31.10.2011

Tegelikult on see päris jube, kui väsinud võib olla inimene esmaspäeva õhtuks! Midagi erilist nagu polnudki päeva jooksul. Ei mingit rõõmu väljamaisest hälluviini pühast ega üldse millestki.

Selle hälluviiniga on kah kurvad lood, nimelt pidada tänapäeva lapsed mööda asulaid ringi kappama ja kommi või pommi lunima. Meile nad siia ei tule, meil pime kole koht.. Aga jama tekib sellest, et täiskasvanud on paraku alles Martide ja Kadride usku ega anna lasetele midagi. Hakkasin mõtlema, et ega ma ise kah aru ei saa, kuidas sellesse värki suhtuda. Mardi värk on muidugi tuttavam. Samas ei saanud juba mina oma lapsepõlves aru, mis värk selle karja või viljaõnnega peaks olema, seega ikka ainult vorm ja komminorimine, sisuliselt oli pühade ja tegevuse mõte just sama segane, kui hälluviiniga. No tegelikult hälluviinist ma vist tean isegi nõksa rohkem.

Seega võiks ju nagu lastest aru saada, kui ikka telekast näidatakse igasugu pulli, lusti ja lõbu seoses väljamaa pühaga, siis muidugi on see neile arusaadavam. Samas – ega ma ei arva jälle seda ka, et mardid võiks hälluviini vastu välja vahetada, seda ka ei taha.

Nojah, nagu eestlane ikka, oma enda püha korralikult pidada ei viitsi, nii et asi ka laste jaoks midagi väärt oleks, samas väljamaa värk nagu ka ei meeldi. Tüüpiline.

Aga muidu pidin täna tööle kooki viima, meil seal käib jube kookide väljapressimine läbi aegade. Eriti uute inimeste puhul, kes veel ei jaga, et vanemaid olijaid võib nõudmise peale ebatsensuursesse kohta saata. Nii on meil seal toodud kooke nii puhkusele minnes kui puhkuselt tulles, uue kliendi ja vana kliendi auks, mehele minnes ja tagasi tulles…

Mul on üldiselt hästi läinud, paari aasta peale esimene kord, kus kolleegidel justkui alus tekkis midagi nõuda. No viisin siis, ega ma ihne ei ole…

Muffinipulber taignaks ja ahju, tipud lõikasin maha, ladusin kirsid peale. Need omakorda valasin üle paari lusikatäie torditarretisega. Äärde tiba vahukoort kah ja näeb ju välja küll?? Maitse kohta ma ei oska midagi öelda, mina sihukest värki ei söö. Need kes nõudsid, vot need söögu ja mingu pekki.

 

27.10.2011

Vahelduseks tööga seonduvale halisemisele läksin üks õhtu Perekooli – jajah, ma ikka käin seal vahel vaatamas, nii hea lõõgastus, aju puhkab täiega.

Teema oli kõrgete kontste kohta, ühiselt jõuti arusaamisele, et kantakse neid ikka selleks, et jalad paistaks pikemad ja naine ise seksikam, olgugi, et kanda olevat jube piin. Ja kõik kokku ainult meestele meeldimise pärast.

No ma ajasin ka nädala jagu tagasi oma kontsad alla, need lihtsalt on mul saabaste küljes. Piinast ma ei saa nagu aru midagi, muud piina on justkui rohkem olnud, aga meestega on küll asi nadi. Selle nädala jooksul on minu kontsi märganud täpselt neli meest ja kõik need neli on ajanud silmad suureks kui tõllarattad ja imestanud viie-aastasele omase siirusega: Kuidas sa nendega sõita saad????

Vot niipalju siis seksikusest või jalgade pikkusest. Muidugi võib ka olla, et ma olen iseäranis masajalgsest tõust, nii et kontsad lihtsalt ei aita.

22.10.2011

Kas teil on ka kindlustusagent voodi all? Meil paistab olevat. Sest kust nad muidu teavad?

Helistas mulle eile üks ja tahtis meie maja kindlustuslepingu ümber teha, kuna seda pole ammu üle vaadatud ja tänaseks katvat kindlustus vaid 27 protsenti maja tegelikust väärtusest.

No kõik on õige, vähe katab,  ma tean ise  ka. Küsimus on – kust NEMAD teavad? Kohal pole siin iial keegi käinud, eelmine leping sai ka tehtud puhtalt oletuste põhjal, millal just ostetava maja elektrisüsteem viimati välja vahetati, jne.  Aga nüüd on kindlustusel korraga kõik teada, just 27 protsenti! Miks mitte 13? Samas, siin diivani peal ringi vaadates tundub mulle, et kõva 53 tuleb ära? Kurat, võibolla me pole vahepeal mitte remontinud, vaid maja teisest otsast ahju ajanud?  (Kusjuures, kui ma praegu kamina poole vaatan, siis seal just eelmine laupäev seinast välja saetud palk hõõgubki, pööhhäähää).

No ausalt, mine või kindlustusse tööle, nii huvitav tundub. Äkki neil on oma jopedele mingid soodustused ka, sest eks see leping tuleks tegelikult tõesti ümber teha.

