Monthly Archives: jaanuar 2012

29.12.2012

 

Foto netist leitud.

27.01.2012

Vahelduseks tõsistele asjadele minu elust ka – ja te ei usu, mida ma nüüd räägin!

Mees tahab minu käest raha, MINU KÄEST!!! Ja mille eest? Auto aku eest!!! Kas te olete midagi sellist enne kuulnud? Väitega, et mina sõidan ka.

Inimene, kes ei tea umbes  ka, palju maksab ripsmepikenduste hooldus või vaalaplatsenta kapslid? Ma ei räägigi hetkel botoksist või implantaatidest, sest nende hinda ei tea ma ise kah, kuigi issand näeb, et vaja oleks teada. Inimene, kes ei mõista, üldse ei suudagi mõista ühe keskmise naisterahva vajaduste ja sissetulekute habrast tasakaalu?

Ja selline tüüp üritab oma koledat karvast jäset toppida minu kiisukäpakestega täidetud rahakotikesse??

See on inimeõiguste rikkumine, ma ütlen.

25.01.2012

Mõtlesin pikalt, kas kirjutada pikemalt oma nohust valutavast ninast – ma tegelikult kahtlustan leeprat – või siis inimestest, kel on tõelised hädad. Ilma hädadeta ei tule välja, aastaeg on selline. Võtaks need tõelised hädad sedakorda?

Mul on üks tuttav mees, nii umbes 60 aastat vana. Mehel on naine, tütar ja poeg, elavad talus. Kogu elu on pere tööd teinud, ema-isa vähemalt. Lapsed said suureks sellel ajal, kui maakohtades enam tööd ei olnud, nii et neil läheb vahelduva eduga, juhutöid ikka teevad.

Tegemist oleks keskmisest paremini elava perega, kui mõned aastad tagasi poleks tütar ära armunud ja otsustanud mehele minna. Mees paistis tore inimene, meeldiva olemisega ja hakkaja. Peale lühikest kooselu asus noorpaar maja ehitama, vanemate talu pidi kokkuleppe järgi jääma pojale. Nii oli üsna loogiline, et kui väimees talu vaid laenule tagatiseks küsis, ei öelnud ära ei vana- ega noorperemees.

Väimees esimese hooga ehitaski, aga mitte kaua. Kas sai ehitamise isu otsa või mis, aga maja jäi pooleli. Noor peregi läks lahku. Järgi jäid….võlad. Tasapisi hakkas pere kuulma, et kaugeltki mitte ainult neile pole väimees võlgu, vaid poolele ilmale.

Oleks siis väimehel ise ja üksi võlgu, poleks hullu. Ise  kulutas, ise maksku. Aga tagatiseks sai ju talu! Ja pank asuski talu kallale, poolik maja ei kata laenu ära. Kusjuures eriti jabural viisil, perele on müügiteade välja saadetud, müüki ennast aga ei toimu ega toimu, aeg pole ilmselt soodne. Nii elab pere juba mitu aastat isadelt päritud talus teadmata, kauaks nad sinna veel jääda võivad. Pank on küll pakkunud ka võimalust võlg ära maksta, aga tegemist pole enam kunagi väimehe poolt laenatud summaga, vaid juba hoopis suuremaga. Kusjuures raha tahab pank ka sedavõrd ränga graafiku alusel, et pere seda lihtsalt maskta ei suudaks.

Minu meelest oleks mõistlik koli kokku pakkida ja endale uus elamine vaadata. Maal asuval talul pole tegelikul seda väärtust, mida pank saada loodab. Ausal moel elanud peremehel on aga juhe koos, tema kupli alla ei mahu, kuidas saavad asjad olla nii nagu nad on. Ei taha isatalust loobuda.

Asjal on aga ka järg. Petjal väimehel on ka vend, kes samasuguse petisena ajal,  mil kõik veel sõbrad olid, pani tuuri perepoja mobiili ja tekitas arve, mis nüüdseks samuti inkasso käes on. Sellest kuulda saades läks peremees päris sassi, võttis naabrimehe kaasa ja läks vennaga natuke juttu ajama. Jutt tuli kah jama välja, petjal vennal oli tuttav abipolitseinik ja kuigi nii prillid kui hambad kaotas peremees, esitati süüdistus samuti talle. Kaasas olnud naabrimehele kah. Peremees vangi, naabrimehele trahv, mille peremees pidas ausaks omalt poolt kinni maksta. Keegi ei küsinud, mis loo terve taust oli, kuigi rääkida püüdis peremees kõigile.

Mis selle värgi kohta nüüd öelda? Ise loll? Loll jah! Kuigi pange käsi südamele, kui hästi te ikka olete järgi mõelnud kasvõi mõnd õppelaenu käendades? Igatahes on peremees teinud kõik mis teha annab – püüdnud pangaga erinevatel viisidel kokku leppida, käinud advokaatide jutul,  kes ropu raha eest soovitasid väimehe pettusest kriminaalasja teha (mida tegelikult teha pole võimalik), kurtnud kohtunikele ja ametnikele.

