Monthly Archives: november 2011

29.11.2011

LUGU SELLEST, KUIDAS MA JÕHVI TERVISEKESKUSELE TORMI JOOKSIN

Et eilne ilu ei saanud pikalt kesta, siis hommikuks oli pill käes. Nii kui silmad lahti tegin, olid vanad head migreeni-kolmnurgad silme ees. Puhtalt kontrolliks tegin arvuti ka veel lahti, kõik klappis, sõnu kokku lugeda ei saanud eriti. Tipuks sain hea kolksu mööda hambaid, kui püüdsin otse kraanist vett juua, sest enam ei saanud aru, kaugel see kraan õieti on.

Siis hakkas juba paanika – kuigi esialgu oli kell 7, pidi auto mulle 9.30 järgi tulema, et mind viitteist inimest superviseerima viia. Kõigil ajad selleks arvestatud, mind riigi raha eest Jõhvi transporditud ja hotellis ära magatatud.

Mul on küll ainult kord migreen olnud, suvel, aga kahtlus oli kõva, et nii kiirelt see nüüd aura-faasist peavaluks ka ei arene. Selles mõttes, et valuga saaks vast veel kuidagi tööle hakata, aga sissejuhatavas faasis on hea, kui hing sisse jääb.

Esimene mõte oli, et käin apteegis. Siis tuli meelde, et migreeni jaoks on rohud retseptiga. Otsisin vaevaga netist lähima arsti aadressi, selgus, et keskus asub hotellist 450 meetri kaugusel.

Meil siin maal on lihtne – on inimesed, kellele tulevad vead külge ja arstid, kes aitavad. Nii arvasin mina sinisilmne inimeseloom, et kui ma juba arsti leian, on mu mured murtud.

No kohale ma jõudsin, trepil oli küll keeruline, sest ma ei saanud enam üldse aru, kus kurat need astmed on. Ja kui ma siis olin regitsratuuri jõudnud ja oma häda ära kurtnud, vastasid tädid mulle, et ma pean minema Kohtla-Järve haiglasse, sest nende juures ei tööta minu perearsti. Püüdsin selgitada, et kumbki neist ei tundugi olevat minu perearsti nägu, mitte, et ma ülearu hästi näeks,  aga minu perearst on mees. Ja üldse mitte selles pole asi. Asi on selles, et mul on jama ja ruttu abi vaja. Ei midagi!

Tädid jäid endale kindlaks. Mina olin juba päris sassis, koperdasin trepist üles mõnd mõistlikumat inimest otsima. Leidsin ühe järjekorra, tuli pähe, et kui juba järjekord on, ju siis on ka arsti oodata.

Aga sattusin jälle õe peale, jälle tuli ka sama jutt – Kohtla-Järvele! Ma rääkisin kõigis mulle teada keeltes, mida muide migreeniga tekib üksjagu juurde, et ma ei tea, kus see kuradi Kohtla-Järve on. Ja kui ka teaks, siis ma ei suudaks sinna minna ikkagi. Õde soovitas sõita. Mina jälle väitsin, et ma ei saa ju roolist kinni hoida, kui ma oma käsi enam ei tunne. Ja tegelikult ei näe eriti ka.

Ei midagi! Ausalt, ma kaalusin juba demonstratiivse kukkumise võimalust, aga siis hakkas endast nii hale… istusin maha ja hakkasin nutma. Vot seda oleks pidanud kohe tegema, vene inimeste hea süda on ju teada! Just oli ilmunud ka arst, kes mind pea et seljas oma kabinetti tassis ja aitama hakkas.

Selleks ajaks ma ise enam eriti midagi aru ei saanud, seda ma mäletan, et ülbe õde otsis mu kotist dokumente taga. Sõrmega nina ma üles ei leidnud ja mõista ka ei suutnud, miks ma seda nina üldse püüdma pean, sest ega ma purjus ei ole. Aga suurest hirmust, et see hea arst läheb jälle ära, ei hakanud vaidlema ka.

Igatahes sain mõne minuti pärast süsti tagumikku ja retsepti ka, pool üheksa olin juba hotellis tagasi ja maailm hakkas tasapisi vatist välja ronima. Enne arsti juurest lahkumist püüdsin hädiselt vabandada, et niimoodi karjusin ja lõugasin, et tavaliselt ma nii ei käitu. Ainult läheneva surma korral. Seda ma mäletan ka, et arst vabandas ka ja lootis, et ma Ida-Virumaast siiski head jään mäletama. Nagunii jään, mulle meeldib Ida-Virumaa.

