Monthly Archives: jaanuar 2011

31.01.2011

MINA JA MONOPOLID

Kui detsembris Ragn-Sells minu peotäit prügi ära ei viinud, helistasin ja sain teada, et põhjuseks meie liiga kitsalt lahti aetud tee, nende auto ei mahu läbi. Mis tõsi see tõsi – hea, kui sõiduauto jao jõuab lahti hoida. Ega ma hästi aru ei saa, kuidas on minu mure, et firma, kes tahab hullult ja vägisi teenust pakkuda ei oma sahka või väiksemat autot, aga lähtudes sellest, et tegelikult ei meeldi mulle kah nende suur krusa minu pisikese õrna tee peal leppisime kokku, et lükkan prügikasti õigeks päevaks suure tee äärde valmis.

Aga täna on elektri eest maksmise päev.  Ja ma tahaks nüüd teada, kust ma näidud saan – lumi on ees ju viiel meetril mõõtjateni?? Ja mitte natuke lund, vaid “aru hakatuseni“, nagu meie Mamma selle koha kohta ütleb. Ajagu lahti see tee või toogu kast mulle ukse ette, eks ma siis kirjutan mõõdud ja maksan?

No kuidas kurat mina alati see loll olen, kes lund peab viskama?

29.01.2011

Sellist tuisku pole veel näinud. Peamiselt seetõttu, et tuisuga tavaliselt  välja ei roni. Kuidagi on õnneks läinud, tuisanud on rohkem õhtuti.

Aga täna läksin last bussi peale viima, kuna 16.00 ei paistnud teeolud üldse mitte hullud. Seevastu 17.05 tagasi tulles – oi kurat! Maanteelt maha külavaheteele pressisin kuidagi ära, vahest oleks ka tuisku tunda saamata edasi surunud, aga ühel teisel juhil oli pildi silme eest päris valgeks lükanud. Kaua sa ikka autost vaatad ja ootad, kuidas inime kaevab ja hädas on, püüdsin oma nahkindakeste ja palja peaga appi minna. Ega ma kaua ei aidanud. 5 minutit, ja ma vettisin kui kalts, suu, silmad ja kraevahe lund paksult täis. Kakerdasin oma autosse tagasi, et Ennule meenutada, kelle autoga ma õigupoolest seal tee kohe lõplikult hange mattun – küll ta seepeale oleks juba hangevajunu välja tõstnud ja mind ka koju aidanud, aga issanda abiga pääses õnnetu kinnijäänu ikka ise liikuma. Edasi oli 5 minutit palvetamist ja pimesi gaasi andmist, kinni ei jäänud, kuigi vaalud olid kohati üle tee juba mitukümmend senti, sain koju. Kodus oli meie uude kaminasse tuli tekkinud, esimene. Jube romantiline oleks, nagu filmis – tuled tuisust külmununa kaminatule ette – ainult filmides ei lõuga tuletõrje signa kogu majas, kuna esimese kütmise puhul eritub meite kaminasüsteemist igasugu gaase ja tosse.

25.01.2011

Olles 5 aastat üsna edukalt kasutanud meie fotoaparaati, tekkis mul korraga huvi lugeda antud aparaadi manuaali. Umbes neljandal leheküljel hakkas mulle tunduma, et tegemist ei ole meie aparaadi kohta käiva manuaaliga. Veel 5 lehekülge edasi hakkas paistma, et jutt käib küll meie aparaadist, aga dokument ise ei ole manuaal. Peale 7-ndat lehekülge naasin viie aasta tagusele seisukohale, et juhendid on üldiselt siiski nõrkadele.

5 päeva palgapäevani….

22.01.2011

Soliidne inimene vaataks teemast muidugi mööda. Häda on selles, et ma ei ole soliidne. Ja täiesti lastetoatu olen ka.