Rohkem on asi selles, mida peremees tänaseks välja on mõelnud. Ja see on varganäost väimees maha lüüa, pangale vahepeal kogutud raha eest naisele korter osta ja ise siis kuriteole vastavalt vanglas pikemalt peavarju leida.

Kas on halb plaan?

 

Ja laenudega seonduvalt – meie perel on täna hea päev! Üks meie kahest pangalaenust on makstud!! Jeeeee!!!! Teise lõpuni jääb veel vähem kui aasta, hoia issand seniks mu mehe leivaisasid!

19.01.2012

“Õudne, kuidas sa välja näed, jube!!!“ ütles üks klient mulle täna. No nad on mul sellised lapsesuud.

Huvitav, kas ta pidas silmas mu palavikusest nohust tulenevat punast nina või oli see üldisem arvamus? Oleks ikka pidanud täpsustama.

18.01.2012

Ma leidsin just Bonprix-ist teksad, millel on nimi ka – “Kõhuke peitu“!

Nii armas. Ma ostaks, üksi nime pärast, aga mine tea, järsku järgmises kataloogis on näiteks “Pepuke kikki“ nimeline mudel?

 

15.01.2012

Eelmistest postidest lähtuvalt peaks alustama selles, et Ennule on tänaseks sisse topitud juba päris mitu tabletti, ma ei hakka siin meetodeid kirjeldama.

Aga lapsega käisime eile teatris. Mu laps on teatri-lollakas. Ta ei saa ilma teatrita elada, mina ei tea, kuidas see nii saab olla, aga on. No üldiselt on minul muidugi kasud sees, sest aeg-ajalt veab ta mind kah kaasa, vahel kingib pileteid jne.

Vot eile käisime siis Ugalas Amadeust vaatamas. Sõit sinna oli küll jube, Viljandi maakonnas pole teede puhastamisest midagi kuuldud ja nii oli päris ehmatav näha, kuidas bussid meie ees külg ees ümber telje pöörlesid.

Aga etendus oli kohale sõitmist väärt ka sellistes oludes. Ma ei oskagi öelda,  kas ta nüüd nii hea oli, pigem oli selline… suur.

Igasugu arvustused on asjatundjad juba ära kirjutanud, kuigi mõni neist arvustustest on ikka tobe küll, ma nüüd lugesin.

Mina olen lihtne inimene, seega võin lihtsalt rääkida, mis ma nägin.

Dekoratsioon on etendusel jama, lage jama. Pätakas muidugi arvas, et ei ole hullu, las lugu räägib minimalistlikul taustal ise enda eest. Mina ootan siiski aega, mil majanduslikku kitsikust enam selliste kildudega välja ei pea vabandama, sest selle etenduse dekoratsioon ei toetanud lugu minu meelest ühestki otsast. Ja see on üldse lahja argument.

Lugu kui selline oli muidugi olemas, harimatu inimese boonuseks oli minu puhul see, et ma seda lugu suurt enne ei teadnud ka, ainult väga ähmaselt.

Sammul oli Salierina kahtlemata huvitav. Selles mõttes, et vaadata oli teda kena ja nauditav, aga – hetkel ma mõtlen, et peaks vist ikka filmi vaatama, et saaks teada, mis mees see Salieri tegelikult oli. Sest see jäi mulle tegelikult segaseks, tegelase suured üleelamised ei jõudnud ausalt öelda kah kohale. Mängus oli stiili justkui rohkem, kui tegelase loomist.

Mozart oli kah huvitav, aga mulle omal ajal Pedas ei õpetatud (ainus koht, kus ma muusikat sundkorras õppinud olen), et vend oli puhta sogane! Etenduse põhjal otsustades oli ikka täiega, sihukest poleks omalgi kahju olnud maha lüüa, väga ärritav tüüp. Ja ma kuidagi ei usu, et asi Martin Milli mängus oli. Kuigi, millest ma kah aru ei saa – mis värk on Ugala lavastustes mööda põrandat ringi aelemisega. Ma käin muidugi vähe teatris, aga nendes etendustes, mida ma mujal näinud olen, püsivad näitlejad reeglina püsti. Ugalas mitte iial! Kõhuli – selili – külili – põlvili lava peal ja lava ees… no liig mis liig.

Nojah, ja peamine! Salieri nuhid peaksid olema ühepikkused!

Ma mõtlen, selle etenduse peamine saladus peitub pigem hoopis selles, et kokkuvõttes oli see ikkagi hea!

13.01.2012

Kuna ma viimase aastavahetuse magasin suhteliselt maha – lihtsalt eelmine öö magasin halvasti ja nii olin terve päeva uimane ja õhtuks-ööks veel eriti – siis on mul täna aastavahetus! Mina ei pea ka päris ilma olema.

