meil nüüd Pätaka abiga lehed riisutud, vajalikud vundamendi jupid valatud.

Tava-tööelu kipub päris jaburaks kätte minema. Või mida öelda, kui tavapärased tööülesanded ühel päeval lihtsalt kolme korra saavad?

Aga koolituste alane töö-elu on puhas edu!! Sest kui seni olen ikka netist otsinud, kuidas võõras linnas ühest punktist teise liikuda, siis eile sain meili küsimusega – kas  ma vajan transporti hotelli ja koolituskoha vahel? Vau. Ja mida ma üldse vajan, kas ruum sobib jne, jne. Ma lugesin seda mitu korda. Nii armas. Täitsa nagu inimest koheldakse!