Monthly Archives: september 2011

27.09.2011

No nimi, muidugi, maksab. Sellest ma saan aru küll, ja ega nimi ka tasuta ja iseenesest maksma ei hakka.

Aga sellise ehte eest ja kohe nõnda palju?

MISSONI, hind 375 eurot. Nojah, lähemal vaatlusel on seal vist tiba ikka hõbedat ka sees, või siis vähemasti hõbedalaadset toodet. Aga kaob nii ära selle salli sisse kuidagi.

Pigem punuks siis endale juba sellise:

Mathias Chaize – tõsi, kõigest 50 eurot.

Äh, tegelikult võtaks siis juba parem sellise:

EDDIE BORGO, hind küll 229 eurot, aga ei ole ikka päris heinapalli pakkenöörist.

Päh, ühtegi neist ei taha, nimest sõltumata. Tegelikult isegi hinnast sõltumata.

24.09.2011

Siit ta tuleb, minu kullake, alles transiitnumber küljes…

Nojah, peab Alfasid armastama, et sest hetkest aru saada. Mina armastan, Alfade disaini vähemalt. Peab ütlema, et minu kullakese esimestel eluaastatel ei ole teda just hästi koheldud, üsna hoolimatult. Õnneks on suurem osa kraapse salongis siiski silutavad. Igatahes on see mu esimene auto, mis tehnilise poole pealt juba ostes ei kolise ja kobise.

Või noh-jah, mis minu kullake, nii üle poole on ikka mamma kullakesega tegemist, aga ikkagi!

17.09.2011

Ma ei saa seda päeva märkimata jätta – esimesed 20 kilo on läinud. Umbes 10 päeva aeglasemalt, kui  poole aasta eest ette nägin, sest ma olen loomuomaselt kohutavalt ablas. Aga tegelikult olen ma päris rahul. Vot.

16.09.11

Igav, kuigi ütlemata emotsionaalne on meie elu viimasel ajal. Selles mõttes, et ei toimu eriti midagi, kogu elu aga käib mulle auto  toomise tähe all.

Hakatuseks on meil Helmutiga täiega erinevad arusaamad sellest, millist autot mul vaja on. Kui minu kriteeriumid on võimalikult uus, võimalikult odav ja sõidab, siis Helmutil on terve nimekiri kupatusest, mis sel õnnetul autol küljes peab olema. Odavus ei ole selles nimekirjas mitte esimesel kohal.

On hetki, mil ma jään tõsiselt mõtlema, kas ta mitte totakas ei ole. Näiteks on ta tõsiselt valmis maksma 25 tuhat krooni rohkem muidu samaväärse auto eest, mille mootor kütab välja paarkümmend kilovatti enam. Ja jutt ei ole mitte mingist tangist, kuula ja imesta et kuidas ma küll seni oma hädise 66 kilovatiga üldse liigutud sain… No jne jne jne. More power!!!

Õnneks on tal müüjatega suhtlemiseks Pätaka tõlgiabi vaja, nii me siis keerutame ja varajame ja avaldame tõtt osaliselt – kõik selle nimel, et säästa teda pea ees õnnetusse tormamast. Ise ta püüab muidugi google tõlgi abiga ka sammu pidada. Ja üldse ei lase end häirida sellest, et päris mitme auto juures tõlgib google muu jutu lõppu: ÕNNETUS ETTE TEATAMATA, TASUTA! (tegelikult ka tõlgib).

Lisaks on selgunud, et terves maailmas paistab olevat autode ostmise kõrgaeg, kõik, mida me vähegi osta tahaks, ostetakse ära enne, kui meie lendude väljumise kuupäeva jõuama vaadata.

No jah, ühesõnaga hakkab mul kergelt ükskõik olema, kas see põrgu auto üldse ostetakse või mitte, saaks ainult selle jama kaelast ära. Ma hakkan juba arvama, et lõpuks ostab Helmut just selle auto mida tema tahab, lihtsalt seetõttu, et ma väsin esimesena sest vaidlemisest ära. Helmuti põikpäisus on aga legendaarne.