Aga ilm on siin meie kandis ilge. Sajab kõike, mida sadada annab ja tuul lahmib ringi nagu poole aruga. Koerad ei oska end ka välja väänata, enne kui tuppa ronivad ja pai tahavad…

Sellise ilmaga ei olegi muud teha, kui laupäeva õhtu puhul kamina ees šampust limpsida ja šokolaadi süüa ja just seda me varsti tegema hakkamegi. Paneks küünlad ka, aga Ennule tuli õnneks meelde, et ikkagi 27 prostenti, lahtine tuli ja puumaja…

21.11.2011

Mis müstika see küll hommikuti on? Varem helises mu äratus kell 7.00. Pidevalt jõudsin tööle varem. No milleks, hakkasin ühel päeval mõtlema ja panin äratuse 7.15. Ei midagi, ikka olin 15 minti varem kohal. Siis proovisin 7.20, siis 7.30 – tulemus ikka üsna sama.

Ühel päeval jäin peale kella uuesti magama ja tõusin alles 7.45. Üllatus-üllatus, tööl ikka 15 minutit varem. Võib ju mõelda, et mis sa siis hakkad nii vara tulema, istu kodus. Aga mis ma siin istun, kui koerad on tubade kaupa ära jagatud, kakao on joodud ja pea kammitud? Peab vist hakkama silmi ka veel värvima. Sest päris kell 8 nagu ka ei julge äratama panna. Aga siis saab ikkagi ühe silma värvimata jätta, kui kiireks läheb.

16.10.11

Lihtsalt tõestamaks, et ma ei maga siin nõela najal:

Need ja veel kümmekond paari läksid müüki Disainimajja ja ka Eesti käsitöömaja poodi. Ja Pärnusse Vikero poodi ka.

15.10.2011

Kauss pestud ja sõda selleks korraks läbi, asusime taas oma põhitegevuse kallale – maja seinte sisse auke uuristama.

Juba natuke suurem auk:

Tegijam jõud saabud objektile. Ma mõtlen, et me oleme oma lapsukest hästi kasvatanud, kui tal enam muud teha poole, peaks Soomes ehitama küll kõlbama.

No ja õhtaks oli meil vana kindla palkseina asemel jälle paar ruutu õrna klaasi.

Tegin uue suure augu puhul torti ka. Ega seda torti poleks tarvidust siia üles riputada, aga eriliseks teeb tema koostis – tegelikult on pildi peal näha liiter piima. Asi algas sellest, et ma püüdsin piimast jogurtit teha, aga ei tulnud seekord välja miskipärast, mine võta kinni, mida need kuradi bakterid tahavad. Jube vedel sula sai, vedelam kui poe joogijogurt. Ma siis mõtlesin, mida temaga teha. Tegin kolmest munast väikse põhja alla, jogurdilurrile segasin juured Suni pulbrit ja suhkruasendajat, seejärel želatiini. Ja kui ollus juba väheke tarretuma hakkas, kukkusin teist vahustama. Seda vahtu sai terve suure koogivormi täis. Ja pole väga hädagi, täitsa tort! Kaunistada suurt millegiga polnud, selle kakaopulbri oleks võinud panemata jätta.

13.10.2011

Meil on kisma! Klassikaline, kusjuures – pesemata kausi pärast.

Nüüd on Helmutiga nii, et pilt on, aga häält ei ole. Ma olen peaaegu kõike proovinud. Ma olen ilusti rääkinud, ma olen sõimanud, saatnud asju pakkima ja lubanud veel paariks päevaks jääda. Kolkinud ja vastu mossitanud. Ei midagi. Vaikib. Asja kasulik külg on see, et ei söö ka. Hoiab ikkagi majanduskulusid kokku. Ma olen olukorrast nii häiritud, et sõin ise ka kahe tüki šokolaadi asemel ühe tüki.

Samas, tegelikult jube värskendav! Äkki peab homseni vastu ja ma saan endale ühe hubase lugemisõhtu teha?

08.10.2011

Näljaaja toidud.

1 grillkanakoib

5 tera pipart

tiba soola

3-4 lehte loorberit

15 g zelatiini

Kanakene hakkida (kondid-nahad koertele praelisandiks), panna keema nii poole või vähe rohkema liirti veega. Samasse surada pipar ja loorber ja sool, sest zelatiiniga saab asi pärast magedam kui hetkel maitstes tundub. Lasta ikka väheke podiseda. Samal ajal zelatiin sulama, lõpetuseks zelatiin kanakeeduse hulka segada.

Ja teil ei ole enam üks grillkanakoib, mille üks teist kahest – teie või teie kaasa –  saaks tahes-tahtmata näritult, vaid 12 kobedat kanasüldikest. Mul see arv sõltub aukude arvust muffinipannis, kuhu need süldid tarduma lähevad.

Ma siin olen kaalunud veel ka kontidest puljongi tegemist, aga koertest hakkab hale.

06.10.2011

Mu auto hakkab kogu kõrist karjuma, kui läpakas endal kõrvalistmel turvavööd kinni ei pane.

Ma armastan neid mõlemaid, aga tasapisi hakkab see tänapäevane tehnika mulle närvidele käima.

04.10.11

Ma ei ole juba aastaid ajakirjandust lugenud, kui just oma laps midagi ei kriba või mamma linnast ahjuhakatuseks Pärnu Postimeest ei saada.

Nüüd mõtlen, et järsku ikka peaks National Geographicu tellima?

Aga homme on muidu lahe päev, ma lähen Tallinna grupile inimestele supervisiooni tegema. Olgu öeldud, et mul pole selleks mingit ettevalmistust. Isegi mitte üht väikest niru koolitust. Mis siis, onju, käsk on ja palka tahaks. Samas on alati võimalik, et ma mõtlen tee peal välja, kuidas see käima peaks? Üldse on neid asju üsna mitu, mis ma veel reedeks pean välja mõtlema.