Monthly Archives: detsember 2011

31.12.2011

Milline juhm tõuseb 31 detsember hommikul kell 8? Lihtne! See, kelle mees norskab.

Aga no pole hullu, ma juba saatsin talle voodisse seltsiks Tommi piiksuva kummist porgandiga, paras talle.

 

Kuna laps kurdab, et ma üldse ei blogi, siis miks ka  mitte.

Selle aasta kokkuvõte.

Suurim muutus on kurb – meie Sossu, ehk ristinimega Sophie läks suvel Vikerkaare Maale, Heade Kutsude Maale või mis iganes maa sees siis on. Tegelikult pole ma veel tänagi valmis sest pikemalt joonistama ega kirjutama.

Räägiks tööst parem. Koolitamise töö hakkab läbi saama, vaid üks grupp on veel kevadesse jäänud. Oi, mul on selle üle hea meel. Peamiselt seetõttu, et teema on end minu jaoks üdini ammendanud. Ja ka koolitamine ise pole see, mida mulle kohutavalt teha meeldiks.

Põhitööga on jamad lood. Tööd tuleb pidevalt juurde – tegelikult ka, ma ei ütle seda niisama suusoojaks – jutud koondamistest võimenduvad samal ajal pidevalt. Keegi ei tea, mis või kuidas saab edasi. Huvitavaks teeb asja see, et keegi ei paista ka teadvat, mis seni siis valesti või niisama sitasti oli. Ainult üks on kindel, muuta tuleb ja kõvasti! Ma arvan, et ma oma kõrges vanuses suudaks veel muutustega harjuda küll, oleks need põhjendatud. Aga viimastel koosolekutel on mul pidevalt tunne, et küllap ma magan, ei saa ju asjad ilmsi nõnda veidrad olla. Igatahes üks kena väike koristamise koht mõnes Soome bensujaamas tundub juba helge unistusena.

Laps on jõudnud õnnelikult ülikooli viimase aastani ja õnneks on Mamma issanda abiga suutnud teda nii kasvatada, et otse ja lihtsalt kraadi pärast ta magistrisse ei plaani tormata. Mitte, et ma magistri tegemise vastu oleks, aga sel üritusel peaks olema ka muu mõte peale kraadi omamise. Näiteks haridus tõesti inimest huvitaval erialal või teisest küljest kasvõi suurem palk ja paremad võimalused huvitava töö saamiseks. Siit ka põhjus, miks mul endal magristrit pole – ma pole seni suutnud välja mõelda ühtki head põhjust selle tegemiseks. Kuigi õppimisest tunnen ma puudust küll, väga.

Eile hakkas laps korraga rääkima õppimisest välismaal, imeliku ilmega meie otsa vaadates. Ah, las ta vaatab, isegi mingi vanasõna ütleb, et kust ei ole midagi võtta, sealt ei võta ka surm… Väljamaal õppimise jaoks vajalikke summasid näiteks ei ole ega tule. Kuigi laps on tubli, täitsa kummaline, kellesse ta küll läinud on. Küllap jälle Mamma ja issanda teene!

Üks muutus on tegelikult selle aastaga veel, ma olen väiksemaks läinud. Ma loodan, et ei ole sest ülearu siin podisenud ja tüütuks see teema veel ei lähe.

Kevadel selgus,et mu kaal oli ikka üle mõistuse suureks läinud. Vot ja kevadest elan ma nagu lolliks läinud strippar – vormi nimel toidust pidevalt loobudes ja valdavalt ka paljalt, sest riided on pidevalt laiad.

Päris nii roosiline asi siiski pole, päris loobuda ju ei saa ja alasti on külm ka. Seega ma muudkui valin, mida süüa ja kuna ma olen päris laisk ka, siis ega neid asju palju ei ole. No selles mõttes, et uusi retsepte otsida ma suurt ei viitsi. Mõni vahel küsib, kas nii on jube raske… Ausalt öelda ei ole. Mind väga ei häiri mingid koogid laual või muidu särisevad lihalõigud.

Märksa raskem on endale kindlaks jääda, kui kaal juba kolm nädalat täpselt sama püsib, ja just seda ta kurat hetkel teeb, nii et plaanitud kolmekümmet kilo ma aasta lõpuks maha pole saanud. Kolm jääb puudu.

