Monthly Archives: mai 2011

29.05.2011

Enn tahtis hommikul teada, kas ma läheks temaga luurele. Ma arvan, et väga raske on luurata, kui kaaslane püüab sulle pidevalt kõva häälega selgeks teha, et sa luurad kuidagi valesti ja kindlasti mitte hästi kui tema.

Pealegi selgus, et Enne ei lõuga autos üksi sõites kunagi kõva häälega laulda, tal pole isegi sellist mõtet  tulnud. Ma täpselt ei tea ka, kuidas see fakt nüüd koos luuramise vastu räägib, aga instinkt ütleb, et räägib küll.

Maailma lõppu ma võiks küll Ennuga minna, sest reisimine mulle üldse väga meeldib ja Ennuga on kindel, et kõik vajalik on kaasas ja hästi pakitud. Tõsi, ma läheks siis ikka rohkem sügise poole millalgi…

Aga luurele ma läheks Pätakaga, kindel.

 

28.05.2011

Ma saan aru inimestest, kes kaotavad näiteks kääre. Kamme, lõpuks isegi rahakotte. Aga ma ei saa aru, kuidas saan mina ära kaotada paja? Ikka suure, nagu nad vanasti saunades kasutusel olid. Ma ei teagi, on see õige nimi pada või hoopis katel. Aga saunas ei ole. Aidas ei ole. Garaazis kah ei ole. Kuuris samuti mitte. Välipeldikus ei ole, lehtlas ei ole ka. Absurd.

Niisiis, kui keegi oskab veel kohti pakkuda, kuhu ma võisin sügisel toppida metallist kuradi raske ja suure paja – siis kõik arvamused on oodatud… Kust te enda omi olete leidnud?

26.05.2011

Minu tänase päeva tegija on raudselt Jäätme-jänes Minni.

http://www.parnupostimees.ee/?id=449566

Tegelt on ju jumala hea idee – jänes käis lasteaias lastele rääkimas, miks peab prügi sorteerima jne.  Aga iga hea idee puhul peab keegi ilkuma, miks mitte mina, onju?

Nii et kujutage nüüd ette loomakest, kes sünnib armsa udupehme karvakerana, vaatab uudistavalt maailmas ringi ja saab siis ühel hetkel teada, et ta ei ole mingi tavaline jänes, ta on Jäätme-Jänes? Esialgu pole tal sest küllap midagi, sest hoopis-hoopis hiljem selgub, et mitte kõik jänkud ei ole Jäätme-Jänkud, osa kargab täiesti niisama ringi. Osa toovad lastele lihavõtteks mune (tõsi, need on üldiselt välismaa jänesed). Siis on veel näiteks Päiksejänkud. Mina tean tegelikult Kuu-Jänkut ka, aga teda üldiselt ei tunta.

Minni aga on Jäätme-Jänes, sisuliselt prügi-solgi-saasta jänes.

Nüüd sõltub Minni iseloomust, kas ta tunneb end alaväärsena olles Jäätme-jänku, või siis hoopis erilisena, kuna tal on missioon.

Nii ehk teisiti, minu meelest võib siin siiski olla tegemist looma väärkohtlemisega. Tuleks siiski täpsustada, kas Jäätme-Jänkude olukord ei ole mingil moel halvem, kui näiteks Prae-Jäneste oma?

24.05.2011

Kui inimese päeva tipphetk on parkimiskoha krabamine majandusüksuse juhataja nina alt, siis kui perses ta elu õigupoolest on?

22.05.2011

Sai tiba tikitud.. tikkida polnud õigupoolest poolt ka nii tüütu, kui vaibakest kantida ja seinale saada. Aga nüüd on valma, hakkame järgmise aluskanga jaoks raha korjama.

19.05.2011

Ma olen palehigis hoidunud Šoti mägismaale matkama minemast, ja miks?? Midgede pärast. Ehk siis surusääskede pärast.

Nii, ja nüüd on nad siin. Mõnus soe õhtu ja rohida ei saa… söövad silmad peast ära. Tavalise sääse punn on nende tõbraste närimise kõrval nohu! Hullumaja.

Nojah, vahest ei ole need kah midged, on mingid muud jäletised. Aga kindel on see, et näha neid väga ei ole, tunda see-eest ülearu, nädal tagant järgi  kah veel.

17.05.2011

Lahe, ma hakkan jälle kaks posti päevas tegema!

Aga mul on tõesti küsimus – kui on olemas naine, kes tahab, et teda pekstakse ja kui on olemas mees, kes vahel tunneb, et tahaks peksta, siis kas see peaks olema ülejäänud inimeste probleem? Mulle hakkab tasapisi tunduma, et mitte, täie mõistusega inimene peaks ju aru saama, et ajapikku võib vigaseks jääda – kus mina tean, vahest on see võimalus veel omaette kaif? Ja terved on minu mõistes kõik, keda hulluarst pole hulluks tõendanud. On ju inimesi, kes armastavad liguneda makarone täis vannis ja muidu veidrike, kes üldjoontes on ikkagi vastutusvõimelised.