14.09.2011

LAENU-SAAGA LÕPP

Kui ma siin juba oma laenu küsimisest juttu tegin, tuleb ikka lõpuni lasta.

Mis siis kokkuvõttes sai?

Swed ütles mulle segasemast segasemalt ära. Swed on seni minu kodupank olnud, varsti enam ei ole. Mitte sellepärast, et nad mulle laenu ei andnud – kuigi ka see ei ole neist ilus, vaid seepärast, et nad ei vaevunud mulle ilusti ja aeglaselt seletama, kuidas nende arvutamine ikka toimub ja miks ma korraga enam ei kvalifitseeru. No eks ma ajalehe uudiste järgi hakkan ise kah aimama, aga oleks võinud ilusamini, ma enam ei usalda neid, sest nad juravad.

SEB – nemad ajasid igasugu hullu juttu minu maja hindamise kohta ja mida kõike veel. Otse ei keeldunud, aga ajasid asja hirmus keeruliseks. Liiga keeruliseks. No ühesõnaga ei tulnud ka nendega asjast asja.

Nordea – nemad olid kõige kenamad ja tegelikult ei keeldunud lõpuni. Eks neil aega läks, aga pika ilu peale oleks äkki isegi midagi looma hakanud.

Minu täielik lemmik on vaieldamatult Swedi liising, kellele tegin taotluse 2100 euri maksva auto peale, mida ma väga ei tahtnud, sest tegelikult vajasin ma ikka märksa suuremat summat, et mu autovahetusel üldse mingi mõte oleks. Taotluse tegin rohkem selleks, et näha, kui väikse summa juures minuga üldse rääkima hakatakse

Nii, ja pakkumine sai selline: 2100 euri maksva auto eest pidanuksin ma 5 aasta jooksul maksma neile ümmarguselt 3000 eurot. Kroonides külab veel palju vingemalt! Eriti kui arvestada, et sisse tuleb summast maksta 650 euri ja seega on laenatav osa vaid 1500 euri. Selle summa pealt tahab liising teenida 833 euri sentidega. Rohkem kui 50 prossa ühesõnaga. Mitte, et ma ei tahaks seda raha neile anda. Mu arust on see pakkumine lausa solvav, eriti kui arvestada, et seda laenukest vajaks ma neilt tegelikult vaid pooleks aastaks. Aga pakutakse viieks aastaks, vähemaks ei saa, sest minu sissetulek korrutatuna tänase riskiprotsendiga ei anna muud moodi välja. Miks ei võiks mult esialgu rohkem raha võtta ja laenu pikkust muuta siis, kui ma reaalselt hätta jään? Lihtne ju – mida pikem laen, seda rohkem pank teenib. Vähemalt selle pakkumise puhul oli nii. Tänaseks on tegelt ikka päris naljakas kuulda, kuidas AK-s räägib pangatibi, et laenu andes korrutatakse kliendi kaitseks protsenti igaks juhuks ikka kõrgemaga. Kuradi kallis kaitse, kui selle korrutamise abil annab ligimesele peale pressida laenu pikkuseks 5 aastat! Ja jube kasulik pangale, pööhhähhää.

Aga liisingus oli tegelikult küll loomu poolest kena tibi, tema kutsus mind kohale ka siis, kui ma olin ära öelnud kõik, mis mul öelda oli ja lubas mulle üksipulgi selgitada, kuidas kujuneb hind ja mida vaadatakse mulle pakkumise tegemisel. Ma veel mõtlen selle pakkumise üle.

Seega oligi minu general-plan algselt kõik see vereimejate punt kuu peale saata ja ajada mõnda aega läbi ilma autota, lihtsalt ja selgelt raha korjata ja alles siis ostma hakata. Ütleme nii, et sellesama 2100 maksva auto oleks küllap kevadeks ka ilma pangata kätte saanud.

Siis aga selgus, et kõik need välismaised ülikonnakandjad ei ole oma strateegiates arvestanud ühe meie riigis toimiva vääramatu jõuga – ja need on meie pensionäridest emad. Vahest neil Rootsis ei ole sellist jõudu.