Riided on muidugi teine keeruline teema, sest iga paari kuu järel laiaks jäänute asemele uusi hilpe täie hinnaga poest osta on päris kulukas. Nii ma siis vaatan, kust nosida annab, näiteks lapse garderoobist. Pätakas aga ei ole mitte asjata meil Pätakas, nii olin ma eile kõige lühemate pükstega naine terves Riias näiteks. Jopega aitas õde hädast välja, muidu oli ikka jube külm küll juba. Tuhanded tänud talle! Vot selline keeruline teema.

Aga Riiast ja pühadest ka!

Me käime igal aastal Riias tähistamas minu mehevõtu päeva. Eile käisime ka. Mis me teeme seal? Hakatuseks käime turul, kust me ostame mandariine ja vahel pähkleid ka. Neid suuri ja häid mandariine ikka. Riia turgu ma üldse armastan.

Ma olen pärit perest, kus jõule salaja ei peetud – nagu nüüdseks enamiku inimeste vältel kõigis teistes peredes nõukogude ikke all tehti. Minu mälu järgi toodi meil kuusk kah pigem nääriks tuppa. Nii et kui midagi mu hinge peaks loksutama, siis on need pigem näärid! Ja Riia turuga seondub see sedapidi, et suht kindlalt näeb seal 30 detsember selliseid dekortasioone:

Pilt on udune jah, mobiiliga tegin. Aga voh, oksad selle vana hea karraga on minu pühad. Vahest on Riias rohkem venelasi, kellele näärid on ikka veel aasta suurimad pühad, aga kuuselõhn ja muu selline ei saa seal veel jõuludega läbi.

Lidos käime me muidugi ka, erinevalt sajast muust söögikohast saab sealt ka dieedil istuv inimene süüa. Aga pühadega seonduvalt – seal mõtlen ma tavaliselt, mida küll oleks lapsena tundnud kogu seda muinasjuttu vaadates? Ju ma siis vaatan praegu.

Ah, mis seal ikka – ilusat aastavahetust teile ja kõike-kõike head uueks aastaks!!

 

 

25.12.2011

Meie mamma arvamus rahvaloendusest: “ Mida siin lugeda on, palja silmaga on ju näha, et pole siia enam suurt kedagi jäänud…“

21.12.2012

Kui eelmisel aastal jättis kogu jõulundus  mind suht külmaks, siis sel aastal on  kuidagi teisiti. Ei ole seda lollakat lund, küllap sellepärast vist, hihhhiii.

Tahaks laps olla – siis oleks lasteaias jõulupidu. Või siis tahaks käia gümnaasiumis, siis oleks võibolla just täna jõuluball.

Meie asutuse jõulupidu on juba möödas. Imelikul kombel ei tulnud sinna ühtki alasti kolleegi, kuigi enne pidu paistis nii mõnelgi selline hirm olevat, jutu järgi vähemalt.

Mullegi jõudis umbes kolm päeva enne pidu kohale, et päris teksadega vist ei lähe. Ostsin meetri riiet, õmblesin küljed üks õhtu kokku ja lõikasin pea jaoks kah augu. Alumise ääre palistuse märkimise juures palusin Ennu abi, peale mõningat koperdamist sai viimasel hing täis. “Milleks kurat mul laser on,“ käratas armas mees ja ausalt – nii sirget alumist äärt pole mul ühelgi teisel riidetükil. Muidugi, enne pidu riidesse toppides selgus, et see alumine äär oli Ennu mõõtmisel kuidagi väga naba lähedale kerkinud, aga teha polnud enam midagi.

Veel hakkas enne pidu TAAS, MA KORDAN, TAAS, migreen ligi hiilima. Ma tegin, nagu Aidi lahkelt kommentaarides soovitas, neelasin alla 800 mg Ibustari! Ja migreeni ei tulnud. Ma olen tõesti-tõesti selle nõuande eest tänulik!

Aga kuna üle kahe nädala seda värki taluda on minu jaoks ikka natuke liig, lähen nüüd ikkagi igaks juhuks neuroloogi juurde.

