Monthly Archives: detsember 2010

31.12.2010

Oi, ma plaanisin ilusat piltidega postitust. Aga – aasta saab enne otsa, kui ma need oma telefonist maha suudan laadida. esiteks on telefon kole tark, teiseks suutsin oma arvutisse viiruse istutada… niuks. Ja see lapse arvuti on nagu on, või pigem nagu pole.

Ja kui pilte pole, siis milleks pikka juttugi? Lõppevat aastat ei viitsi kah eriti kokku võtta, midagi sai ju tehtud kah, aga ikka vähem kui plaanitud. Järgmiseks on see-eest soove küll.

Et kõik te saaksite oma elust rõõmu tunda, mitte lihtsalt päevakesi õhtusse veeretada.

Et teile jaguks just seda, mida soovite – kellele raha, kellele mehi, kellele last või mida iganes.

Et te ise ikka aru saaks, mida te ikka õigupoolest soovite.

Et te oleksite terved. Seda ma mõtlen täiesti tõsiselt. Veel kuu aega tagasi ei teadnud ise kah,  kui tõsiselt!

Ja kui teile peaks armastus peale tulema, siis andke minna. Küll te end pärast kokku kraabite, aga armastus vähemasti oli! Mis on ikka etem, kui et olete ühes tükis, aga armastust ei ole olnud ega ole.

Endale ma lisakas veel üht-teist – olgu mul aru ja mõistust. Ja närve. Tarkust vait olla. Järjepidevust teha tööd neiks hetkedeks, mil ei saa vait olla. Raha, raha, raha… Kõike head minu lähedastele veel eraldi.

29.12.2010

Oh, kaks päeva veel ja saab nende pühadega ühele poole. Vahtisin täna bussi oodates 10 minutit valla suurt kuuske – ja mitte kui midagi. No ei tule tunne peale. See pühadetunne, ma mõtlen.

Tegelikult valetan, tööl ikka tuleb. Näiteks see tunne, et eriti ülekohtune on pühade vahel tööd teha ja mida kannatab, tuleb järgmisse aastasse edasi lükata. Jube paljut kannatab!

Hea, et mamma on endale vana-aasta õhtuks seltskonna leidnud, nii piisab, kui ta päeval üle vaadata. Õhtuks saab koju jooma! (“Old Tbilisi“ Maximas 56 krooni hetkel!) Ning ei, ma ei tarbi alkoholi nädala sees, ainult nädala- ja aastalõppudel. Seegi asjaolu ei tee mind uhkeks, lõbusaks see-eest teeb küll.

Homme on ka huvitav päev, selle päeva aastapäev, kui ma endale mehe võtsin. Issver, vot see oli alles ammu! Traditsiooni kohaselt lähme Riiga.

27.12.2010

Meie teda hange ei aja, ise ronib.

Samas seal ei tinista ta lakkamatult kitarri vähemalt…

Koerake 1 meetri kõrgusel.

Muidu vaateid:

23.12.2010

Meie majas on jõulude ajal jama. Ennust saab korraga Grinch, kes tahab meie jõule tuuri panna – ja niimoodi igal aastal. Sel hetkel, kui telekast kõlab esimest korda sõna Weichnachten, aurab Enn pikemaks ajaks minema. Asemele ilmub roheline peletis, kes kirub andnunult iga karvast tulukest ja ehtevidinat mõtetuks butafooriaks. (Karvased tuled on Pätaka leiutis, sellest ajast, kui ta oli veel väike ja armas. Tema nägemist mööda olid kirjudel jõulutuledel tänavatel pimedas karvad küljes.)

Sel aastal venitasin jõulupudinatega viimase hetkeni last koju oodates… ja mis selgus? Grinch, põrguline, on aasta jooksul poeginud. Tal on nüüd tütar. Kes kummalisel kombel on kahtlaselt minu lapse nägu.

Ma pole vist aasta jooksul kuulnud sedavõrd palju erinevaid detaile elusorganismide anatoomilise ehituse kohta, kui peale oma jõulupärjale kuulide külge riputamisel abi palumist. Liiga laialdased teadmised, ma ütlen. Peaks vist selle noore Grinchi koolist ära võtma.

Seega kui keegi arvab, et õnn seisneb tundeliste ja mõistvate lähedaste omamises, siis ei.

Õnn on elada koos sellise Grinchi-pandega ja pärg õhtuks ikkagi lakke saada!

Pärja ahvisin maha 1Nipi blogi eelmise aasta postitusest. (Link hetkel siin lehekülje all kuskil…) Mis ma hakkan ise välja mõtlema, kui keegi juba mõtles? Lihtsalt pärja tegin päris materjalist, mul kunsti polnud.

16.12.2010

 

On üks lapitöö, mida tahaksin teiega jagada.

Isetegija Silpsolps tegi sellise lapipildi!

 

Siin on Silpsolpsu blogi, kus pildi saamise loost ka pisut juttu on. Allpool aga võib imetelda tervet tema klubiliikmete poolt tehtud sarnaste piltide sarja!

http://www.isetegija.net/index.php?ind=blog&op=home&idu=26

Kel vähegi käsitöö teemade vastu huvi, siis terve Silpsolpsu blogi on sirvimist väärt, kindlasti üks ilusamaid Isetegija foorumis.

