Monthly Archives: veebruar 2011

27.02.2011

Täna on üks ilus päev! Lõpuks ometi O kraadi ja päike peale selle.

Enn läks suusatama, puhtalt lõbu pärast. Kuna mina ei suusata, siis polnud mul lõbu pärast ka kuhugi minna.

Aga õue ju sellise ilmaga tahaks, nii ma siis võtsin õunapuude lõikamise ette. Poolteist puud on lõigatud, kes ülejäänut kümmet puud endale tahab? No mida nad küll vanasti nende õuntega plaanisid, kui ühte aeda paarkümmend suurt puud istutasid? Oleks ma nürida käsisae asemel mootorsae taibanud võtta, olnuks mõistlik neid puid nii kolm-neli meetrit madalamalt pügada.

Enn tuli koju ja küsis, et tormi pole nagu tükil ajal olnud, misasi meil aias ühe puu nii hullusti ära on lõhknud?

No öelge, kas pole juhm??? Peaks nagu haritud inimene olema, aga professionaalselt teostatud radikaalset noorenduslõikust õunapuu puhul ära ei tunne.

ME KÄIME KATUSEID MÖÖDA…

ME KÄIME PÕÕSAID MÖÖDA…

ME ENAM-VÄHEM KÄIME AEDU MÖÖDA KA…

25.02.2011

Taas kord joomisest… Inimesed, ärge põlake joodikuid! Vahest on nad õnnetud inimesed. Vahest neil on raske elu.

Mul ei ole raske elu, võibolla pisut keeruline. Aga ikkagi….

Ma siis nüüd, võib öelda, et jätsin maha. Päriselt, kuu küll juba mitte tilkagi.

Ja ei ole raske joomata olla, raske on kaine olla. Sest üldse puhata ei saa. Täitsa tõsiselt, närvid on kuu ajaga läbi kui politsei koeral.

Ma ei taha uuesti jooma hakata. Aga selle tilgutiga ma oleks hoobilt nõus.

 

21.02.2011

Ma tõesti tahaks teada, miks mulle valimisreklaame ei saadeta? Igal pool kirutakse, kuidas postkastid umbes on – minul ei ole midagi. Ainus, kes mulle midagi saatnud on, on IRL, aga nemad on mulle nagunii kinnastega sees, mis nad mingi küsitluse eest lubasid. Seega on mul suht suva, mida nad veel võivad lubada, ma nagunii ei usu.

Aga vot teistelt parteidelt ei ole midagi.

Ühesõnaga minu häält ei ole vaja, ma saan nii aru. Sest helistanud ei ole mulle ka keegi. Müüks oma hääle maha, aga kui see juba reklaamiga püüdmiseks ei kõlba, ega siis ei osta ju ka keegi?

Tegelikult helistamist ma ei taha ka, mul on nagunii tõrge mobiilile vastamise osas. Ja eriti läikivaid paberil reklaame pole tegelikult kah vaja, ikka ainult selliseid, mis paberkrohvi sisse kõlbavad leotada.

19.02.2011

Hommikul, üsna uimasena alles, avastasin värava tagant täitsa võõra auto. Kamandasin Ennu vaatama, milles asi, meile siia eksib üliharva võõraid. Ise vaatasin aknast, kuidas kaks täiskasvanut jäid autosse ja välja ronisid kaks just minu lapse vanust tüdrukut, endal tõsised surnumatja näod peas. Hakkasid kuidagi eriti kõheldes maja poole tulema.

Ja tundsin, kuidas sees hakkas pööritama. Mõned asjad siin elus ikka on, milleks ma tõesti iga kell valmis olen – avariid, tapmised ja muidu õnnetused nimelt. Lisaks veel teadmata kadunud inimesed. Ausalt, järgmine 10 minutit ma muud ei teinud, kui palvetasin, et mu Tartus ohtralt pidutsev laps oleks ainult viga saanud, mitte hullemat. Käed värisesid ja mõtteid käis peast tuhandeid läbi – no milleks need tüdrukud nii areldi ja imelikult tulid?

Ja mis selgus?? Neiud tulid jumalasõna kuulutama!  Andsid Ennule prozüüri ja läksid oma teed.

Esimese hooga ei osanud  muud soovida kui kuul pähe – ei teagi kellele. Väheke rahunenult püüdsin Vanamehele seal üleval selgeks teha, et päris nii ma ikka ei mõelnud. Tegelikult ei mõelnud ka, lihtsalt see ehmatus oli ikka kõva.

Ma arvan, usukuulutajad on juhtunud kuskilt lehest järgmist nalja lugema:

Roolijoodik ja preester püüavad taevasse saada, võetakse roolijoodik.

Miks nii, tahab preester teada.

“Sest vaata, preester, kui sina jutlust pidasid, siis magas terve kirikutäis inimesi, aga kui roolijoodik mööda linna sõitis, palvetas terve linn!“ selgitas jumal.

Igaks juhuks veelkord: ma soovin külas käinud neidudele pikka iga ja nende vanematele rahulikke hommikuid.

16.02.2011

Kui ma kunagi suudan välja mõelda, mida ilma palgatööta süüa, tulen ma töölt ära.

Ning kirjutan praegusest tööst raamatu.

Keegi ei taha seda raamatut lugeda, sest see ei ole ilus raamat.

14.02.2011

Sülitas kindlasti, nüüd sai mis tahtis. Kaamel, ma mõtlen.

11.02.2011

Täna ma hakkasin jälle mõtlema. Viimasel ajal pidevalt see viga.

Asi algas sellest, et tulin just postkontorist pakki saatmast – mulle viimasel ajal väga meeldib sihuke inimeste vaheline suhtlemine, et saada mulle, mis sul üle on ja siis ma saadan jälle sulle, mis mul üle.