Homme hakkame piparkooke tegema, taina tegin juba mõne päeva eest valmis. Reedel tuleb muu küpsetamine ja okkaliste tuppa tassimine. Kuuske, ma arvan, ei tule, kui ma just mõnda nii juurtega kätte ei saa, et ta potti ja pärast jälle välja annab istutada. Aga pole ka kuuseta hullu, mu eelmise aasta kuuseoksad olid vägevamad, kui mõne mehe terve puu!

Vot selline jõulueelne aeg. Jätke kolmveerand oma plaanidest lihtsalt ära ja sellest võib päris mõnus aeg saada!

18.12.11

Järgnev on üks näide selle kohta, kuhu kaob aeg inimestel, kes vinguvad, et neil üldse aega ei ole. (Tegelikult minul nüüd peale teatud muudatusi taas jälle on. Aega.)

14.12.11

Kas teid on diskrimineeritud?

Mõne aasta eest oli minu elus selline tunnike, kus ma istusin koos paari kolleegiga Londoni Justiitsministeeriumis ja püüdsin sealsetele inimestele selgeks teha, et meil siin ei ole diskrimineerimine probleem. Londoni kohta ma ei oska muidugi öelda, kui nüüd mõelda, milline rahvaste paabel seal koos on, siis võib küll olla, et keegi hakkab kellegile närvidele käima ja selle põhjal tehakse olulisi valikuid kah.

Nojah, nii ma seal vaidlesin ja ei saanud aru, miks teised 5 eestlast kõik vait oli. Hiljem selgus, et Londoni poole pealt olid kohtumisel nii tähtsad mehed, et nendega lihtsalt ei vaielda. Mina, lollike, ei olnud asjast muidugi aru saanud.

Eks ma tänaseks olen muidugi arenenud ja usun küll, et üksikuid tõsiseid diskrimineerimise juhte on ikka meil ka.

Aga kutsuda telekas mitu päeva üles kõiki inimesi kompassi alusel hindama, ega sellist asja ikka ei ole nendega juhtunud? See kampaania tundub ikka jube toores. Ja tegelikult mõtetu ka. Meil ei ole tõesti raha kuhugi panna või?

No mine tea, vahest paari aasta pärast arvan jälle teisiti.

13.12.2011

Ausalt, ma tahaksin endale last, kellel hakkab tööpäeval kell 13.00 lasteaias jõulupidu. Lihtsalt sellepärast, et kõigil teistel paistavad sellised lapsed olemas olevat. Muidugi, õhtul oleks ma nõus lapse järgmisele inimesele edasi andma, isegi kohe peale pidu tegelikult.

11.12.11

Mina jagaksin siin teiega emotsioone eilsest hommikust – kui ma ärkasin Pätaka ahju taga, lapiteki all ja leidsin laudpõrandat katvalt kaltsuvaibalt armsas küünlahelgis hommikusöögi.

Lihtsalt olles oma ajapuuduse üle järgi mõelnud, leidsin, et nii ei ole mõtet elada ja tegin oma plaanid ümber. Jätsin välja Ennule jõuluks mütsi ja kinnaste kudumise (meenus üks aastate tagune naistepäev, kui Enn viis mind autoga lilleleti juurde, andis rahakoti ja arvas, et mine osta siis omale kah mõni tuust), lae krohivimise (geniaalne otsus, sest see ruutmeeter paberkrohvi, mis ma üks õhtu lakke mudisin, on tänaseks alla kukkunud) ja veel üht-teist mitte eriti olulist. Programmi jäid tõesti vajalikud asjad – näiteks näärimunadele tikkimine ja terveks nädalavahetuseks Pätaka juurde lebotama sõitmine.

Ühesõnaga, mina kirjutaks kõigest heast ja armsast, mis Tartus oli, aga Pätakas käskis mul kirjutada hoopis Lõunakeskuse ostuööst!

Jep, me käisime seal. Miks me ei läinud autoga, seda ma ei tea. No nagu ette oleks aimanud, et parkida tuleb katusel ja ma olen selles üsna nõrk. Lihtsalt nii palju oli autosid.

Igatahes püüdsime meie bussiga minna. Esimene Lõunakeskuse buss oli nii täis, et kuigi mina oleks end sinna peale pressinud – kõik teised sõitjad olid noored ja ei oleks seega julgenud eidekesele liiga teha, tõmbas Pätakas mul sabast kinni ja ei lasknud, tuletades meelde, et bussis tuleb ka sõita, mitte ainult sinna peale saada. Tolgendasime siis natuke aega kaubamajas ja ootasime, kuni tuli talongiga buss, mis sõitis ka Lõunakeskusse, kuigi aega kulus tal selleks umbes aasta.