Ühesõnaga sai ühel päeval meie mammale moka otsast panku kirutud, kui mamma sattus sügavasse segadusse, miks me tahame võõrastele peale maksta, kui temal ometi raha on. Ja nii oli meil korraga raha olemas, sealt, kust ise poleks sellist summat eales küsida osanud, kusjuures küsimata.

Kas mul on piinlik ka? Sitaks!! Oleks mõni pank mulle teinud norm pakkumise, ma oleks ikka vist eelistanud protsendiga laenu võõrastelt, sest kuldses keskeas peaks pigem vanemaid toetama, mitte neilt laenama. Aga mis teha, sedakorda on minu piinlikusel selge rahaline mõõde, nii umbes paarkümmend tuhat eesti krooni, mis pank oleks ilmselt protsendiks tahtnud. Kuigi kokkuvõttes on kõik hästi, vähemalt on meil võimalus see laen tagasi maksta nii kiiresti, kui me ise seda suudame ja töötuks jäämise korral ei tule mamma ehk ma meie maja endale võtma. Kui kõik hästi läheb, siis äkki saan ma lõpuks ka sõites liiklusele mõelda, mitte vaevata oma pead küsimusega, milline jupp esimesena autost irdub.

Muidugi ei ole sellega veel autoostu ooper ühel pool, oh ei! Põhitsirkus alles algab. Aga sellest edaspidi, kui ma Ennu peale nii närvis pole.

11.09.2011

Mu mees hakkaks muidu presidendiks, aga ta arvab, siis kõik mõnitaksid mind. Ei oleks üldse vahet, kas ma teeks ka midagi lolli või ei teeks, nagunii mõnitaks. Sellepärast ta siis ei hakka presidendiks.

See – eest on mul esimest korda elus plaan. Vanaduse ajaks. Kuni mu jalg veel tatsub, lähen ma kõige kallimasse vandekodusse, mille leian ja lasen kõik arved Pätakale saata. Mul on tunnistajaid üksjagu, et ta mind tunneb ja on mõned korrad minu käest süüa saanud. Vanadekodus – no see on jube kallis vanadekodu, onju – on meil tegelusjuht ja me tantsime igasuguseid tantse. Vähemalt seni, kuni tatsub. Käime Tallinnas loomaaias ja lõpuekskursioonile läheme välismaale. Pätakas maksab.

08.09.2011

POOLA – GDNASKI PÄEV

Gdansk on ikka igavesti suur linn. Seda enam, et vähemasti Sopotiga selget vahet pole, kõik üks suur linn.

Aga esimese asjana hakkasid silma hoopis kerjused. Näiteks selline noor naine imikuga.

Hakatuseks jagus meil parkimiseks münte vaid tunni jagu, nii läksime esimesse kohvikusse kohvi jooma, no peamiselt selleks, et raha vahetada. Ja hetkega olid meie laua ääres 3-5 aastased lapsed, kes räpase sõrmega Ennu koogi poole osutasid. Keegi ümberringi ei teinud neist lastest välja ja kuni Enn neile arusaamatult otsa vaatas, vist veel aimamatagi, et lapsed tahavad tegelikult tema kooki endale, olid nad juba järgmise laua ääres. Nii et ei mingit peale käimist küll, aga päris julm siiski.. Niipalju kui mina nägin, ei andnud keegi lastele midagi.

See oli Gdanski kurb pool. Peab tunnistama, et tegelikult jäi palju Poolas arusaamatuks – otsata viletsad teed ja ilmatu uhked majad näiteks. Linnadest kaugel on eramajad ikka mitmekordsed ja sellised, mille kohta meil arvaks neis miljonäre elavat. Millise teenistusega neid maju püsti pannakse ja kuhu inimesed neist tööle käivad, eriti mööda selliseid teid? Üldse ei näinud ma õieti terve Poolamaa peal ühtki tõsiselt räämas maja. Elamisi vaadates jääb küll mulje, et Poolas elavad ainult jõukad inimesed.

