Monthly Archives: veebruar 2012

25.02.2012

Mida teha peaministriga, kes on nii väsinud, et ei saa enam aru, et tal on õigus väsinud olla? Mis me siis peame nüüd veel kolm aastat väsinud peaministrit edasi või? Päh.

Kuigi see ei ole hetkel mu suurim mure.

Me peaksime nimelt mai algul sõitma Salzburgi,  Andre Rieu kontserdile. Aga kui me oleme juba nii kaugele sõitnud, peaks ometi natuke ringi vaatama, enne kui tagasi tulla. Ja vot siit hakkavad hädad peale – kõik kohad, kus mina tahaks käia, asuvad austerlastel täiesti vale koha peal. Eriti suur küsimärk on Großglockner High Alpine Road – ma igaks juhuks ei hakka seda tõlkima – mille kohta pole isegi see kindel, kas ta üldse mai algul avatud on. No kuhu ja mis kuupäevaks ma niimoodi hotellid broneerin, ah??

No kas vanal heal nõukogude ajal oli inimestel selliseid muresid? Ei olnud ju!

20.02.2012ahel

Käisin täna oma aju uurimas, no migreeni pärast. Tegelikult hästi ei viitsinud minnagi, tööd on ka palju, nagu alati. Aga kolleegid arvasid, et kui inimesel on valida töö tegemise ja lesimise vahel mingis aparaadis, mis haiget ei tee, ning ta kipub esimest eelistama, viitavat see ise juba vajadusele kontrollida, kas sel inimesel üldse aju on.

Mulle see MRI toru tegelikult väga meeldib, helitaust on nagu folgifestivalil. Torupillid lõpetavad ja vilepillid alustavad, vahele väheke igat sorti trumme ka. No kes on käinud, teab millest ma räägin.

Kuna ma olen sügavalt veendunud, et inimesel on endal ikka ka õigus oma sisesmist ilu näha, mitte ainult arstil, siis ma küsisin ise kah arvutist oma pea sisu pilte näha.

Mis ma siis ütlen nende piltide peale? No aju on. Tõsi, hulga heledate laikudega miskipärast.

17.02.2012

Meil on kodus poliitilised lahkhelid.

Asi on selles, et mulle meeldivad venelased. Ma armastan nende südamlikkust, julgust, otsekohesust. Nende temperamenti ja siirust. No neid asju on palju, mis teeb venelasest vene inimese.

Helmutil pole muidu ka venelaste vastu suurt midagi, tegelikult on tal isegi Moskvas pruut, mitukümmend aastat juba, kellega ta paar korda kuus mõned tunnnid Skybi vahendusel lobiseb. Aga tuli välja, et tal on kõvasti siin elavate venelaste vastu, kusjuures ta ei tunne, muide, ühtegi. No selles mõttes, et mitte isiklikult või lähedalt. Kuidas on venelane elukohast sõltuvalt korraga teistsugune venelane, sellest ei saa jälle mina aru.

Mina tunnen päris mitut siin elavat venelast, ja nad on eranditult kõik sümpaatsed inimesed. Üks neist ei räägi eesti keelt. Ma ei tea, miks ta ei ole õppinud, mul pole elus pähe tulnud küsida, pole vaja olnud. Ma hindan teda inimesena ikka sama mõõdupuuga, mul on täiesti ükskõik, mis keelt ta räägib. Vahel oleme südamest naernud mõne väljendi üle, mille ma vene keeles olen suutnud pea peale keerata.

Kui ma näiteks kelleltki elus olen midagi õppinud, siis on see minu kaas-koolitaja Oleg, lihtsalt suurepärane inimene. Tema räägib eesti keelt küll. Meie ühised tuttavad inglannad naeravad, et neil oli vaja selleks Eestisse sõita, et kohata viimast elusat tsentelmeni… (Oleg näiteks ei istu kunagi, kui naine tema juuresolekul seisab.) Aga mis mulle meeldib, on see, kuidas ta endast lugu peab. Ka oma rahvusest. Vaatamata pensionile lähenevale eale õpib Oleg inglise keelt, sest tema sõnul annab see keel juurdepääsu nii paljule huvitavale maailmas. Kui tööl asjad päris lolliks hakkavad kätte minema, siis ma mõtlen omaette, mida Oleg selles olukorras teeks. Ja reeglina saan ma oma rahu ja otsustusvõime tagasi.

