Monthly Archives: märts 2011

01.04.2011

Mis on tõsi, see on tõsi – kui tundub, et enam hullemaks minna ei saa, siis saab kindlasti. Arvatavalt on järgmine häda juba kuskil olemas ja teeb omi tegusid, te lihtsalt ei tea seda veel.

30.03.11

Vahel ma vihkan seda, millega ma tegelen. Täna on just selline päev. See on viimane koolitus, mille ma läbi viin!!! Ausalt.

No more.

Täna hakkas üks kott minuga Tartu kaubamajas rääkima.

´´Taeva pärast, osta mind ära! Sina tahad seda, mina tahan seda samuti. Tee see ära!´´ ütles kott enam-vähem sõnasõnalt. Või siis kiri, mis talle sanga külge oli riputatud.

No mine sa seda koti hinge tea, aga minu osas oli väide küll sulatõsi, oleks tahtnud küll…

Kui edasi läksin, nägin samu silte veel mitme koti sanga küljes. Ja sain aru, kotid räägivad seda magusat juttu kõigile!

Vahel on isegi hea, et kumbki mu kahest tööandjast lepingust kinni ei pea ja õigeks ajaks maksta ei suuda, oleks veel selle mesijutu õnge läinud.

27.03.2011

Ei ole mul plaanis hakata veel üht toidu-blogi tekitama, lisaks kümnetele, mis juba olemas. Aga mis teha, kui mõte peamiselt toidu ümber käib.

Meil oli eile lapse sünnipäev.

Ja vot seda ahvileiba tasub teha küll!

Retsept Nami-Namist, Monkey Bread nime all. Ainus mis muutsin, oli see, et panin ühe lusika soola kahe asemel. Jube hea oli.

Kuna meie pisi-pisi lapsuke sai 21, siis me lubame tal nüüd pisut punast veini maitsta. No ega talle ei meeldi, pidanuks vist veega lahjendama…

Uue pidusoenguga Tomm on peost väsinud:

Ah jah, ja meil on sünnipäevade ajal karjuv sugulaste puudus!

26.03.2011

Vaatasin kah filmi. “ Never Let Me Go“.

Ühte toredat asjaolu peab selle filmi puhul küll märkima – mitte ainult Eestis ei tehta lolle ja mõttetuid filme!

Vaadake parem teisi filme. Näiteks “Guzaarish“. Ja siin ei ole midagi tegemist sellega, et mulle India filmid üldse meeldivad, sest see ei ole üldse õige India film. Lihtsalt hea film on.

24.03.2011

Day for sadness… by jasmine s.

23.03.2011

Imelikud ja keerulised ajad on. Mõned inimesed on täna ilmutanud ootamatut agarust ja seetõttu on mõned asjad leidnud kiire ja mõistliku lahenduse. Ega ma täna kohtus käies kõigest aru ei saanud, aga kui lõpplahend sobib, siis ma võin loll küll olla, lõdvalt.

Üldse on tähtede seisuga midagi imelikku, soodne või mis… Noh, las see kestab! Kas või paar päevagi veel.

19.03.2011

Ma olen nüüdseks nädal aega oma autot talvisest lumehangest välja kaevanud. Nädal jah, see  pole ju lumi, mingi tsemendi moodi valge jura. Ja mis meil siis nüüd akna taga on? Lund sajab!

Hanguks parem ise kah kuhugi…

17.03.2011

Väike kommentaar 11.03 posti juurde:

Esmaspäevase emmega on kõik korras.

Teisipäevase joodiku lapse on instantsid juba varasemalt kooli internaati elama paigutanud, au olgu jumalal!

Kolmapäevane kaal on vähenenud üks kilo ja ma olen nälja tõttu näost sinine.

Neljapäevane 16 aastane valetab niikui partisan, et tema ei tea mingitest nugadest mitte midagi.

Reedese lapseahistamise kohta selgus, et asi näeb paberil teisti välja kui see tegelikus elus on ja kõik vajalikud instantsid on kursis… No loodame. Selle ja veel muu 75 (loe: seitsekümmend viis) asjaga tegelenud ametnik lahkub töölt, mitte minu kõnealuses asjas surkimise pärast. Ta lihtsalt enam ei suuda. Või nii vähemasti sain mina tema jutust aru.

Aga tänase juurde tulles – ma Pätsuga kaalume pangaröövi. Asi sai alguse kahest diivanist meie teise ringi poes. Just mulle sobivad – kahene  ja kolmene. Kangas kah tume-tume, väga koerasõbralik. Vaatasin üleeile hinda, et no täitsa lõpp, kuku pikali, 32 euri… No miks mitte, onju? Täna läksin vaatasin, et kas on alles. Olid jah, aga suurem maksab veel eraldi 45 euri. Vot see on nüüd puudu. Vähemasti läbimõtlemata diivani ostuks on puudu.

Pätsuga on hea asja ajada. Mina ei teadnud, kust me röövi ajaks maskid saame.

Pätaka pakkumine: Mul on kodus papitaldrikuid, püksikummi ja markereid…

Nii et kui meid uudistes näidatakse, siis teate, et me tegime selle ära. Lubame, et rohkem me ei võta, kui meil diivani jaoks vaja on.

13.03.2011

Oli täna alles ilm, ah? Ma pole veel kunagi mitut tundi õues olnud lumi põlvini ja enam-vähem T-särgi väel.

Aga meil oli spordipäev kah.

Urrikene leidis kah lõpuks hanged üles ja sai korraga aru, et põhimõtteliselt annab üle aia jalutada. Ega ta kaua hüppes olla ei saanud. Nimelt taipas meie koerake naabrite sõjakoera Roy kondi pihta panna ja sinna juurde veel Royle vahele kah jääda. Kujunenud olukorras sai isegi meie tobujuss aru, et turvalisem on oma saaki koduõue kaitsva aia taga järada ja kappas pikemata koju tagasi.

See-eest meie Pätsuga arvasime, et igasugu põgenemisplaanid tuleb eos lämmatada ja kaevasime umbes poole õue perimeetri ulatuses hanged aiast eemale. Ja ausalt, kes ütlevad, et peale trenni on mõnus olla – need inimesed valetavad. Mul ei ole sellist kohta, mis ei valutaks.

Enn, kes esmaspäeval ei saanud kuidagi telefoni öeldud, et ta oma kätt vigastas,  neljapäevani linnavahet väikseid tööotsi tegemas käis, on tänaseks juba sidesõnade asemele oigama hakanud. Mitte, et ta plaaniks uuesti arsti juurde minna, oh ei! Huvitav kuidas kontrollida, kas valutab tõesti, või ei viitsi lihtsalt enda järgi nõusid pesta?

Viimasel linnas käimise päeval tõi ta mulle linnast uue kaalu, no vana kaal osutus valetajaks ju. Kui ma huvi tundsin, et muidu kaunis kaal küll, aga miks armas mees nii kalli valis, teatas teine täiesti siiralt:

“Ega neid kaale ei ole palju müüa, mis 200 kilo peale võtaks, enamus on kõik 150-ne kilosed. “