Proua Ilves Facebookis:

“Kui ma kuulsin, kuidas Eesti meedia minu kübara puremisega nii ametis on, et kogu ülejäänud visiidi sootuks ära unustas, rääkisin sellest Silviale. Ta ütles vaid: “Ära imesta” ja palus Eve Tiidolepale oma tunnustavad sõnad edastada ning julge olla ja just seda teed edasi minna. Teha midagi uut on alati keeruline. Sest alati on neid, kes iga uut nähes silmad õudusest sulevad ja appi hüüdma hakkavad. Häälekandjaid jagub neile alati. Aga seda ei tule tähele panna, sest nad ei kõnbele sinu vaid iseenda probleemist. Viis, kuidas nad seda teevad, räägib aga lihtsalt harimatusest ning lastetoatusest. Kurjusele ei pea kunagi vastama…“

Ma seni pole selle teema kallal avalikult ilkunud, ka mitte kolleegide või sõpradega, ja issand näeb, et võimalust oleks olnud. Meil valdavalt naistekollektiiv. Vot ei teadnud, et haritust ja head lastetuba näitab kuningannale kurtma minemine: Suur Kodumaine Kurjus jälitab minu mütsi ja muid kakaduulisi sulgi… Kui juba kuningannale võib, siis võinuks lihtinimestega omavahel ammugi ju.

No mida see õnnetu kuninganna oleks pidanus siis vastama, et jah, Evelin, jube tobe näed välja tegelikult?

Aga miks see teema mulle tõepoolest väheke hinge läheb, on see, et Eve Tiidolepa asjad mulle väga-väga meeldivad. Sel suvel erinevatel laatadel hakkasid esimest korda silma. Sügisel imetelesime tema loomingut Eesti Käsitöö Majas, oli üks neist imelikest hetkedest, kus näed midagi kaunist ja erilist, ning tunned, et esemeid vaadata on tõepoolest nauding. Eve Tiidolep on minu jaoks kõigist meie vildimudijatest tegelikult ainus, kelle looming tõesti kunsti alla liigitub. (No kõiki ma kindlasti ei tea kah.)

Iseenesest ma loodan, et Evelini postitus ongi ehk väheke kantud ka soovist just Tiidolepale kuninganna arvamus julgustuseks avalikult edasi anda.

Ma ükskord võtsin umbes 30 kilo alla. Sellise kaalukaotuse juures hakkavad inimese peas toimuma imelikud asjad. Kui varem ei saanud liigse kaalu tõttu kanda paljusid-paljusid asju, sest need ju ei sobinud paksukesele, siis peale vähest salenemist kippusid kaduma igasugused piirid. Ma ajasin selga pubekate hilpe, mõtlemata hetkeks kah, et kehakaal pole kaugelt mitte ainus asi, mis riietumisele piirid seab. Sihukene endise paksukese sündroom. Õnneks ei pidanud ma sel ajal midagi peale oma ajuehituse esindama..

Aga aitab, ei hirnu enam sookaaslase üle. Kes poleks elus kunagi puusse pannud? See Facebooki jutt ajas kopsu üle maksa lihtsalt. Umbes nii, et kes apsakale takka ei kiida, on harimatu kuri mats. Muid variante ei ole.

Ja kas veidratest moeröögatusest ilmas puudu on?

18.01.2010

Eile röövis bussisõit minult mu viimase käekoti. Täpsemalt küll selle rõngakese, millega sang koti külge kinnitub. Kott on aga sel viisil kokku pandud, et ilma selle rõngata teda kasutada ei saa. Enn küll pakkus võimalust sanga ja koti vahele paar keerdu traati tõmmata, aga see tundub hetkel veel pisut äärmusliku lahendusena.

Seega on minukesel vaja uut kotti.

Sellist koti oleks mul väga vaja:

Reaalselt võiksin saada sellise:

Esimene on Mulberry, 1050 eurot, peamiselt sisu paistab vastavat täpselt minu vajadustele.Teise puhul on teadmata nii tootja kui hind, aga välimuse järgi otsustades võib eelarvesse mahtuda.

13.01.2011

Viimastel päevadel tahaks pidevalt magada ja ükskõik mille tegemine tundub äärmiselt koormav. Keskenduda üldse ei suuda.

Kurtsin kolleegile, et mina tahaks ka toetatud töökohta, nagu puuetega inimestele on.

Kolleeg ei saanud asjast aru:

“Mis mõttes, sul on ju? Juhiseid, seega juhendamist, on kausta vahel nii et vähe pole, kontrolli sinu tegude üle on tapvalt, palk on puhtalt sümboolne…“

Kurb, aga tõsi. Ja sellegagi on raske toime tulla.