Miks ma seda kõike siin kirjutan, üks nutt ja hala?
Selleks, et ma ise arvasin enne ka, et migreen on mingi tühine peavalu, mille suudab ju inimene ometi ära kannatada. Valu on tegelikult rõve, aga esimene faas, niinimetatud aura, on kordi hullem! Tõsiselt, ei tunne oma jäsemeid, ei suuda kaugustest aru saada, lugemine on hästi raske. Koordinatsiooni ei ole, teiste kõnet väga jälgida ei suuda. Oled nagu vatist ja vati sees. Nii et kui teil endal seda olnud ei ole ja mõni tuttav kurdab, siis võtke teda tõsiselt.

Aga üldse ärge võtke tõsiselt, kui teid arsti juurest ära aetakse. Jääge endale kindlaks ja kui teil on abi vaja, siis karjuge, nutke või istuge lihtsalt maha ja keelduge lahkumast. Isegi meie idiootliku süsteemi juures on võimalik leida arst, kes aitab! Oleks ma esimesi tädisid kuulama jäänud, vedeleks küllap praegu Jõhvis hotelli ees autos.

 

 

28.11.2011

Täna oli mul üks mõnus päev. Ma tegin sellest Jõhvi sõidu päeva.

Hommikul sõin rahus ja pikalt.

Siis tolgendasin Viljandis.

Siis tolgendasin Põltsamaal.

Siis jõin Statoilis kakaod, pikalt ja mõnuga.

Siis tolgendasin Peipsi ääres.

Lõpuks tolgendasin Jõhvis mööda poode.

Kõige otsa laterdasin kohvikus kõva kolm tundi!

Aga kus siin Jõhvis on ikka külm, jube! Ma üldse ei imesta, kui homseks hommikuks on lumi põlvini ja ülehomseks Padaorus jama, nagu eelmisel aastal samal ajal.

 

 

27.11.11

Kes ütles, et mina adventi ei pea?

Peale tundi aega Kokamäe piltide (ja nende hindade) vaatamist valmis järgmine taies:

Pildi nimi on: KAUNIS INGEL, KES SATTUS LOLLIST PEAST KOERAKODU VÄRDINGLITE KÄTTE JA KEL ON NÜÜD ÜLDISELT PERSE MAJAS.

Lõpuks sureb Kaunis Ingel mitte värdinglite käe läbi, vaid masendusse Maximast ostetud kuue-odava-akrüülvärvi- maailmas valitseva valdava meeleheite  tõttu.

Aga muidu see meeleheide tuli alles lõppus, enne seda oli mul paar tundi päris lõbus. Minu inglitel ei ole nägusid sellepärast, et nägusid ma ei oska üldse joonistada.

(Ja nüüd, kus ma seda pilti päev hiljem vaatan,on ühe ingli tiss täiega ripakil. Aga ega ma seda pilti kustutama ka ei hakka. Kõik ei peagi kunstist aru saama!)

Ilusat jõuluvärki teile kõigile!

25.11.11

“Ma ei ütle, et mu koer on mingi ingel, aga ta on teel sinnapoole,” iseloomustas näitleja Jaan Rekkor oma pere lemmikut.

(Pärnu Postimees.)

No nagu minu koertest räägiks!

23.11.2011

Ta on läinud. Puhka rahus, mu kallis käekell!

Võibolla ei mõista te mu kurbust, sest tänapäeval on kellad nii mobiilidel kui arvutitel. Aga mina käin tihti hoonetes, kus mobiilid ega arvutid pole lubatud. Tänu oma kellale teadsin ma alati, millal taas välja saab

Mu väike õde kinkis mulle selle kella mõne aasta eest ja ma tõesti armastasin teda. Mulle meeldis ta kullatis, mis selle ajaga veel ära ei jõudnud kuluda, mulle meeldis vaadata, kuidas kõik ta 210 tillukest kristalli päikese või  lampide valguses särasid. See sära tegi mind rõõmsaks.

Ta hukkus Ennu käe all, aga süüdi olen ise. Kuidagi ei olnud aeg patarei vahetamiseks kellasepa juurde minna – mul  pole kaks kuud lõunat olnudki. Palusin, et Enn patarei ise ära vahetaks. Selgus aga, et patarei eemaldamisel lagunes kogu kella sisu lauale, tillukesed seierid pisikeste mutrikeste otsas. Kui Enn kella uuesti kokku hakkas ehitama, murdus aga üks millimeetri suurune tükike pintsettide vahel puruks ja nüüd ei suuda kell enam seiereid liigutada.

Mida üldse tehakse katki läinud kalliste asjadega? Ma ei teagi.