Piparkooke lähen kohe tegema, muud pidulist sööki ka.

Täiesti pühade tunne on juba.

Heas vana aasta lõppu!

11.01.2012

– Kas sa armastad mind?

– Jah.

-Kas sa tahad minuga koos elada?

– Ikka tahan.

-Kui kaua?

-Kaua-kaua, veel kauem.

– Kas sa saad aru, et kui sa tablette võtma ei hakka, siis väga kaua ei tule välja? Ära sured.

-No ei tea midagi…

– Miks sa ei või neid tablette võtta?

– Neid tuleb elu lõpuni ju võtta! Ega ma ei ole mingi sant, kes istub elu lõpuni tablettide otsas nagu mingi narkar!

– Mille poolest on surev sant parem kui tablettide otsas istuv sant?

-Päh…

– Kas sa saad aru, et kui sul on lihtsalt tablettide abil kontrollitav haigus, mis tablettide mitte võtmisel läheb väga ohtlikuks, siis on rumal mitte tablette võtta?

– Nooh… umbes… saan…

-Kas sa hakkad homsest tablette võtma?

-Ei hakka.

 

Issand, mille eest??? Ma ausalt tahan teada.  Maailm on täis normaalseid, arukaid mehi ja mina abiellusin idioodiga. Sest see on enam kui kindel, ta EI HAKKA neid tablette võtma.

 

06.01.2012

Dieedi-teemast nüüd mõneks ajaks tõesti aitab.

Räägiks lahutustest parem.

Viimaste aastate jooksul on kaks mu head sõbrannat nimetatud sündmuseni jõudnud. Abielus polnud neist tegelikult kumbki – aga abiellumine on nagunii iganenud. Hoopis asjakohasem oleks suguselts pillimängu ja šampusega Swedi või Sebi ette kutsuda,  esimene ühine laen on see, mis kaks inimest märksa  kindlamalt paariks seob kui mingi tilu-lilu ümber sõrme.

Nojah, esimese sõbranna õnn sai läbi juba mõne aasta eest. Vot tema oli karm tüdruk, kohe, kui mehe armukesest kuulis,  pooleli olevast majast minema pühkis. No enne äsas mehele korra ämbriga ka. Eks tal oli valus muidugi, saladust ta sellest ei teinud, arutas toimuvat kõigiga, kes kuulata tahtsid.  Hädisest mehepoolikust oli vähemasti nii palju asja, et  järgmised aastad maksis ta sõbrannale tagasi viimase suguvõsa poolt ühisesse ehitusse paigutatud nodi ning ka siduvast laenust sai tüdruk lahti.

Teine sõbrannagi mõtles mehe armukesest teada saades järgi, mida teha. Ja olles pikalt kaalunud  kahjusid ja kasu, leidis, et ei tee midagi. Nii asi jäigi, jäid nii mees kui armuke. Aasta jooksul pidas sõbranna aeg-ajalt aru, kumb siis tehnilises mõttes armuke on – tema või mehe uus silmarõõm. Aus loomus  sundis tunnistama, et pigem tema, lihtsalt uue neiuga veetis mees suurema osa ajast. Sõbranna hakkas tasapisi jooma , mis sa hädaga ikka ära teed. Nüüdseks on seegi suhe loomuliku lõpuni jõudnud, mehe armukesel ilmselt sai tegevusetusest kõrini ja mees  sunniti otsustama.  Peale nelja päeva joomist arvas minu sõbranna, et selle kohta mis toimub, on vara kaineks saada, neli päeva on vähe. Kuidas laenuasjad kujunevad, pole veel teada. Minu pakkumist mees lihtsalt armukesele laenule vastava summa eest maha müüa ei paista sõbranna tõsiselt võtvat. Kuigi armuke kuuldavasti ostaks.

No mis ma selle kõigega tahan siis nüüd öelda? Ei midagi eriti. Ainult väga tasakaalust väljas on asjad meie maal paariks hakkamise osas, lahku läinud tuttavaid on mul ikka veel, aga vot mehele läinud sõbrannasid on ainult üks. Ja seegi on esialgu alles poolel teel.

Häid jõule kõigile!

05.01.2012

Mu rahaline tulevik on nüüd kindel – ma hakkan dieedi-lohutajaks. See käib siis nii, et kui te olete vaatamata täiesti sadistlikule menüüle ja masohhismi eeldavatele treeningutele siiski juurde võtnud, võite mulle helistada – kõneminuti hind on hetkel veel arvutamisel.

Uskuge, vähe on inimesi, kes mõistaks teid sama hästi kui mina! Samal ajal olen ma juba loomu poolest hella hingega, kaastundlik, aga samas siiski tulevikule suunatud mõtlemisega.

Aga korduvkõnede puhul te mingit allahindlust muidugi saama ei hakka – mõelge nüüd ise, mul läheb ju üha raskemaks teid lohutada.