Nojah, aga perekondlikud poliitilised erimeelsused tekkisid meil Läti riigikeelte referendumi kohta uudiseid kuulates, Helmut läks korraga jumala närvi ja hakkas arvama, et kui venelastele ei meeldi, siis koligu minema. Mul jäi suu lahti.

Lätlased ja riigikeel on eraldi teema, ma selles osas kaasa ei räägi, sest ma ei tea tegelikult, mida riigikeele staatus täpselt endaga kaasa tooks. Aga nii üldisemalt – no ma ei saa aru sest jurast, mis käib venelaste ümber, kes ei räägi eesti keelt. Ma ise tunnetan asjaolu, et ma vene keelt räägin, lihtsalt eelisena. Ma saan töötada ka nende klientidega, kellega mitu teist kolleegi ei saa – kuigi ka see ei ole minu jaoks probleem. Iga inimese enda asi, mis keeli ja palju ta õpib. Ja sama käib minu meelest puhtalt ka venelaste kohta. Kui venelane saab siin hakkama ilma meie keelt oskamata, no jumala pärast, elagu! Kui enam ei saa, ju siis õpib. Teenindajad on teine teema, sellest ma saan aru küll, et kui tuleb mutike arsti juurde ja ei saa arstist aru, siis on jama. (Kuigi arstidest ei saa tihti nagunii aru, üheski keeles.) Aga kui vene inimene elab vene keskkonnas, tuleb edukalt toime? Mind ei riiva küll kuidagi, kui ta eesti keelt ei oska.

Nojah, ära pole ükski venelane mult elus midagi võtnud, andnud on aga küll, palju.

Nüüd ma pean Helmuti sõnul endale juba vene mehe ka otsima, et siis ma saan ta käest peksa, sest vene mehed peksavad oma naisi! Mul muidu pool päeva kulus täna ühe eesti naisepeksja vangi jätmiseks ajude ragistamise peale, sest naine ei julge tunnistada, mida ta tegelikult tema vabanemisest arvab, eht-eestlaslikul moel saab peksa, kui tunnistab.

Ok, sain ära kirutud, lähen Helmutist Ennu kasvatama.

15.02.2012

11.02.2012

Enn hakkas hommikul remondiga tegelema. Mul tuli selle peale mõte, et koristaks köögi ära – täiega, kapid ja riiulid, nurgatagused.

Jube loll mõte ikka… Pooleli on kah nagu jama jätta?

09.02.2012

Ma ei tea, kas kõik inimesed tulevad töölt tundega, et neid on hakklihamasinast läbi lastud? Kuna ma istun juba 10 aastat samal kohal, siis tekkis küsimus, kas kusagil on äkki parem? Noh, eks see on, nagu minu puhul ikka – igal aastal käib mul mingi erilise virisemise hoog peal, kus mõneks päevaks tundub, et maailm on ju lahti, palju on soojemaid paiku ja lihtsamat elamist. Seni on need hood vana hea harjumuse varju jäänud, no et on mis on, aga see mis on, on ikkagi tuttav ja mugav. Ja nii ta läheb jälle….

Aga tegelikult pole ju viga midagi. Kus täna oli alles õues ilus!!! Tulin raamatukogust lõuna ajal, päike säras, lumeräitsakad potsasid alla, ei saanud õieti arugi, kas puudelt või otse taevast. Kõik oli nii selge ja karge kuidagi.

Üldse – kui küttepuude hunnik nii kiirelt ei kahaneks, siis mulle külm sobiks hästi. Sest boonusena on väljas valge ja lund üldiselt ei saja, seega ei ole mul muret, kas hommikul auto maanteele saab või mitte. Endale võib alati soojemaid riideid selga panna.

Üks õhtu ma tegin steampunk-kassi. Voh, pilt:

See on nüüd minu tehtud kass, aga kassi idee on puhtalt maha viksitud Sysimusta tegemiste hulgast. Mitte idee isegi, lausa mudel on maha viksitud.