Nojah, tulin ja nägin, minu ees läheb tilluke tädike, eakas selline. Üks kott seljas ja kolm veel käte otsas. Varsti kukkus üks kott maha. Tegin paar kiiremat sammu, võtsin koti kätte ja pakkusin, et aitan tädikese bussijaamani, mul nagunii sama tee. Tädi krabas koti tagasi.

Seletasin ilusti, et ma tahan ainult aidata, mitte kotti sisse vehkida. Tädi arvas, et kui ma tahan aidata, siis pangu ma talle seljakott selga tagasi, see oli väheke vajuma hakanud. No panin, kuigi vaevu jõudsin, hea, et madalale tõsta oli, nii pisike tädi. Pakkusin, et see seljakott on tõesti raske, ehk võtan selle oma kätte? Nüüd seletas tädi, et ega asi pole selles, et ta kottide vargust kardab, aga ta on “iseseisev“. Minu arvamus, et abi vastuvõtmine ei pea ju tingimata iseseisvusele lõppu tegema, ei läinud tädile üldse korda.

Tegin veel viimase katse, pakkudes, et teeme siis nii, et täna aitan mina teda, järgmine kord veab siis tädi minu kotte, aga see ka ei sobinud.

Ja nii me siis läksime – suurusvahekord nagu Hummeril ja sääreväristajal, minul kaks kätt taskus, tädil üks kott seljas ja kolm veel lisaks käe otsas.

Siis ma hakkasingi mõtlema – no mis värk selle iseseisvusega vananedes on siis? Ega mul endal hakkab kah pihta, pole mind keegi kordagi elus petnud ega alt vedanud, aga ikka on tunne, et usaldamine on ajaraisk ja targem on kohe kontrollima hakata. Või et kui tahad, et miski oluline tehtud saaks, tee ise…

Kusjuures selle viimase põhimõttega sain täna juba vastu pükse kah – käisin artsi juures enda pandud diagnoosile kinnitust saamas ja tulemuseks oli 18 euri ravimite eest! Oleks ikka pidanud arsti arvamuse kah ära kuulama, äkki oleks mingi odavama diagnoosi saanud. Peale seda pauku ostsin igaks juhuks palderjani teed kah. Mõtlesin, et läheb vaja kui netipangas oma arvet vaatan.

Aga kõik see ei sega mind söömast suurepäraseid, hõrgutavaid, suus otse sulavaid vastlakukleid!

NB! Inglismaa sugulased, pilt on klikitav! (Pöhhäähhäää..)

09.09.2011

PALJU-PALJU ÕNNE, MEIE ILUS SUUR TÜDRUK!!

08.02.2011

Mul on täna igasuguseid mõtteid.

Näiteks: miks on tõde alati kusagil vahepeal? Mitte iial seal, kus ta eelduste kohaselt võiks olla?

Teiseks tuleb mul tõdeda, et ma olen kõige ilgem naine terves meie riigis. Kuna minu eiramine toob mõnele mehele kaasa reaalse vanglakaristuse, ja mind eiratakse ometi… Järelikult ma olen hullem kui vangla. Kuigi mul enda arvates on väga hea süda.

Aga ilmselt sellest ei piisa, sest inimesed eiravad ka minu meile. Samas – tänu sellele ei saa ma ka vastuseid esitatud küsimustele, mis omakorda tugevalt pärsib minu tänast edasist tööalast tegevust ja lubab vahelduseks ka kohvipausi pidada ja siis täiesti mõttetuid asju trükkida.

 

05.02.2011

Riias käidud niikui naksti. No vahest mitte just päris naksti, aga igatahes käidud! Eks ma olen enne ka käinud, aga mitte niimoodi. Seekod oli tegemist lapse korraldatud ja kinni makstud üritusega sarjast “Millal maksan emme vaeva?“. Seega käisime Pätakaga kahekesi ja täiesti ilma autota.

No eks me nägime Riias igasugu asju -näiteks natuke lörtsi ja kõvast tuult, aga mõnusaid või huvitavaid asju oli ka.

Näiteks ballett ooperiteatris. Ma pole elus enne päris balletti vaatamas käinud ja olin kindel, et nii veerand tundi kannatan ehk nihelemata ära, aga edasi pole kindel… Tegelikult läks kaks vaatust imekiirelt, ma oleks võinud seal märksa kauem istuda! Kuigi me valisime hakatuseks Pähklipureja – et ehk on algajatele jõukohasem.

Tänavatel oli ka igasugu toredaid asju – nagu näiteks alasti mees. Aga see jooksis nii kiiresti, et pilti ei jõudnud teha.

Pilti tegime sellest, mis pikemalt paigal püsis:

Kassi hostel.

Ma ei kujuta ette, kuhu jõuluvana ise jäi? Kuigi praegu tuli pähe, et äkki see oligi see alasti mees, keda ühel teisel tänaval hiljem lidumas nägime.

Ühest kohast räägiks tõsisemalt ka.

Riia juutide geto. Täpsemalt muuseum, mida sealne juudi kogukond asutada püüab. Maa on muuseumiks eraldatud umbkaudu jõe ja turu vahele.

Õigupoolest pole seal tänaseks väga palju jõutud, tegelikult on näha vaid tahvlid fotode ja tuhandete nimedega, aga ikkagi on see üsna mõjuv paik. Ju on siis õige õhustik või õige koht. Või oli ilm õige, ei tea. Aga ma südamest soovin, et juutide plaanist asja saaks. Minge ka, kui võimalust. Külastajate arvamus ja toetus paistis väga oluline olevat.