Monthly Archives: juuli 2011

30.08.2011

KOERAKODU LAPSEHOIDMISTEENUS

Juhtus nii, et me Ennuga käisime eile natuke last hoidmas. Minu õelast, kes oli tegelikult küll Mamma kätte usaldatud, aga Mamma ei pidanud aktiivsele rüblikule  mitut päeva vastu ja tegi telefonis üsna õnnetut häält.

No me siis mõtlesime, et olgugi, et me väikelastest mitte muhvigi ei tea, kui hull see asi ikka olla saab? Uurisime tuttavate käest Pärnu mänguväljakud välja ja sõitsime kohale.

Peab ütlema, et alguses läks hoidmine üsna ludinal. Tõsi, seda, mismoodi lasteiste peaks autosse kinnitama, me ei suutnud lõpuni välja mõelda, ilmselt olnuks lapsele turvalisem lihtsalt turvarihmaga istme küljes olla. Aga ega ta vaidlema ei hakanud. Või kui ka hakkas, siis ega me ei saanud aru. Ok, ma kujutan ette, mida tähendab Beibi-bath (vette tuleb põngerjas viia), Shoos off (kingad ära) aga mida tähendab Beibi-päm? No ja veel palju muid selliseid sõnu. Meie inglike alles hakkab rääkima ja teeb seda lisaks mitmes keeles korraga, meie aga oleme juba eakad inimesed ja loomupärane taiplikus pole enam see, mis oma laste tite-ajal.

Lapsuke osutus üli-nunnuks, ei mingit virinat ega jonni. Turnis mööda mänguväljakute ronimisatribuute

ringi nagu orav. Koristas Pärnu liivakaste kividest. Tore oli.

Kuni mere äärde jõudsime. Laps kadus vette kui keravälk, no riided ikka saime enne seljast kätte. Enn jäi kaldale, meil oli plikaga päris lahe pritsida ja soppa loopida. Kuni ühel hetkel hakkas Enn kaldal imelikult kargama. Temale oli korraga pähe tulnud, et ega lapsel järsku külm ei ole.

Mina vaatasin last, kes nägi igati rõõmus välja ja arvasin, et vast ei ole, et päris roosa teine…

“Kuule, kui ta sul siniseks läheb, siis on juba hilja teda veest välja tuua, siis ta on juba külmunud. Ja pole ta midagi nii roosa enam, üsna hallikas on juba..“ arvas Enn.

Tasapisi hakkas mul kah mure tekkima. Väitsin, et laps pole ju öelnud, et ta tahaks veest välja tulla (loodetavasti).

“Tead, minu meelest nad ei ütlegi, see on mingi kiiks neil, et enne külmuvad ära, aga veest välja ei tule…“teadis Enn.

Midagi sellist hakkas tasapisi mulle kah oma lapse tite-aegadest meenuma. Pealegi polnud meil ka saunalina ega üldse midagi, millesse kuivatada. Vedasin siis lapse veest välja, laps tundus tõesti kuidagi jahedavõitu.

Pakkisime ta uuesti autosse ja viisime läbi veel ühe mänguplatsi igaks juhuks Mammale tagasi, millega küll inglike ise sugugi nõus ei olnud, aga meile tundus nii turvalisem.

Paari tunni pärast kodus hakkas minul nina nohisema. Tänaseks on mul üks viimaste aastate parimaid nohusid.

Lapsel õnneks esialgu vist veel mitte…

No ühesõnaga, kui teil on hoidmist vajavaid lapsi, tooge meie kätte, hoiame rõõmuga.

NB! Täiendatud! Beibi-päm tite keeles on tegelikult Beibi-põmm, ja tähendab, et laps on kopsu vastu pead saanud…

28.07.2011

MIKS MA EI SATU IIAL KUMU-SSE JA MIKS MA EI KORJA  ÄRA KÕIKI MUSTI SÕSTRAID…

Olgu see siis veelkord välja öeldud.

Kumu – ega mina kah ei tea, miks ma seni sinna veel sattunud pole, kuigi avati see päris ammu. Aga ei ole.

Tänaseks oli mind lõpuks sinna lausa kutsutud, pidulikule vastuvõtule ja puha. Esimese hooga ma mõtlesin minna ka. Aga siis hakkasid hädad selguma, peamiselt transpordiga seoses. Minu elukohast ei käi Tallinna busse sama sagedusega mis tramme Koplisse, Suur Kutsuja oli lihtsalt ära unustanud, et peale üheksat õhtul ei saa Tallinnast  igasse Eesti nurka üldse.

