Monthly Archives: juuni 2011

28.06.2011

Südamest tänu kaasa elamast! Nüüdseks on selge, et kõik need kummalised hädad viitasid tegelikult migreenile, mida Pätakas kohe arvas – hetkel hakkab seegi tablettide abiga järgi andma. Mul pole seda kunagi varem olnud, seega arvasin, et migreen on üks suur ja tugev peavalu. Selgus aga, et peavalule eelneb veel ööpäev muid imelikke piinu.

Aga mõtlema hakkasin küll, mis hetkel mina teen arsti juurde minemise otsuse? Küllap siis, kui maapind juba lähedal või valu üsna võigas… või no siis ka, kui pisem valu ikka kuu aega on. Ei teagi, miks see nii on. Kuidagi nii piinlik on arste tülitama minna, veider hirm, et äkki ei leita midagi ja siis ma olen justkui valetama läinud, samal ajal, kui tõelised haiged ootavad ukse taga ja mina raiskan haigekassa raha uuringutele, mida mul vaja pole. Ma justkui ei usu,  et mul mingi äkiline suur häda saaks kallale tulla. No eks ikka siit logiseb ja sealt krudiseb, nagu vanusele omane, aga rohkem tundub nii ebatõenäoline.

Kusjuures saan ise aru küll, et täiega idiootne suhtumine! Aga vot on mingi kiiks.

No mis seal ikka – hea et niigi läks! Momendil paistavad puud juba päris rohelised ja taevas üsna sinine.

27.06.2011

Ah et puhkuse esimene päev jah? Oh seda mõnu!

Läheks arsti juurde – aga mis ma talle räägin? Et eile õhtul tekkis kuhugi vaatevälja nurka imelik sädelev ringike, mis hakkas kiirelt suuremaks minema ja lõpuks teise tuppa kõndimist segama, sest peale sädeluse polnud enam näha midagi? Et öö otsa oli külm ja kuum, kuum ja külm ja vahepeal ronisid putikad mööda mind ringi – putikad, keda näha ei olnud? Et kui mul kõrini sai ja ma lugeda püüdsin, oli nägemine tagasi, aga lugeda ikka ei saanud, sest kui tavaliselt hõlmab silm sõnast mõnesid tähti või nende ühendeid, siis mina pidin sõnu lugema tähthaaval ja iga lauset kolm korda, kuna aju tuletas neist hoopis muu tähendusega sõnu?

Või räägiks, et nüüdseks on lugemisega kõik korras, midagi ei sädele ka, aga püsti seista on kuidagi kummaliselt nõrk?

Räägiks keegi teine mulle sihukest uina-muinat, ma arvaks, et rääkija on laksu all. Aga ma ei ole. Palavikku ei ole, süda paha ei ole, vähemalt mitte otse, isegi peavalu nagu väga ei ole. Arsti juurde minna pole seega minu meelest mingit põhjust. Ja ometi istun ma siin patjade najal voodis, mitte ei lõbutse Pärnus, nagu algne plaan oli.

Tere puhkus seega…

23.06.2011

Meie jaanipäev:

Tähtsaim majake Ainazi rannal!

Jummel teab, mis see kiri tähendab. Välja näeb küll nagu midagi koonduslaagrite aegset.

Nii ta  on, kes läheb jaaniks tule äärde, kes vee äärde. Asi on selles, et lõke eeldab minu meelest seltskonda, kus kõigil on hea ja mõnus. Meri on märksa leplikum, seal on ka üksi-kaksi mõnna. Meil on kuidagi nii läinud, et seda head seltskonda pole jaaniõhtuks kuskilt võtta.

Aga ega ma ei nuta. Hakatuseks oli täna Kabli rand, siis Ainazi, kus tuul tahtis juba päris lendu tõsta. Lätlaste tammeokstega ehitud autod tõid pisut peotunde peale küll.

No ja olgem ausad – õhtul juua on ikka kõige turvalisem omas kodus.

17.06.2011

Kas te kujutate ette, mis maitse on ainsal koogitükil märtsi kuust alates? Eriti, kui see koogike on samal ajal ka üks väga vähestest magusatest asjadest üldse, mis teile selle aja jooksul on suhu juhtunud?

Ausalt, kui midagi sellist pole teiega juhtunud, siis te ei kujuta seda maitset ette. Põrgut – ma elasin selle koogikese ootuses terve viimase nädala! Ja need 2 minutit, kook suus, olid ootamist väärt, viimse pähklitükikeseni. Hetkel on see jumalik maitse veel meeles, oo, õndsad hetked!

Aga vot, mis ma Kristi Jõeste blogist leidsin. Ei ole Kihnu ainult arutute joodikute ja mandrile pagenud pruutidega koht!

http://www.annehelenegjelstad.com/#/client/template.xml?aaa=portfolio/31277

16.06.2011

Ei, päriselt ka, mina tahan teada, kuidas see igasugu tibidel käib?

Hommikul ajavad end üles ja seejärel teevad pool tunnikest sõjamaalinguid ja muidu soengut, ok, sinnamaale on selge. Aga peale tööd käivad ju mõned trennis? Higistavad? Käivad dušši all ja siis hakkab kogu see tsirkus otsast peale või? Jälle pool tunnikest värvi mätsimist ja karvade paigutamist? Selleks, et koju kobida ja see jura paari tunni pärast maha võtta ja magama minna? Aga on ju tibinaid, keda keegi pole meikimata näinud. Ei maksa ka unustada, et suur osa sest atribuutikast on kunst ja näiteks kunstripsmed pudisevad liigse rahmeldamisega ära ju? Ma nüüd tean, paari päeva eest meie kollektiivi tibi-osakond valgustas mind.