Aga Gdanski juurde tagasi – niipalju, kui ma aru olen saanud, ei ole tegelikult tegemist vanalinnaga meie mõistes, majad olevat peale sõda, mille käigus kogu linn maatasa tehti, uuesti taastatud. Ma ei ole süvenenud, on see tõesti nii, kui on, siis on neid ehitatud tõesti vägevalt.

Esimene asi, mis meile vanalinna jõudes silma hakkas, oli suur hulk laadaputkasid. Tegelikult on neid täis kogu vanalinn, väljaarvatud vast need tänavad, kus välikohvikud majade esise enda alla võtavad. Tänaseks olen aru saanud, et tegemist vist ei olnud mingi ajutise laadaga, vaid pideva üritusega…

Eks selle nänni-värgiga oli nii ja naa – esialgu oli päris kena igasugu kribu-krabu uurida, aga pika peale oleks nagu tahtnud pisut ka seda näha, mille nänniputkad kinni katsid. Tegelikult võiks ikka linnavalitsus kogu selle kaubanduse vanalinnast väljas hoida. Eriti tigedaks ajas Mariacka tänav – sellisena nägin ma teda Susa tehtud pildil tema blogis. Loomulikult tahtsin ma sinna minna.

No ja niipaljukest paistis siis kohal olles:

Kohvikud, mis tänavatele on laienenud, miskipärast niipalju viha päris ei teinud. Küllap tuleneb see mu loomuomasest aplusest.

Siin vee peal kohvikus käisime jalgu puhkamas, väga näljased veel ei olnud, seega piirdusime supiga.

Mina sõin tomati-basiiliku-juustu suppi, mis maitses õigupoolest nagu sooja veega segatud ketšup. Aga hea nägi välja, ja istuda oli mõnus!

Seebimullimasin, mina ei tea, miks mullid pildile ei jäänud.

Takkapihta leidsin ma Gdanskist ka TÕELISE MEHE – kes Ennule elavat demonstreeris, mis temaga juhtub, kui ta oma naisega piisavalt kena ei ole.

Hästi, rohkem linnapilte ma siia panema ei hakka, neid on terve nett täis. Lihtsalt ütlen, et kus kindlasti tasub käia on Maria basiilika. Suur, aga mis peamine, valge ja avar, haruldaselt ilus hoone! Poola kirikud olid üldse elamuseks, midagi hoopis muud, kui seni nähtud. Maria basiilika on küll täna juba rohkem turistikoht, tõelistele palvetajatele on lausa eraldi ruum.

Aga päev ei lõppenud veel Gdanskiga, kuni me ühes teeäärses linnas maailma kõige piprasemat pitsat sõime – sa pühade vahe, vot see oli alles pitsa – jõudis juba pimedaks minna. Meie hotell asus Maldytys.

Ja nüüd tuli kõige kummalisem Poola õhtu. Liiklus maanteel oli hullumeelne. Pimedas, viletsal ja üsna kitsal teel kihutas sadu ja sadu autosid, pikkivahesid suurt ei hoitud ja igale kiiruse kõikumisele järgnes varsti tagasõitja signaalitamine. Me ise olime lõpuks väsimusest juba pooleldi segased. Takkapihta hakkas ka GPS korraga imelikku juttu ajama, meid teelt maha suunama seal, kus meie arust poleks nagu keerata vaja olnud jne. Korraga arvas GPS, et just keset seda segaste poolt hõivatud maanteed oleme me kohal. Hotelli muidugi keset maanteed ei olnud.

Mulle jälle tundus, et paari kilomeetri eest ma midagi meie hotelli saranast nagu läbi heki nägin, seega keerasime siis kuidagi tagasi. Ja kui teelt maha keerasime, hakkas korraga teine maailm ja ka teine aeg.