Seega ühistransport ei sobinud.

Ei saa öelda, et Suur Kutsuja üldse ei pingutanud, tegelikult läks isegi üks asutusele kuuluv auto täna KUMU poole teele… Aga ega auto pole kummist, kiiresti sai see pisike samuti kutsutud kolleege täis. Kui viimase koha jagamiseks läks ja üks kolleegidest muuhulgas rääkis, et tal kleit juba mõni aeg tagasi selle ürituse jaoks ostetud, läks minul süda haledaks…  ja loobusin ise. Tegelikult oli Suur Kutsuja nõus ka minu enda auto kütuse kinni maksma, aga minust pole ju Tallinnas sõitjat. Varssavis, palun väga, võin ma sõita. Ka näiteks Viinis olen sõitnud. Aga Tallinnas, vot Tallinnas ei taha. No ja peale selle ole siis seal vastuvõtul ilma pokaali šampuseta? Päh.

Esialgu oli mu süda rahul, eks neid vastuvõtte on elu jooksul nähtud küll… aga nüüd õhtul oma sõstrapõõsaste vahel jalutades hakkas korraga natuke kahju küll. Mitte sest vastuvõtust kui sellisest, aga oleks siiski kah tahtnud korra pea ära kammida ja suurde puhtasse ruumi minna.

Aga mis siin enam nutta. Räägime sõstrapõõsastest. Mitmed tuttavad ei suuda mõista, kuidas mina ei plaani ära korjata kõiki oma sõstraid. Ma siis lugesin täna kokku, et see lõpuks selge oleks: mul on kokku 30 põõsast. Eelmistest elanikest jäänud. Nelja põõsa küljest sain ma 2 pesukaussi sõstraid, millest omakorda sain 15 liitrit siirupit. Nii et üldjoontes kõlgub mu põõsaste küljes veel 13 pesukausitäit. Mis see teeb siis, 97, 5 liitrit siirupit või?

Ausalt, ma ei joo nii palju morssi. Ja ei ole mulle ka mõtet siin jälle mahlast rääkida, et kui ei täi suhkrut osta, tee mahlaks, mitte siirupiks. Mahla EI JOO meil keegi, proovitud mitu korda! Takkapihta, nüüd, kus ma joomise maha jätsin, pole mul enam ka pudeleid. Nii et see on kindel, mustad sõstrad jäävad põõsaste külge! Öelge mis tahate.

27.07.2011

Töö on ikka imelik asi – pidevalt on kiire-kiire-kiire, ei saa ettenähtud tööajaga hakkama – ja siis korraga saab kiire keset päeva otsa. Justkui kõik oleks tehtud, mis eile veel paanikat tekitas ja tähtaegselt võimatu tundus.

Egas asi nii ei jää muidugi, aga veider see vahepealne aeg kah. Hakka või õhtuti kodus midagi liigutama…

PS: Enn teeb ikka Helmutit ja ei võimle. Ma arvan, et psühhiaater oleks talle kohane arst.

24.07.2011

Ma hakkan nüüd täiesti sündsusetut asja tegema – oma enda meest kiruma. Nii et haritud inimesed, ärge edasi lugege.

Vot nii hullusti tahaks kuskil kiruda ja ega see siin lõpuks päris ajaleht kah ei ole, et terve ilm teab..

Asi on selles, et minu mees, hetkel jälle Helmut, (headel päevadel on ta meil Enn, kui käituda ei oska, siis Helmut) ei tee trenni. Ma pean silmas harjutusi, mis peaksid tema käe liikumise taastama. Nüüdseks on ta oma lihaserebendist niipalju paranenud, et hädapärast tööd saab teha. Esmase eneseteenindusega saab kah hakkama – pead kammida näiteks ei saa – ja tema jaoks paistab asi ammendatud olema. Homsega saab taastusravi läbi ja kogu moos. Kodus tema trenni ei tee, löö või maha. No ei saa ma asjast aru, ausalt! Kuidas saab leppida sellega, et üks käsi funktsioneerib ainult osaliselt ja lihtsalt selgest mugavusest üldse mitte pingutada? Ka valu ei ole ettekääne, minu jaoks ei ole. Opist on möödas enam-vähem kolm kuud, ei saa ju veel otsustada, et rohkemat paranemist ei tule nagunii?