18.11.11

Meie laps sõitis Soome, teatrifestivalile. Saatis sõnumi, et on Facebooki kirjutanud, kuidas tal läheb. Tegin endale tassi kakaod ja istusin arvuti ette, et mõnuga lugeda, kuidas siis – mida nad sõbrannaga teevad, mida näevad, kus magavad (peamine küsimus) jne.

Ja siin on siis info:

Kallis ema!

Raporteerin, et minu ja Susannaga on kõik korras. Ja…

Nii.
Äge.
On.

Ma armastan Soomet ja teatrit niii palju.

Musi!

Jube informatiivne, kas pole? Nii et kui keegi Helsingis mu last näeb, siis andke palun teada. Ja ühtlasi kontrollige, kas tal on ikka veregrupp ja minu telefon käele tätoveeritud.

17.11.11

Mu elu on üks hädaorg.

Alates tänasest tolkneb mööda minu jooksmise rada rullsuuskadel onkel. Kes on juhtumisi mu oma mees. Jajah – ikka see, kes nelja aasta eest murdis samadel suuskadel puusa ja eelmisel talvel päris suuskadel õla. Miks selline mees,  kes ilmselgelt ei püsi ühes tükis, endale mänguauto rattaid alla ajab, vot ei saa aru.

Aga mida me siis peale seda õilsat üritust teada saime?

a) Auto on valesti pargitud ja raja alguseni tuleb saapaid koreda asfaldi peal lõhkuda.

b) Raja kõrval sõitvad autod pimestavad.

c) Rada on kohati  auke ja tillukesi kive täis.

d) Kiiver on liiga väike.

Üht-teist oli veel, aga ma kõike ei mäleta.

Kõik see info nelja kilomeetri kohta! Siiani oli mul täiesti kobe valgustatud rada, nüüd ma kohe nagu ei teagi… nii palju jama…

Teine häda on aga hullem, kuigi samal teemal. Kuna varsti on libe, siis oleks vaja midagi jooksmise asemele või kõrvale. Vaatasin järgi, mida kohalik spordihoone pakub – ainus minu jaoks mõeldav asi oleks jõusaal. Viimane on õieti päris kobe.  AGA seal pole treenerit! Ega ma ei loodagi, et kahe euro eest tunnis saab eratreeneri, kes sul kätt pulsil hoiab, aga keegi, kes näitaks, kuidas aparaatidega üldse ringi käia, võiks ju olla? No ausalt, ma ei viitsi hakata omal nahal selgeks tegema, mida, kuidas ja kui palju teha. Lihtsalt natuke juhatamist tahaks aeg-ajalt.

Hetkel paistab, et  hakatuseks tuleb minna mõnesse Pärnu jõusaali, kus siis keegi ehk alustada aitab ja siis saab kohalikku saali pumpama minna. Seda viimast tuleb tõenäoliselt veel teha töötamiseks mõeldud ajal, sest õhtuti olla saal lapsi puupüsti täis. Lahe! Ma ei saa niigi enam ammu õigeks ajaks tööga hakkama, nüüd siis saab lausa ööbima jääda.

No on ju hädaorg?

10.11.2011

Kaks päeva perevägivalda on möödas. Koolitust ikka. Kaks päeva rõvedaid lugusid, üks hullem kui teine, kaks päeva arutelu selle üle, kui raske kliendigrupiga on tegemist – no ohvrid on raske kliendigrupp.

See viimane on tõsi küll. Sain mina koju ja tahtsin sööma hakata, Urri tahtis sügamist. Mina ei tahtnud sügada ja Urri virutas mulle käpaga tõsise litaka vastu õlga. Selge koduvägivald, minu meelest ei tohi loomad inimesi peksta. See, et ta nüüd teeb siin õnnetut ja kahetsevat nägu, ei muuda midagi, suur osa mehi pidi ka peale peksmist naisele lilli tooma.

No ja kas ma lähen politseisse avaldust tegema? Ei lähe muidugi, mul Urrist kahju, kui ta vangi pannakse.

Täitsa klassikaline koduvägivald ühesõnaga. Mainigem, et see pole mitte esimene sinikas, mille ma koerte käest saanud olen.

 

08.11.2011

Mulle tullakse teisipäeval töö juurde paanikanuppu paigaldama.

10 aastat olen ma virisenud paanikanupu puudumise pärast. Mille pärast ma nüüd siis virisema hakkan, ah? Palk on nagunii väike, nüüd pole enam viriseda ka millegi pärast. Kurat küll.

02.11.2011

Kes ütleb, et inimesed ei muutu?

Meie siin oleme jõudnud selleni, et Enn tahab juba mitu päeva jutti poolikut pudelit tühjaks juua ja mina vaidlen kõik need päevad talle vastu. Kes oleks midagi sellist aasta tagasi uskuda suutnud?