11.02.2011

REKLAAMPOST

Tahan teile puhtast südamest soovitada väga mõjusat toodet!

Et vahendi abil juuksed tõepoolest pähe jäävad, on väike asi. Tegelik kasutegur peitub muus.

Nimetatud ollust tuleb enne maha loputamist 5-10 minutit peas hoida, aga no mida sa hing teed 10 minutit dušši all? Eriti veel peale seda, kui pea on juba pestud? Seega tuli mul täna päästev mõte – sain kõrval asuvalt kraanikausilt pudeli CIF-i kuidagi kätte. Mul pole nii puhtaid dušširuumi seinu remondist saadik olnud! Seega, juuksed peas ja seinad puhtad, aeg kasulikult sisustatud. Ainult komplektis võiks ostes olla kohe kummikingakesed ka – mine tea, mis see maha voolanud CIF-i segune vesi mu jalakestele tegi. Pärast hakka neid ka veel 10 minutiks sisse määrima millegiga.

09.01.2011

Ma olen väga nõrk näärikuuskede välja viskamises.

Selleaastased oksad on aga asunud eriti ägedat emotsionaalset väljapressimist rakendama. Vähe sellest, et nad  ei pudise, nad hakkasid õitsema.

Samas pole ka mina selles sõjas mingi algaja. Kui kahe nädala pärast käbisid peal ei ole, on minek.

03.01.2011

Njah. Elu on ikka karm.

02.01.2011

Uuel aastal uue hooga jätkavad ka meie kohalikud telekanalid!

Umbes nädala eest jäi mulle “Klass – elu pärast“ vaadates mulje, et tapmine on natuke kole asi küll, aga koolikiusamine vabandab sihukest tegu täiega.. No las ta olla. Kuigi nii jopakat advokaati, kui seal sarjas, ei pole päris elus nagu kohanud.

Täna asusin paha aimamata vaatama saadet “Kodutunne“. Mõtlesin, et kui neiu Timmer tegi suvel üsna kena aiasaadet, ehk juhendab mind nüüd elukestva remondi käänulistel teedel. Kuskilt oli meelde jäänud, et mingi remondi-värgi-saade.

Aga ei olnud! Ma päris kaht esimest minutit ei näinud, aga mulle jäi mulje, et saate poole oli pöördunud kolme lapsega lesk lootuses saada abi katusealuse soojustamisel. Asi hakkas tegelikult ära keerama ammu enne seda, kui kohale vajus Tsahkna ja lasi demonstratsiooni mõttes paar kruvi küprokisse.

No heake küll, et muidu vähese jutuga emme ahvatleti oma mehe-kaotusest rääkima, mis seal ikka. Aga sealt maalt,kus lapsele 10-aastaseks saamise puhul kingiti võimalus minna isa suremise paika, hakkas minukesel kergelt halb. No mida kuradit??? Mina olen veidrik, et  sihukest asja imelikuks pean? Lapsed kusjuures ju minna ei tahtnud.

“Sind ostides“ – no palun, tahab keegi ekraanil sugulasi taga ajada, ajagu. Aga et loodad saada väheke villa ja küprokit ja vastu võetakse hoiatamata nii enda kui laste hing ja elu?

Ja ei ole sihuke värk vabatahtlik midagi. Viisakas inime on ju kaitsetu – küsib Timmer, oo suur heategija, mida peale mehe surma tunned, ikka vastad. Saatetiim näeb ju sinu nimel vaeva, ikka pakid lapsed sisse ja lendad, kui nii arvatakse.

No mis seal vahet on, kui kenasti saatejuht rääkida oskab? Et psühholoogid soovitasid sündmuskohal ära käia? Nii kohe soovitasid, et koos kaamerate ja saatemeeskonnaga on eriti kasulik? Hoolimata sellest, et emme tunnistab, et pole valmis? Niigi palju sündsustunnet ei ole, et peret otse hukkumiskohal ei filmiks.

Ah, kõik ikka müügiks. Aga kuradi kalli soojustuse sai see pere katuse alla. Tegelt ma ei tea, kas saigi, sest lõpuni ma ei kannatanud vaadata. Võibolla tunnistas naine, et sõit oligi igati teraapiline.

Ja ma olen ometigi loomakaitse – mitte lasetekaitse tüüp.