Nii et ma tahaks nüüd teada – kaua õigupoolest peab ikka lähedast toetama, olgu või igasugu pisiasjades, nagu riiete nöörile riputamine või voodi tegemine? Kui lähedane ise lepib sellega, et ta on poolenisti sant?

Oi kurat, kus teeb hinge täis!

21.07.2011

Väike vaade ühe noore mehe kolba alla:

mina: miks sa võtsid auto ja läkisd sõitma, kui sul pole tegelikult juhtimisõigust?

kutt: oli vaja, mis see üldse teie asi on?

mina: on küll minu asi – mina sõidan ka ja mulle ei meeldi teada, et tänavatel on ka juhte, kel pole õigust autot juhtida ja kes tõenäoliselt ei oska seda teha.

kutt: no aga ärge siis ronige tänavale sõitma, kui ei meeldi! Tänavad pole kellegi omad. Mina sõidan siis kui mul vaja on.

mina: minu omad on tänavad igatahes rohkem kui sinu, mina olen üle 20 aasta makse maksnud, sina oma 22 eluaasta jooksul veel mitte sentigi…

kutt: ei huvita, tead…

mina: mis töökohast sa mulle viimati rääkisid, kuskil Eesti teises otsas? Olid sa kusagil mitteametlikult tööl?

kutt: Mina??? Ei ole olnud.

mina: sa ju helistasid ja rääkisid, et ei saa minu juurde tulla, kuna oled tööl?

kutt: ma olingi, aga see pole teie asi. See polnud töö.

mina: mis see oli siis, palka ei saanud?

kutt: ei saanud jah, mis on siis?

mina: heategevusega tegelesid?

kutt: jah, tegelesin jah, mis teeme nüüd siis…

jne, jne, jne, jne…. Lõppu sel ilal ei tule.

Ja poisi peale ei tohi karjuda, talle ei tohi isegi halvasti öelda, sest poiss võib järsku solvuda, kaevata, veel hullem, Võsa-Petsi juurde minna. Ametnik jääb süüdi nagunii.

Vot – ja ongi üks põhjustest, miks meil on kuritegevusega nagu on. Sest sihukese mõtlemisega noored elavad ja õitsevad, õieti mitte millegiga riskides. Korjavad sadade tuhandete eest trahve, mida nad iial ei maksa, “sest rahaga on muud kah teha, kui seda mitte millegi eest riigile anda“. Ei lähe iial tööle, sest tööd ju ei ole, onju, ja kui tööle minna, siis saab ainult miinimumi kätte, sest ülejäänu läheb trahvideks, kes see loll on???

Oi, mul on tänaseks sest solgist kõrini, sest ausalt, kel piisavalt julgust, võib vabalt sitapäise pätina elada ja mitte kui midagi ei juhtu.

 

19.07.2011

Oma puhkusejärgse teise tööpäeva hommikul tahaksin ma teada, kuidas seletada pilte surnud jänesele? Või siis kuidas seletada surma jänesele, kes on elus, aga kanepist pilditu?

Lisame siia enesetapja hoopis ühest teisest loost ja kohe iga kererakuga on tunda, et puhkustevaheline 3 töönädalat on käes…

Aga ma olen kõva eit, ma kannatan see kolm nädalat ära. Sügise peale ei mõtle ma põhimõtteliselt.

15.07.2011

Täna sadas Pärnus taevast pesuväel naisi. Raadios räägiti, ise ma vaatamas ei käinud. No et langevarjudega hüpatakse pesuväel.

Vot millest mina aru ei saa – milleks ikka poolele teele pidama jääda? Miks pesu väel, miks mitte alasti?

Suures osas naistes on ikka liputaja peidus….

12.07.2011

See on nüüd juhtunud! Minu aia peale on tilkunud poole tunni jagu vihmakest!