Tema töid võib leida siit:

https://www.facebook.com/sysimust

Isetegijas on kah blogi, aga seda ma ei viitsi ostida. Pilte lapates leiab sedasorti ehteid palju – minu meelest nii lahedad. Ega meie kodumaised käsitöölistest ehtetegijad midagi eriti originaalset ei tee, nii et Sysimusta steampunk-ehted on minu meelest mõnus vaheldus. Nüüd võiks küsida, et miks ma ei osta ja seeläbi ei toeta andeka inimese tegemisi? Aga no kuidas ma ostan, kui mul on kohver savi ja ehte-vidinaid täis? Pealegi mulle meeldib ise teha. Samas – olles ise ühe kassi järgi teinud, võin öelda, et Sysimust küsib oma ehete eest täiesti õiglast hinda. Jubeda aja võttis see nikerdamine, no minu kass pani veel küpsetamise käigus ahju alumiste küttekehade vahele peakat ka, nii et ma pidin ta sealt välja kraapima. Igatahes ausõna – rohkem ma midagi Sysimustalt maha ei viksi ja samu kasse kah juurde ei tee. Kuigi see poleks mingi oht, sest nii lahedaid loomakesi, kui Sysimusta omad, ma ei oskaks nagunii teha.

06.02.2012

Teate, kus meie bussile juhtus täna hommikul tore juht! Esiteks tegi ta bussi ukse uuesti lahti ja aitas mu bussi trepile laiali puistatud sendid kokku korjata. Ühes peatuses ootas hilinejaid, kelle kohta ta teadis, et nad tavaliselt ikka sõidavad selle bussiga linna. Järgmiseks pidas bussi kinni peatusesse liduva lapse juures, lastes tal kohe peale tulla, mitte veel mitukümmend meetrit peatuseni joosta, hing paelaga kaelas.

Ma olin peale seda bussisõitu ise ka tund aega parem inimene. Oleks kauem kah olnud, aga töökohustused tulid vahele.

03.02.2012

Meil oli külaliste nädal. Tegelikult küll emal oli, enda juurde ma ei lase jätkuvalt kedagi. Ega keegi ei taha eriti tulla ka.

Aga külas olid üks õde ja hulk tema lapsi, mõned eriti pikaks veninud!

Pildil on õepoeg minu Pätakaga, siit selgub ka ilmekalt, miks Pätakat kutsutakse Pätakaks.

See oli nagu jõulunädal kohe, lisaks sugulastele sai nänni ka! Ja ma kuulun ikka alles nende hulka, kellele nänni saamine teeb suuremat rõõmu kui nänni jagamine. Õeke on mu riietega katmise oma südameasjaks võtnud. Tunne oli umbes nagu vanal heal nõuka ajal, kui Kanadast pakk tuli – et ei tea, mis sealt kastist veel välja tuleb. Ja sealt muudkui tuli ja tuli ja tuli…

Ei-ei, hea meel oli ikka kallitest kaugetest sugulastest kah, mitte ainult nännist. Isegi õetütrekese sünnipäeva pidasime ära. Mina tegin jänesetorti. Oli, millel kõri läbi lõigata!

Teisel päeval viis rikas välismaa õde meid õhtust sööma ja puha!! Ja peale õhtusööki käisime veel teatris ka.

“Teatrikomöödiat“ käisime vaatamas Pärnus. No erinevalt Ugalast püsisid näitlejad laval püsti, seda oli muidugi päris kena vaadata. Teise vaatuse alguses ajas naerma ikka ka, aga see oli ka suht kõik,  mis selle etenduse juures kena oli. Vlassov oli oma rollis hea, Carmen Mikiver on Pärnu teatrile üldse kingitus, isegi Ireen Kennik, kes muidu ei ole laval just minu lemmik, oli hea. Taalmaa oli ka lahe. Aga see naisterahvas, kes teatrijuhti mängis – no see keeras terve etenduse kihva, ausalt! Võibolla tal valutas kõht. No ja kui nüüd aus olla, siis lavastus polnd kah suurem asi… Just sellise tunde tekitas, et sest materjalist oleks võinud hea asja saada, oleks korralikult tehtud olnud.

Mu õele samas meeldis. Eriti see Vlassovi tegelase väide, et teatris töötamiseks ei pea just tingimata hull olema, aga see teeb asja  oluliselt lihtsamaks… Pidada tema tööga väljamaal hästi kokku käima.

No mis õele viga meeldida -“ Hecuba pärast“ ta näinud ei ole, “Vee mälu“ kah mitte. Mina olen sihuke rikutud iriseva publiku esindaja, laps teeb mulle teatri osas eelvaliku ära ja vaatama veab ainult seda, mis vaatamist tõesti väärt.

 

Nojah, mina ei teagi, mis nüüd edasi, siiani ootasime, millal õde  tuleb, mis me nüüd edasi siin külmas ootame? Ei mina ei tea.