Aga kohale saime. Teate, kole oli.

Ei, liikuda ikka sai, aga minu jaoks oli ikka ülearu rahvast. Terve hoone oli tossu täis, mina ei tea, mispärast. Ja inimesed tõesti ostsid! Redeleid ja kassimaju. Võibolla ma oleks ise ka ostnud, eks osalt selle mõttega saigi mindud, et kui nagunii on nipet-näpet vaja, siis miks mitte Veskit vaadata ja vahepeal osta. Aga ei saanud, sest järjekorrad olid igal pool nii pikad.

Veski muidugi lõõritas küll, ma nii hääle järgi pakun, näha muidugi ei olnud. Kakaod juua ma ei saanud, sest ainsas kohvikus, kus paar vaba istet leidus, oli müüja ilmselt sussid püsti visanud, sest letitagune oli tühi kõva 10 minutit, kuni mul kannatus katkes ja ma edasi läksin.

Eriti jamaks läks siis, kui meile kohale jõudis, et ööseks tahaks siiski koju minna. Loogika ütles, et liinibussid sel kellaajal enam ei liigu ja spetsbussidele ei mahu rohkem inimesi peale, kui linna poolt tulles. Ja nii me siis hakkasime jala astuma.

Pime oli, külm oli, märg oli ja kohati veel libe ka. Pätakas valetas, et minna on umbes 13 kilti (hiljem selgus, et tegelikult 5 aga no Lõunakeskuses jõlgutud meetritega kokku võis 13 kilti olla kah). Kohale jõudes valutasid mul kõik kohad, ka need kohad, mida mul üldse pole.

Üldiselt oli see nüüd esimene ja ka viimane kord kuhugi ostuööle minna!

06.12.11

Peab tunnistama, et ma ei saanud pikka aega aru, kui keegi kurtis, et tal pole aega. Vot nüüd hakkan juba saama. Mitte nii, et üldse aega ei oleks – õhtuti kodus ikka väheke nagu on, enne magamist, aga siis on lihtsalt nõnna siiber kõigest ja kõigist, et midagi asjalikku enam ette ei võta. Aga aktiivset aega tõesti üle ei jää. Mul on karjuv puudus valgest kodus olemise ajast näiteks. Tööl olemise ajast on mul puudus igasugusest, vahet pole, kas valgest või pimedast. Sel õhtusel olesklemise ajal vaatan vahel inimeste blogisid – no kust nad küll võtavad aja ja vähe sellest, ka energia, heategevuslikeks laatadeks midagi käte vahel valmis nikerdada? Ma hakkaks oigama üksi sellisest mõttest. Kas ma teen midagi valesti või? Mingi planeerimise kiiks?

Tööl kõlab taustal kolleegide kurtmine, et neil pole jõulupeole midagi selga panna. Koju jõudes arvas Enn, et tema ei saa minuga jõulupeole tulla, kuna tal pole midagi selga panna. No tere beibe! Oeh, saadaks issand mulle kõigest selliseid muresid… Eriti huvitav on see, et ega ma ei tea ka, mis need minu hullemad mured siis tegelikult on. Aga kindel tunne on, et midagi on.

Enn luges kuskilt, et terve olemiseks pidada vaja olema kaks kallistust päevas (äkki ta hakkab tõesti sugu muutma või midagi, no milline mees üldse selliseid artikleid põhjalikult loeb?) ja võtab nüüd asja hirmus tõsiselt. Vaene pisike koer Tommi on juba hulga väiksemaks kokku kallistatud.

Huvitav, palju kallistusi õnnelikuks olemiseks läheks?

Ja muide Pätakas, kurat, korista need karglevad helbed siit blogist ära, tahad et ma jälle migreeni saan või? (Sain maha juhendamise abiga! Mis see ei olnudki Pätakas, kes selle lume siia sadama pani või? Hoopis WordPress?)

04.12.11

No näe, teiseks advendiks sain juba pärjale pihta!

 

Täitsa annab lootust, et kui jõuludele väga pihta ei saa, siis nääridele ehk ikka?