 

16.12.2010

Pätakas tuleb koju!!!

Aga kuna ta pole ammu käinud ja mina lähen homme pidusse, siis pidin teda messi kaudu instrueerima:

-toad on koristamata.

-jajah, ma tean, koristan toad ära, tõstan kamina paika, ehitan maja valmis…

-ei ole vaja koristada, kõik on harjunud juba, et on koristamata. Aga ma tegin teile söögi valmis. Koerte jaoks on puder suures potis, sinu jaoks on väikeses kausis külmkapis.

-miks meil eraldi puder on?

-no koerte oma on või ja rõõsa koorega.

-millega minu puder siis on, veega või?

-noh…jah… ah, hea küll. Koerte oma on sibula ja tilliga, sest Tomm ilma ei söö.

-loll koer.

-korda nüüd, mis sa pead tegema!

-nii. Tulen koju. Võtan saapad jalast ära. Vaatan, et oi, kui must siin on. Siis kallistan ühte koera, siis sügan teist ja kolmadat…

jne; jne; jne. Raske on mul selle lapsega.

Aga hea inimene, kes sa minult homme peol loosipakis vanuritele ja koduloomadele sobivalt mahedamaitseliste piparkookide taigna saad! Kui küpsetamisel peaks tekkima midagi muud, kui ülalmainitud krõbedad küpsised, siis tea, et põhjus võib olla kehvades ilmastikutingimustes, majanduslanguses ja lõpuks ka vales määrdes, aga tainas oli korralik!

 

 

12.12.10

Vaatamata pühapäevale läks Enn juba kell 6 hommikul Pärnusse tööle. Või ei, ma ei teagi, mis kell ta minema sai, kell 6 läks lund rookima.

Seega on mul siin mõnus hommik teetassi ja koertega. Täpsemalt öeldes oleks mõnus, kui sedasama lund ei oleks. Me kolisime maale mõned head aastad tagasi, kõigi nende aastate jooksul hakkab mõte vägisi kolimise poole hoidma. Siiani polnud viga, sest õiget lund oli harva. Eelmisel aastal oli vallal veel raha selle koristamiseks. Ma ei teagi, kas sel aastal on asi rahas või selles, et ka vallaametnikel on asjast siiber saanud.

Ma ei sure selle valge pasa rookimise pärast, ei. Aga mul on tunne, et ma varsti enam ei talu seda pidevat muretsemist. Vaatad aknast, märkad helbekest ja tunned, kuidas tuju kukub nulli, sest taas ei tea, kas hommikul liikuma saab või mitte. Viimased päevad pole rookimisest mingit kasu, sest päris suure maanteeni on meilt pool kilomeetrit küll, kui traktorit üldse ei tule, siis seda ikka käsitsi lahti ei lükka. Telekast kõlavad hoiatused, et ärge parem sõitma minge, mõjuvad pigem mõnitusena. Või kuidas mitte minna, kui ma olen oma esinduses ainuke? Ja tulevad ju inimesed, samuti end oma urgudest välja kaevanud? Mõned mitmekümne kilomeetri tagant. Tulevad ja uks on kinni? Seega jah, ma tänan soovitamast. Paraku tegelikus elus pole sõidud enda otsustada.

Ennuga pole  lugu samuti parem, ei saa tema kodust välja, võiksid mõnes olukorras söömata jääda koolitäis lapsi või haiglatäis haigeid. No või siis vähemalt osaliselt söömata. Rääkimata sellest, mitu korda üldse kannatab Fiel väljakutse peale ilmumata jääda. Mõtelda, kui juba maksuamet söömata jääb? Kui mina võin end veel hädaga jalgsi lumest läbi rammida, mingi kuus kilti on minna, siis Ennul on vaja ka tervet töökoda taga vedada.

Kaevata ma võin. Aga mitu hommikut talve jooksul suudab inimene tõusta paar tunnikest varem veendumaks, kas hommikune sund-trenn toimub või jääb ehk jumala abiga vahele? Kottpimedas.

Muidugi pole sest irisemisest siin kasu, aga taas läbi akna valget löga maa poole litsumas nähes tuli mõte, et kirun natuke, ehk läheb kergemaks. Tegelikult mul muidugi vedas täiega, et vähemalt Jõhvist tulin eelmisel reedel, mitte sellel.

11.12.10

Käisin täna oma lapsele jõulukinki ostmas. Teades tema lootusetut maitset, tundus tõele kõige lähemal olevat sebramustrilse varrega WC-pump. (No see “neegrimusi“, nagu öeldi ajal, mil mustanahalisi veel harva meie mail kohtas.)

Ma olen nõutu. Pole sellist asja, mida talle kinkida.

09.12.2010

UUSI SUUNDI TOOTEARENDUSSE!

Juba viimane pool aastat olen endale uut mobiili tahtnud. Vana näeb välja äärmiselt närune, kriibitud ja kraabitud. Üldse mitte kaasaegne. Aga vot katki kurat ei lähe! Tee mis tahad.

