Täna ma hakkasin jälle mõtlema. Viimasel ajal pidevalt see viga.
Asi algas sellest, et tulin just postkontorist pakki saatmast – mulle viimasel ajal väga meeldib sihuke inimeste vaheline suhtlemine, et saada mulle, mis sul üle on ja siis ma saadan jälle sulle, mis mul üle.
Nojah, tulin ja nägin, minu ees läheb tilluke tädike, eakas selline. Üks kott seljas ja kolm veel käte otsas. Varsti kukkus üks kott maha. Tegin paar kiiremat sammu, võtsin koti kätte ja pakkusin, et aitan tädikese bussijaamani, mul nagunii sama tee. Tädi krabas koti tagasi.
Seletasin ilusti, et ma tahan ainult aidata, mitte kotti sisse vehkida. Tädi arvas, et kui ma tahan aidata, siis pangu ma talle seljakott selga tagasi, see oli väheke vajuma hakanud. No panin, kuigi vaevu jõudsin, hea, et madalale tõsta oli, nii pisike tädi. Pakkusin, et see seljakott on tõesti raske, ehk võtan selle oma kätte? Nüüd seletas tädi, et ega asi pole selles, et ta kottide vargust kardab, aga ta on “iseseisev“. Minu arvamus, et abi vastuvõtmine ei pea ju tingimata iseseisvusele lõppu tegema, ei läinud tädile üldse korda.
Tegin veel viimase katse, pakkudes, et teeme siis nii, et täna aitan mina teda, järgmine kord veab siis tädi minu kotte, aga see ka ei sobinud.
Ja nii me siis läksime – suurusvahekord nagu Hummeril ja sääreväristajal, minul kaks kätt taskus, tädil üks kott seljas ja kolm veel lisaks käe otsas.
Siis ma hakkasingi mõtlema – no mis värk selle iseseisvusega vananedes on siis? Ega mul endal hakkab kah pihta, pole mind keegi kordagi elus petnud ega alt vedanud, aga ikka on tunne, et usaldamine on ajaraisk ja targem on kohe kontrollima hakata. Või et kui tahad, et miski oluline tehtud saaks, tee ise…
Kusjuures selle viimase põhimõttega sain täna juba vastu pükse kah – käisin artsi juures enda pandud diagnoosile kinnitust saamas ja tulemuseks oli 18 euri ravimite eest! Oleks ikka pidanud arsti arvamuse kah ära kuulama, äkki oleks mingi odavama diagnoosi saanud. Peale seda pauku ostsin igaks juhuks palderjani teed kah. Mõtlesin, et läheb vaja kui netipangas oma arvet vaatan.
Aga kõik see ei sega mind söömast suurepäraseid, hõrgutavaid, suus otse sulavaid vastlakukleid!
NB! Inglismaa sugulased, pilt on klikitav! (Pöhhäähhäää..)