Milles siin õigupoolest see erinevus on?

17.05.2011

Itsitagu terviseks, meie majas ei maga keegi nii peagi… Kuigi, kui ainus lohutus magamatuse juures on see, et vampiir-kassi ei tule, siis on ikka nõrk küll.

14.05.2011

EUROVIISUST JA RÖSTIKUKLITEST

Ei, neil seost pole mingit. Samas reas võiks veel ilmagi kiruda.

Kuklitest kõigepealt. Ma räägin kahest kuklisordist – Rukki röstikuklitest ja Mitmevilja röstikuklitest. Ega ma ei tea, mis neist toodetest normaalse toiduratsiooni juures inimene arvaks, aga minu kolmandat kuud kestva nälgimise juures on päris toredad saiakesed. Tunduvad kuidagi tervislikult. Aga – millega neid röstima peaks? Rösterisse sisse annab neid väikese jõupingutusega litsuda küll, aga vot kätte enam ei saa. Kougi noa või kahvliga, midagi välja kitkuda annab vaid tükkhaaval, no nihukesed paksukesed kuklid on. Ma tõesti väga tahaks teada, kuhu neid röstimiseks õieti pista tuleb? Võileiva grill ei ole see, ma ei taha ju salatit ja muud rohelist sodi ära kärsatada, mida ma sinna vahele suran.

Euroviisuga on kah segased lood, ma ei ole üldse patrioot. Mul nii kahju, et meie lugu edasi sai, nii loll lugu minu meelest. Ma olen nõus, et eks nad ole seal suurem osa lollid, aga nüüd läks küll nii, et mitu hoopis vähem lolli jäi välja. Seega minu jaoks ei ole mingit Meie Getterit. Paks koer ei ole rahul! Aga vaatama hakkame ikka, meil on igasugu head nänni. Teistel on siin juustu ja komme ja kooki… Minul on kah üks kurk.

Vahest olen ma eriti virin seetõttu, et Enn anti juba täna opereeritud kujul haiglast kätte, me enne esmaspäeva teda tegelikult tagasi ei tahtnud. Paistis, et ta oli haiglas ka juba jõudnud kõik ära tüüdata.

Opereerinud arst  tuli näiteks kohale siis, kui Enn juba narkoosis oli ja vehkat tegi enne, kui Enn ärkas. Tark tüdruk, ma ütlen! Ennul pole halli aimu kah, kes see üldse oli. Proovigu tagantjärgi viriseda.

Kui ma küsisin, kus Ennu palat on, tuli õde väga abivalmilt näitama ja küsis Ennule osutades nii lootusrikka näoga, et on teie oma või?

No minu jah, kus ma pääsen…

Nüüd on ta juba mitu tundi kodus ja ausalt, ega lõbus ei ole. Ta tahab kööki siis, kui mul on vaja seal olla. Ta tahab arvuti taha siis, kui mina hakkan sama tuba koristama. Ta ei saa õue jalutama minna, sest tal ei ole pikki pükse jalas, ja kuna ta ei ole nõus vähemalt pool tundi ära olema, siis me teda ei aita kah. Ta tahab suurt patja, minu tekki ja telekapulti – viimast pidevalt. Ja ta näeb üleni valutav välja, nagu vill kannal.

Pätsu ähvardab teda haiglasse tagasi viimisega, aga ta ei karda.

Ja ilmast rääkides – kes selle külma tellis?

Mina tellisin vihma, võtan omaks. Aga mitte sellist külma, et ma pean hakkama suvelilleampleid tuppa tagasi vedama.

11.05.2011

Ma sain oma lapselt meili. Nii ilus, ma kopin selle kohe siia ka! Nii kunstiline laps!

Meil:

Vaata, Sa oled hästi tark onja ja ma ei ole üldse. Ma saadan Sulle oma katastroofipsühhi vassad, aga ma kolmele küssale ei leidnud vassasid, et äkki Sa tead neid? Palun-palun tea neid! Ja siis kui tead, siis oelks hästi normal kui välja ka prindiksid, et me saaksime kodus neid koos õppida!

Väike ood emale:
Oo, ema!
Oo, ema, kes
Sa prindid
mulle väga vajalikke
asju
välja.
Oo, ema!
Oo, ema, kes
Sa tead
asju, mida mina
ei
tea.
Oo, ema!
Oo, ema, kes
Sa oled
nii musi, et
pisarad silmas.
Musi.
Musi.