Kõrge heki taga, mis liikluse müra suurelt osalt summutas, oli väike loss. Lossi ees oli läbi hämaruse aimata elupuid ja roose, kuskil vulises puskkaev. Avatud uksest paistis trepile sooja valgust. Mõne aja pärast sain aru, et kuigi ka meie hotell pidi mõisahoones olema, ei ole see ilmselt siiski see. Tegelikult ei julgenud korraga edasi minnagi, aga valida ka väga polnud, otsi siis pimedas ümbrukonnas kedagi, kellelt teed küsida…

Läksin, pea kohe tuli mulle vastu vanem mees, kes aga minu küsimusest aru ei saanud ja kutsus mind sisse. Seest oli loss ikka edasi loss, vaibad maas ja metsseapead jahimaalidega kordamööda seintel. Nüüd mängis vaikselt muusika, läbi fuajee paistis saal suure lauaga, millel küünalde säras kiirgasid kristall ja portselan. Mees kutsus noorema naise, kes tuli, seljas valge pluus ja must seelik. Ja hea, et pluus oli tänapäevase lõikega, oleks preili kandnud musta kleiti põllekesega, oleks küll hakanud mingit ajanihet kahtlustama. Tõesti lahked inimesed olid, hiljem saatis mees mind läbi lossi-esise pargi autoni tagasi, et mulle taskulambiga teed näidata ja Ennule käte abil selgeks teha, kuhu meil minna tuleb. See tee küsimine oli tõesti eriline ja kummaline kogemus.

Meie hotell “Dvorek Sople“ asus tegelikutl paar kilomeetrit edasi, ega GPS väga puusse ei pannud, aga viit hotellini oli täiesti valgustamata.

Ka meie hotell oli tegelikult üsna armas. Tegin pilte ka.

Ma magasin esimest korda elus baldahhiiniga voodis. Ega ma hästi ei maganud, pool ööd läks mõtlemisele, mida teha tooliga, mis minu peale istudes raksuga jala alt ära viskas. Ma olen üsna kindel, et jalal pidi juba enne midagi häda olema, aga kuidas sa seda takkajärgi enam selgeks teed. Tunnistan, kiuslik mõte oli asi nii jätta ja midagi ütlemata jalga lasta, hommikuks lõi aga mamma kasvatus välja ja läksin vastuvõttu pattu kahetsema, no et maksab see neetud tool siis palju maksab… Vastuvõtu kutt ei saanud mu jutust sõnagi aru, nagu ka appi kutsutud restoranineiu mitte. No selle koha peal leidsin, et olen oma parima teinud ja parandagu siis oma tooli ise. Peale hommikusööki, kus me sama neiuga oma 5 minutit püüdsime kokkuleppele jõuda, kas ma tahan omletti või siis ikkagi väga ei taha, hakkasime minema.

Veel viimane nina nuuskamine – auto õnnestus meil pimedas töötajate autodele mõeldud kohtadele sokutada:

VIIMANE PÄEV

Taas oli Enn minu reisiplaani kallal käinud ja lisanud sinna Hitleri hundikoopa.

Teel sinna aga köitis meie pilku WC silt. Olles lähemalt vaatama hakanud, selgus, et WC juures asus veel ka tohutu suur, fantastiliselt ilus ja suursugune Swjeta Lipa basiilika.

 

 

Ma lihtsalt istusin selles basiilikas ja vahtisin, suu pärani. Pisut hiljem vaatasin samuti suu pärani, kuidas tegelikult seal restuareerimine käis, imetillukese pintsliga kanti ühele kivikuulile marmormustrit.

Edasi tuli juba Hundikoobas (Wolf`s liar).

Ega mina sinna väga minna ei tahtnud. On mõned asjad, millest mul on oma põhimõtteline arusaam. Enn meenutab vahel naerdes üht vene prouat, kes kunagi aastate eest ühel reisil Saksamaale keeldus magamast samas hotellis, kus kunagi oli maganud Hitler. Vot mina saan prouast aru. Ütleme nii, et mingi Hitleri pärast ma nüüd teist kohta otsima ei hakkaks, aga aru saan küll. Samas ma olen alati arvanud, et ma käin kunagi ära Auschwitzis. Lihstalt sellepärast, et seal suri nii palju inimesi ja mina olen täna nii elus, et saan seal lihtsalt niisama, midagi kartmata käia, jalutada ja turistida. Nagu tõestamaks, kui tagumikku fašistid ikka omadega läksid. Või noh, ma ei oska seletada.