No tühja sest meigist, aga trenniriided on veel suurem küsimus. Need ju higistuvad kah läbi? Tibid siis pesevad neid iga kord peale trenni või? Teine võimalus on neid vahetada. No ma võin kokku otsida nii 5 vana T-särki, aga tibid ei treeni ju vanade T-särkidega? Või neil on 7-päeva trenniriided,  no nagu minu nooruses väljamaalt 7-päeva trussikuid toodi, ainult fimrasilt on Nike? Kole kalliks läheks ometi?

Vot sihukesed lihtsad aga samas keerulised küsimused. Peab ikka  uuesti tibi-osakonna käest uurima minema. Tegelikult on ikka hea küll, kui tööl on alati käepärast 5-6 korralikku tibinat… Sest mul on neid küsimusi veelgi – sarjast “Kuidas nad seda teevad?“.

14.06.2011

´´Kuidas saab nii olla, et üks päev on maailma parim ja teine halvim maailmas?´´ – tahtis üks sõber täna FB-s teada.

Äh, tänagu õnne, et kõik päevad seal kuskil vahepeal ei ole. Ma tean, mis ma räägin.

Kuigi tegelt oleme me kõik nii kurdai väsinud, et “lihtsalt-ükskõik“ perioodid lähevad iga päevaga üha pikemaks ja kahju pole üldse millestki.

12.06.2011

Paistab, et sellest siin hakkab nädalalõpu blogi saama. Noh, miks ka mitte? Nädala sees on nagunii üks ja sama: koju-tööle, tööle-koju.

Aga reedest läks juba paremaks – oli, mida õhtuks oodata. Käisime jäätise järgi jalutamas ära ja sättisime end arvuti ette õepoja kooli-lõpetamist vaatama. Kuna mingil põhjusel oli meie laps KÕIKE viimane, kes tunnistuse sai, oli ajavahe tõttu poole kaheteistkümneni öösel, mida oodata.

Uhke värk, onju?

Laupäeva rohimise plaanid lämmatas ilm kohe hommikul, nii hull aiapidaja ma kah ei ole, et 30 kraadises kuumuses umbrohtu taga ajada. Läksime hoopis Viljandisse, kus olid Hansapäevad. Ah, ega seal midagi huvitavat polnud aga Enn sai endale palli, mille abil kätt treenida ja mina sain kahe auto reklaami-raamatud (millest ma kumbagi osta ei jõua, aga muidu olid päris läikivad). Õhtuks oli rohimise põlgamise eest karistus käes kah, ülikorralik sõbranna Vares, kelle enda peenardelt ei leia ka luubiga rohuliblekest, tuli vaatas kõik rohimata peenrad üle… No oleks ette teadnud, et ta tulemas on! Ah, ega ei oleks viitsinud rohida ikka.

Kuigi rohimine oli kah, kell 10 õhtul olid õues juba täitsa sobivad ilmaolud. Nüüd on üks osa maasikaid puhtaid, teine osa saab kah varsti. Samas, ma  kardan tõsiselt, et nüüd on nende kuivamise oht palju suurem, siiani olid kenasti lopsakate maltsade all varjus, nüüd puhta lageda päikese käes.

Aga muidu olen ma vana ja õnnetu, sest mida mul enam ei ole, on mälu. Olgu issand kiidetud kolleegi eest, kes rabarbreid tahab, ilma tema messita ei oleks homne enesekaitse treening iial meelde tulnud, ma oleks tõsiselt marssinud oma tavalisele töökohale, mitte linna. Ja käskkirja saanud, et ma ei ole õigel kohal ja ei lase end klobida.

Ah soo, ja ükski taim ei kasva jätkuvalt. Ma arvan, et ega nad enam ei hakka kah.

06.06.2011

Riias käisime eile. Hakatuseks pidime käsitöölaadale minema, aga see jäi asjaolude sunnil ära. Asjaolud olid sellised, et hakkasime Riiga minema alles kell 11 – sinnamaanni mõtlesime, kas minna või rohida, ja enne priiri ei tulnud kellegile pähe, palju meil sularaha kaasas on. Piiril aga selgus, et valuutavahetuses kaardiga maksta ei saa. Nõnna õnnestus meil pere peale kokku kraapida vaid viie latikese jagu eurosid, meil kõik maksavad kaardiga. No ja need, kes ei maksa, neil pole üldse raha.

Kui me lõpuks laadaplatsi lähedale jõudsime, selgus, et selle kauni ürituse külastamiseks on meil pere peale kogunisti 10 latti piletiteks vaja! Laada lõpuni oli aega poolteist  tundi ja rahaautomaadi asukoht teadmata.  Otsustasime, et selle ajanatukese pärast ei hakka parem plõksima. Jõlkusime niisama Riia linnas ja mõnna oli olla.

Järgmise pildi erinevus Kilingi-Nõmmega seisneb selles, et inimesed pildil ei ole padupurjus parmud, vaid üldiselt täitsa normaalsed inimesed.  Katsu sa meie  linnas parki minna, nii et mõne tatise joobari otsa ei komista!

Pätakas leidis samas pargis sihukese puu-juraka, meie nii suuri asju tähele ei pane.

Niisama linna mööda…