Ma kunagi lugesin mingit ulmekat, mingi teine planeet oli, kus päike paistis mitme aasta peale pool tunnikest. Tegevus toimus koolis, kus õelad lapsed panid ühe endi hulgast selleks ajaks kappi kinni. Vot tänase vihmaga oli umbes sama värk, sain alles akna lahti, et voodis lesides piiskade piitsutamist vastu katust kuulata ja märja mulla lõhna kopsudesse ahmida, kui juba oli kõik läbi.  Temperatuur on küll hetkel veel 21 kraadi, aga kauaks seegi jääb…

08.07.2011

Üha lähemale hiilib see päev, mil ma oma autost ilma jään. Häda on selles, et minu nunnu eeldab ülevaatuse läbimiseks uusi juppe summa eest, mis ületab tema enda maksumuse. Minu meelest pole niimoodi mõistlik.

Uut autot kohe muretseda ei tule kah ilmselt välja, noh, nagu ikka – mida saaks, seda nagu väga ei taha ja mida tahaks, jälle ei saa. Ainult liisingu maksmise nimel ei ole ma ka veel valmis elama.

Kuigi, see aeg võib veel tulla.

Täna mõtlesin Pärnus, et hakkan vaikselt jalgade kasutamisega harjuma ja vaatan, kuidas on vahepealses paarikümnel aastal, mil mina autoga liikusin, käinud jalgsi liikuvate inimeste käsi. Ja mis selgus? Sitasti on käinud!

Hakkasin Tallinna mnt Selverile lähenema Tallinna poolt küljest. Kõnniteed ei ole. Ülekäigurada kah ei ole. Seal on muidugi mingi remont käimas, aga see on seal juba väga kaua käimas. Poodi saab kõik see aeg rinnaga autodele peale hüpates!

No mina löön väikeautosid muidugi massiga, selles mõttes mul pole väga muret. Aga kuidas normaalsuuruses inimesed leiva-piima kätte saavad, vot ei kujuta ette.

Teine pommiauk on Bauhofi juurest Riia mnt poole liikudes. Vot ei ole ette nähtud, et sinna autot mitte omav inimene roniks. Talvel hangedega oli veel eriti vinge, hetkel on ruumi lahedamalt. Aga kõndimise kohta pole ette nähtud, lihtsalt ei ole.

Tegelikult ma ei tea ju, vahest tõesti ei käigi keegi äärelinnas jala. Peale minu. Aga juba see, et üldse on linna planeeritud kohad, kus polegi võimalik jala liikuda, see on ikka jama. Nagu mingi Ameerika.

Ja ega sellega veel jalutaja diskrimineerimine ei lõpe, läksin mingisse poodi turu lähedal, jalatsite viimane number oli selgelt 39. Aga mitte vana hea vene-aegne 39, mida ma muidu kannangi, vaid pilusilmsete tootjate 39. Ma proovima ei hakanud, eks need papud nägid nii välja kah, et lagunevad esimesel kokkupuutel ausa naisterahva jalaga.

Nii et jah, okkaline saab olema minu tee püha tõe ja tervisliku eluviisi juurde. Ma üldse ei imesta, kui ma lõpuks ostan järgmise hirmvana  auto, et mis siis, kui ei liigu, on vähemalt kuskil varjul olla.

 

05.07.2011

See on üks igavetsi liikuv ja mõnus puhkus. Või siis mõnus ja seejärel liikuv.

Hommikul kell 8.30 olinViljandis, lõuna paiku Kablis. Tegelikult vahepeal Treimanis ka. Lätti piirile lähenedes tabasin korraga ära, et mul on ikka ebaloomulik tõmme Eestist välja… Mitte päriseks, aga ajutiselt küll. Täna siiski ei läinud.

Homme asun kohe hommikul Räpina poole teele – mis on puhas puhkuse reis heade sõpradega ja ega kanna vahelduseks mingit töist iseloomu.

Oma last ei kohta ma poolt ka nii tihti kui sügis-talvel, mil ta kauges linnas koolis käib. Tema on ka väga liikuv, aga noor ja kogenematu alles – arvab, et päris okey plaan on olla pühapäeva hommikul Rõuges ja lõuna ajal juba Tallinnas laulupeol. Lisaks veel kümnes kohas, valdavalt korraga, näiteks tööl ja autokoolis. Siiras tänu tema sõpradele, kes teda seni veel kenasti ootavad ja kodulinna tagasi veavad. Küllap ta õpib, et tegelikus elus lõpeb nii lennukas planeerimine tihti ebaõnnestumisega…

Vot sihuke kiire-kiire suvi.