Auschwitzi ma pole veel jõudnud, nii ei saanud ma ka aru, miks ma peaks korraga minema siis kohta, kus mingi marutõbise Hitleri pesa oli. Enn aga oli endas jube kindel…

Hundikoopaga on nii, et ega seal tegelikult teab mida vaatada pole, suur hunnik punkrite varemeid. Tegelikult peaks olema kindlasti kaasas plaan, et vähegi aru saada, mis punkri risudega sa parasjagu tõtt vahid. 

Mingeid silte muidugi ei ole ja tegelikult ka sisse õnnestub vähestesse kohtadesse ronida. Kui õnnestub, siis midagi huvitavat näha ikka ei ole.

Aga ega ma seal käimist ei kahetse kah, sest selgus, et ma ei tea II Maailmasõjast ikka mitte muhvigi, vähemasti mitte esimesest kahest aastast.

Näiteks ei saanud ma esialgu kuidagi aru, et mis mõttes kükitas Hitler sõjast 800 päeva Poolas Hundikoopas? Hea et oli Enn, kes oskas mulle seletada, et sel ajal ei olnud tegemist mitte Poola, vaid Preisimaaga ja millest sõda üldse juba paar aastat enne 41-st alguse sai. Uskuge või mitte, mina ei teadnud. Kodus selgus muidugi, et Pätakas teab seda kõike ka! Ja mina olin seni meie peres ainus tuutu. No enam ei ole, nüüd juba natuke tean ka.

Hundikoopas olles hakkas ka reisi jooksul esimest korda sadama – hakkas ja järgi enam ei jäänud. Sadas kuni Leeduni välja!

Ja ikkagi saime koju juba samal ööl.

 

06.09.2011

No tegelikult ka!!!

(Foto leitud Susa blogist! Aga kuna ma olen sellega nii nõus, siis tahtsin selle siia ka lisada.)

05.09.2011

Et end mitte pankade kirumisega ära nikastada, panen vahepeal veel paar sõna meie Poola sõidu kohta kirja.

Seega meie kolmas Poola päev.

See oli kõige enam sõitmist täis päev, seega pole üldse imestada, et peale lõunat olime juba üsna valmis üksteisel kõri läbi närima – ikka ja jälle need jubedad ja väsitavad teed.

Hommikul startisime Torunist. Enn oli minu hoolega läbi mõeldud plaani külge kleepinud Malborgi lossi – või kindluse, või mis seal üldse vahet on. Mul on lossidega nii, et nende vaatamiseks peab ikka mingi põhjus kah olema. Näiteks Edinburgi tuleb mul veel Hollyroodi lossi pärast tagasi minna, sest seal jäi mul omal ajal käimata. Seevastu teutooni rüütlite rajatud kants jättis mind idee poolest täiesti külmaks, sest neistsamustest rüütlitest ei teadnud mina mitte muhvigi. Aga kui turistida, siis turistida, olin nõus sõitma küll.

Eriti lahe oli lossi juures parkimine, niipea, kui loss paistma hakkab, kargavad otse auto ette kollastes vestides teismelised ja suunavad auto kätega vehkides parklasse. Meie muidugi keerasime kah, arvates, et küllap on tegemist ametliku parkimise korraldamisega. Alles peale parkimist edasi jalutades saime aru, et tegelikult on tegemist lihtsalt esimese parklaga rivis, tegelikult on neid reas ka  lossile hoopis lähemal.

Kindlus oli õigupoolest päris võimas, tellistest pole mina nii suurt ehitist enne  näinud.