Korra juba andis kergelt lootust, ei helisenud paaril korral. Enn soovitas korra välja lülitada. Ja palun väga! Telefon töötab taas. Aku ei pea just nädalat, aga kolm-neli päeva küll. See ei ole ju ka ometi argument uut telefoni osta..

Aga hirmsasti tahaks uut, ilusamat. Lõpuks otsustasin, et aitab – mina otsustan, milla uus osta, mitte minu telefon. Ja eile tellisin ära.

Samsungi. Ja on ainult üks põhjus, miks ma isegi ei vaadanud Nokia telefone. Sest need ei lähe katki! Ja ma ei taha taas kolme-nelja aasta pärast piinelda uue telefoni ostmise soovi käes, kuna vana keeldub otsi andmast.

07.12.2010

HÄDA RIKKUSE PÄRAST EHK VAESUSE ÕNDSUSEST

Ma olen siin ennegi rääkinud rikkast sugulasest, kellele tema raha suurt vaeva teeb. Seega on seesama sugulane asunud raha kinnisvara vastu vahetama. Inimese püha õigus, eks ma ikka aita mis jaksan.

Täna käisin sugulase sunnil oksjonil. Ma enne pole käinud, seega kerge erutus oli ikka naha vahel. Tegelikult polnud hullu midagi, ega keegi peale minu kõnealust objekti ei tahtnud. Asi läks ludinal. Kui oksjonipidaja küsis pidulikult pakkumisi esimest, teist ja kolmandat korda, olid toolid-lauad vait kui sukad ja nii 10 minutit hiljem oli kõik minu!!

Oksjoni pidaja oli kena mees, seletas ilusti kuhu minna, palju maksta, pani olulise paberile kirjagi. Ainus asi, et maksta tuli soetatud vara eest tunni aja jooksul (paberil kirjutatakse selle kohta “koheselt“).

Noh, mis seal ikka, pangani paarsada meetrit, kas mul võõrast rahast kahju on? Panin panga suunas lõikama. Läpakas oli kah tegelikult kuskil autos, aga kuna eile teatas internetipank mulle miskist tehnilisest veast iga ülekande korral, mõtlesin, et aeg piiratud ja panka ikka kindlam minna, mine neid wifisid tea.

Ootasin oma järjekorra ära, andsin arvud tellerile. Edasi läks asi imelikuks. Teller vahtis lakke, siis arvutiekraanile ja oli üldse kuidagi sügelev. Vähe aja pärast kargas püsti ja traavis minema. No mis ma lihtne inimene oskasin karta? Istusin edasi ja tegin ajaviiteks valvekaamerale silmi.

Siis tuli teller tagasi ja küsis, kust raha pärineb? Mina jälle lähen varem kogemata olukordades kergesti endast välja, eriti kui tean, et aega kah nagu vähevõitu. Selgitasin siis, et ise kandsin endal sugulase arvelt, vaadaku, tal ju peaks see kõik näha olema… Nüüd läks asi veel imelikumaks – teller tahtis juba teada, kust sugulane raha sai. Palvetasin vaikselt, et sugulase rahaasjad ikka sirged ja läbipaistvad oleks. Siis aga tundsin, et jonn hakkas vaikselt pead tõstma. Küsisin omakorda, et miks neiukest huvitab, kust minu sugulane raha saab, minul isiklikult on suhteliselt ükskõik? Neiu jälle arvas, et seadus on selline. Mis seadus, seda ei teadnud.

No nii me seal jaurasime, vaatasime dokumente ja turtsusime niisama, minul kangastus silme ees tagatisraha kaotsiminek, neiukese kohta ei oskagi öelda.  Lõpuks sõidutati õnnetud rikkused ikka minu arvelt vajalikku kohta ära..

Miks ma seda siin trükin? Mu noortele lugejatele – kes te kõik kord rikkaks saate – teadmiseks: sihuke seadus olla tõesti olemas, et mingist summast alates peab pank küsima, kust te raha saite. Seega, ärge võtke vastu kinke ega muud sellist ja üldse pidage meeles, et raha, mida te pangas hoiate, ei ole teie raha. See on panga otsustada, mida te ostate ja kas ostate. Mitte, et teid keegi hoiataks. (A mine kuradit tea, äkki on ka kuskil 100-aasta taguses lepingus kirjas midagi?) Ma pole veel uurinud, plaanin pangale kirja saata. Sugulasel, põrgulisel, on raha kuuldavasti veel. Ma muidugi ei tea, mis juhtuks neti-pangas, ekraanile tekib kiri?

Helistasin sugulasele, et oma üleelamistele lohutust leida. Sugulane, hea südamega inimene, käratas seepeale:

“Issand, katsu siis ometi midagi kobedamat ümber panna, kui panka lähed, ei jäta nii vaese muljet ometi…“

Niisiis, ma esindan keda vaja, vahet pole, mis asjus. Aga te peate mulle üürima suuremas koguses kulda ja soobleid, vähemalt pangas käimise ajaks.