Mõtlesin pikalt, kas kirjutada pikemalt oma nohust valutavast ninast – ma tegelikult kahtlustan leeprat – või siis inimestest, kel on tõelised hädad. Ilma hädadeta ei tule välja, aastaeg on selline. Võtaks need tõelised hädad sedakorda?
Mul on üks tuttav mees, nii umbes 60 aastat vana. Mehel on naine, tütar ja poeg, elavad talus. Kogu elu on pere tööd teinud, ema-isa vähemalt. Lapsed said suureks sellel ajal, kui maakohtades enam tööd ei olnud, nii et neil läheb vahelduva eduga, juhutöid ikka teevad.
Tegemist oleks keskmisest paremini elava perega, kui mõned aastad tagasi poleks tütar ära armunud ja otsustanud mehele minna. Mees paistis tore inimene, meeldiva olemisega ja hakkaja. Peale lühikest kooselu asus noorpaar maja ehitama, vanemate talu pidi kokkuleppe järgi jääma pojale. Nii oli üsna loogiline, et kui väimees talu vaid laenule tagatiseks küsis, ei öelnud ära ei vana- ega noorperemees.
Väimees esimese hooga ehitaski, aga mitte kaua. Kas sai ehitamise isu otsa või mis, aga maja jäi pooleli. Noor peregi läks lahku. Järgi jäid….võlad. Tasapisi hakkas pere kuulma, et kaugeltki mitte ainult neile pole väimees võlgu, vaid poolele ilmale.
Oleks siis väimehel ise ja üksi võlgu, poleks hullu. Ise kulutas, ise maksku. Aga tagatiseks sai ju talu! Ja pank asuski talu kallale, poolik maja ei kata laenu ära. Kusjuures eriti jabural viisil, perele on müügiteade välja saadetud, müüki ennast aga ei toimu ega toimu, aeg pole ilmselt soodne. Nii elab pere juba mitu aastat isadelt päritud talus teadmata, kauaks nad sinna veel jääda võivad. Pank on küll pakkunud ka võimalust võlg ära maksta, aga tegemist pole enam kunagi väimehe poolt laenatud summaga, vaid juba hoopis suuremaga. Kusjuures raha tahab pank ka sedavõrd ränga graafiku alusel, et pere seda lihtsalt maskta ei suudaks.
Minu meelest oleks mõistlik koli kokku pakkida ja endale uus elamine vaadata. Maal asuval talul pole tegelikul seda väärtust, mida pank saada loodab. Ausal moel elanud peremehel on aga juhe koos, tema kupli alla ei mahu, kuidas saavad asjad olla nii nagu nad on. Ei taha isatalust loobuda.
Asjal on aga ka järg. Petjal väimehel on ka vend, kes samasuguse petisena ajal, mil kõik veel sõbrad olid, pani tuuri perepoja mobiili ja tekitas arve, mis nüüdseks samuti inkasso käes on. Sellest kuulda saades läks peremees päris sassi, võttis naabrimehe kaasa ja läks vennaga natuke juttu ajama. Jutt tuli kah jama välja, petjal vennal oli tuttav abipolitseinik ja kuigi nii prillid kui hambad kaotas peremees, esitati süüdistus samuti talle. Kaasas olnud naabrimehele kah. Peremees vangi, naabrimehele trahv, mille peremees pidas ausaks omalt poolt kinni maksta. Keegi ei küsinud, mis loo terve taust oli, kuigi rääkida püüdis peremees kõigile.
Mis selle värgi kohta nüüd öelda? Ise loll? Loll jah! Kuigi pange käsi südamele, kui hästi te ikka olete järgi mõelnud kasvõi mõnd õppelaenu käendades? Igatahes on peremees teinud kõik mis teha annab – püüdnud pangaga erinevatel viisidel kokku leppida, käinud advokaatide jutul, kes ropu raha eest soovitasid väimehe pettusest kriminaalasja teha (mida tegelikult teha pole võimalik), kurtnud kohtunikele ja ametnikele.
Rohkem on asi selles, mida peremees tänaseks välja on mõelnud. Ja see on varganäost väimees maha lüüa, pangale vahepeal kogutud raha eest naisele korter osta ja ise siis kuriteole vastavalt vanglas pikemalt peavarju leida.
Kas on halb plaan?
Ja laenudega seonduvalt – meie perel on täna hea päev! Üks meie kahest pangalaenust on makstud!! Jeeeee!!!! Teise lõpuni jääb veel vähem kui aasta, hoia issand seniks mu mehe leivaisasid!