Kusjuures sisse me lossi ei läinud, ametlikus korras vähemalt mitte. Esiteks oli pilet päris kallis – kahe peale läinuks 360 vana head krooni. Aga see polnud isegi peamine, loss oli ikka hirmus jõhvikas ja juba väljast sai selgeks, et sisse minnes kuluks seal pool päeva kenasti ära. Meil oli aga muid plaane ka. Jalutades aga leidsime kogemata ühe ukse, kus ei olnud peal ühtki keelavat silti ja juhmi turistina ronisin mina sealt sisse. Pääses päris mitmesse ruumi, keegi meid ära ei ajanud. Seega pisut sai ikka maja seest kah näha.

Aga lausa lahedaks läks asi siis, kui me hakkasime parklast välja sõitma, selgus, et vähem kui tunni aja parkimise eest taheti meie käest 20 zlotti – ööpäeva hind. Miks peaks keegi end ööseks lossi äärde parkima – vot ei tea. Mul tekkis oma arvamus – et justkui palju tahetakse – ja esimest korda elus kaalusin ma parkla teisest otsast julmalt välja sõitmist. Teed sealt just ei läinud, aga kraavi ees kah ei olnud. Küllap luges proua minu plaani silmadest ja leppis targu 10 zlotiga.

Igatahes sõitsime me edasi teemapargi Zymbargi suunas, kasutades selleks ka väheke tasulist teed. Vot see oli ilus tee! Aga sihtpunkti jõudmiseks tuli sealt taas maha keerata ja peale mitutkümmet kilomeetrit ühe matkaauto taga sõitmist hakkas Enn väga halvasti käituma, lausa tüli norima, ma ütleks. Ja kuna ta muid keeli ei osanud, siis muidugi minuga. Ei tahtnud fotokat enda kaela panna ega midagi.

Zymbargi teemapark on päris lahe. Seal on kõike, natsa ülearu kõike – kõrtse, tagurpidi maju ja sõda ning tapivaguneid.

Pargi peamine atraktsioon on muidugi tagurpidi maja. Maja ei ole mitte lihtsalt katuse peal, vaid ka kaldu. Ja töötab täitsa jaburalt – kuigi mõistusega saad aru, et jalgealune on vaid veidi kaldu, ajavad kaldus seinad pea päris sassi. Tõega lõbus koht, isegi kaklevad täiskasvanud saavad südamest naerda, kui vaid kätega seintest kinni hoides edasi liiguvad.

Ennust tegime pilti ka.

Mängib siin julget meest, tirib härga sarvest.

Edasi sõitsime Gdyniasse, kuna Enn oli lisaks Malborgile veel ka akvaariumi minu plaani külge kleepinud. Ausalt öelda see asutus erilist muljet ei jätnud küll, mina ei usu, et neil molluskitel pisikestes klaaskastides hirmus hea elu oli.

Info kah suuresti taas poola keeles ja ega ei tea, kas viitsinuks eesti keeleski lugeda.

Igatahes olin mina peale akvaariumit nii läbi, et olin nõus veel ainult hotelli minema. Seega sõitsime Gdanski suunas, nägin ära ka esimese tõsise ummiku elus. Õnneks ei kestnud see pikalt.

See-eest Gdanskis läks lõbusaks.

Kui nüüd keegi arvab, et me Gdanskis esimese asjana kirikusse läksime, et mitu päeva kestnud liigsöömise eest andeks paluda, siis ei, pildil on meie hotell. Tegelikult küll kirik ka, sest meie hotell asuski kirikus. Broneerides sain mina aru, et tegemist on kloostrist ümber ehitatud hotelliga, tegelikult oli tegemist tegev-kiriku juures oleva öömajaga.

Kusjuures uks oli lukus mis lukus. Mingi kiri oli peal, aga taas muidugi poola keeles. Minul hakkas mure tekkima, püüdsin helistada kõigil numbritel nii broneerimislehelt kui ka ukselt leitutel, aga peale poolakeelse automaatvastaja – ei midagi.

Hakka siis vastu ööd uut majutust otsima ja mis veelgi hullem, booking.comi andmetel võetakse sinu kaardilt hotelli eest öö hind ikka maha, kui sa pole õigeks ajaks teatanud, et ööbima ei tule. Nii me siis mürasime seal kiriku ümber oma 10 minutit ja olime juba lahkumas, kui kuskilt nurga tagant ilmus lõpuks vanahärra, kes meid koridori lasi ja ootama jättis. Lõpuks tuli siiski ka ingliskeelt rääkiv meesterahvas ja lasi meid tuppa. Toal polnud tegelikult viga midagi, kõik oli olemas, mis vaja. Ka suhtlemine oli mõnus – tehke mis tahate, ära lähete, jätke lihtsalt võti ukse ette. Ma ei saa mainimata jätta, et see oli ainus hotell, kus telekas sisse lülitades kohe pornoprogramme näitama hakkas. Tõsi, minu hinge liigutasid küll rohkem peale kella seitsmest jutlust õuel liikuma hakanud noored seksikad papid.. täitsa nagu filmis!

Aga igatahes läksime me hilisõhtul veel Sopotisse. Ma ei kujutanud ette, et need linnad – Gdansk ja Sopot, nii kokku on kasvanud.

Tegelikult hästi kihvt oli, ööelu nagu Palangaski. Järgmisel pildil on isegi minu tagumik Sopoti muulil näha.

 

Ok, nüüd ongi veel ainult poolteist päeva Poola muljeid jäänud, võib täitsa olla, et ma saan sellega ühele poole, enne kui pangad uue piruka panevad ja ma taas selle teema pean hambu võtma.

 

Puhkuse viimane päev. Mitte, et ma laupäeval tööle läheks, aga need on ju nagunii vabad.

Kuna mulle teada olevad suurimad aiandusspetsid Vares ja Mamma kukkusid sel aastal hoolega põõsaid lõikama, tuli mul ka tunne, et äkki peaks. Seda enam, et järgmine aasta peaks musti sõstraid seene vastu pritsima, et siis oleks nagu vähem pritsida.

Aga põõsaste juures ei saanud ma korraga aru, et mida ma sealt siis välja pean lõikama. Arooniaga on mul lihtne – lõikan vahtra välja. Mustade sõstarde kohta tuli ainult see meelde, et vanad oksad tuleks välja lõigata. Aga kuidas teha vahet, milline on vana ja milline mitte nii vana – vot seda mulle Räpinas ei õpetatud. Lõpuks leidsin, et kuna ma nagunii ei tea, mida lõigata, siis sama hästi võib juba lähtuda ka sellest, et millised niitmisel enam närvidele käivad.

Jube ilus pilt oli, kui ma lõpule jõudsin! Aga siis tuli Enn koju ja selgus, et temale jäävad hoopis teised oksad niitmisel ette…

Oleks Pätakas kah veel tulnud, kes seal põõsaste vahel kõige sagedamini niidab, oleks selle sõstra-murega vist üldse ühele poole saanud. Igatahes mürki kulub nüüd ikka ülivähe.

Panga saaga käib kah edasi, täiesti edutult. Korra ma hakkasin juba mõtlema, et viimati on pankadel õigus ja meie oleme vanadusest lolliks läinud ja tahame end lõhki laenata, et pangad lihtsalt hoolivad meist ja ei lase seda teha. Aga tühjagi.

Mõtlesin et hästi, kui mulle pole antud sõita autoga aastast 2005, sõidan siis autoga aastast 2000 ja küsin laenu vähem. Vot vähem võib küsida küll ja isegi saada, aga siis on paraku tegemist teise laenuliigiga, nimelt väikelaenuga, mille protsent on kõigest 19,9! Mis siis tähendab, et mina maksan kokkuvõttes peaaegu sama summa, mida ma algselt vajasin, lihtsalt pangale tunduvalt suurema osa. Kui nii võtta, siis mis neis panku ikka tülitada, kahe peale saame Ennuga selle sindrima auto ka krediitkaartidega kätte, seisavad siin muidu aastaid puutumata.

Vot nii autotult see puhkus siis sedakorda lõpeb.