Monthly Archives: märts 2012

31.03.2012

Järgmine jutt on hoiatuseks kõigile, kes lapsi plaanivad.

Kui te arvate, et jube lastest-häiritud-olemise periood saab läbi, kui võsuke saab täisealiseks, siis oh ei!!

Kujutage endal ette töönädalat, mil te olete esmaspäevast alates lugenud tunde nädalavahetus poole ja reede lõunaks jõudnud otsusele, et kuigi te üldiselt ei joo, on möödunud nädal joomist väärt. Te kujutlete rahulikku õhtut kihiseva alkoholiga klaasis, mõnusat lõõgastust, lihtsalt head olemist, võimalust ÜLDSE mitte kellegiga rääkida, sest nii kõrini on kõigest!

Ning siis näete te teeääres oma just 22 aastat vanaks saanud võsukest ja kuulete kõrvus häälekest: “Kas sa pead just siis jooma, kui mina kodus käin?? Ma käin nii harva kodus???“-  ja näete alkoholiklaasi unistustesse hõljumas.

Noh, pole hullu, mõtlete. Sest laps on tegelikult teie parim sõber ja ikka on hea meel sõpra näha. Pealegi on ees ikkagi kaks vaba päeva, mil te saate rahus istuda oma diivaninurgas ja segamatult oma kleiti lõpuni heegeldada, vabal käel telekanaleid plõksides.

Jõuab kätte laupäev – teie isiklikus diivaninurgas pesitseb teie suureks saanud võsuke ja lõugab nagu lolliks läinud eesel kõige peale mis liigutab, sest temal on rahu vaja, tema peab tööd tegema! Mis on ka tõsi, teeb tõesti arvutis tööd, aga kuhu jäävad teie nädala jagu igatsetud kaks päeva puhkust? Te ei tohi isegi mehega teises toas vaikselt rääkida, sest see häirib teie kulla lapsukest. Vastu kriuksuda pole midagi, sest siis toob lapsuke oma parimad trumbid lagedale: “Kas teil ei ole üldse hea meel, kui ma vahel harva koju tulen??“

Mina isiklikult ei oska seletada, et tegelikult on hea meel, aga….

No ühesõnaga, mõelge sellele kõigele enne,  kui te endale lapsed muretsete – sest mina ei usu, et mingi muutus toimub lapse 30 või 40 aastaseks saades.

Pildil ei ole siiski  minu aia taha läinud vasikas titeeas, pilt on netist leitud. Minu oma oli lapsena ülinunnu. Petlikult nunnu.

Lapsukese nägemus asjast: http://www.lammaslendab.blogspot.com/

27.03.2012nik üüldse

Natuke veel ja see vastik lumi on läinud. Siis natuke veel ja saab juba õue siblima – kevadeti on see ju mõnus. Aga kuivada võiks juba küll, meil on ukseesine mõnus sopaauk. Igal aastal samal ajal lubame kohe-kohe tee korda teha, aga kuna ma tahan sellele teele viisakaid tänavakive – no nagu rikastel inimestel on, siis ikka läheb midagi muud jälle rohkem vaja, nii ta jääb.

Laupäeval pani Pätakas keset kõige suuremat loiku külje maha. Enn ladus hakatuseks üle sopavälja lauakesed, et neid mööda kuiva jalaga kõndida, selgus aga, et need lauakesed hakkasid sopa sees jala all hoopis sõitma. Nii kui ma kaugelt tulnud Pätakale ütlesin, et ära nende laudade peale astu, nii Pätakas ühe peale astus ja kummuli käis.

Oi, ta tegi haledat kisa. Viisin ta traumapunkti, kohalikku. No nagu oligi arvata, ei osanud sealsed töötajad läbi naha arvata, mis naha all katki võib olla ja meid saadeti Pärnusse erakorralisse põlvest pilti tegema.

Pätakas vaadati üle ja midagi hullu temaga lahti ei olnud, aga mis oli tõesti tore, oli see, et visiiditasu saab tasuda ka kinkekaardiga!!! Nii et jätke meelde, kui teil on tuttavaid, sõpru või pereliikmeid, kellele te ei tea, mida ütleme sünnipäevaks kinkida, siis erakorralise meditsiinilise abi kinkekaart oleks ju ometi igati sobiv!

Aga muidu läheb viimasel ajal ikka veel töö tähe all, esimene puhkus algab 09.04. Seni tegelen tõestamisega, et ma ei ole elevant, kuigi mulle tundub, et viimasel ajal mind enam ei usuta. Ma olen nädal aega tegelenud ühe kliendi kaebusele vastamisega ja tasapisi hakkab mulle juba endale ka tunduma, et äkki ma siis ikka olengi londiga.

Tegelikult on see lausa omaette teema, kui kaitsetu on tihtipeale ametnik, kui keegi otsustab tema peale kaevata. Probleem tekib sellest, et iga oma sõna tuleb tõestada, ka neid, mis on öeldud kliendiga omavahel olles. Kuidas seda teha, kui vestlused ei ole lindistatud – no mina ei tea tõesti. Kui klient võib sisuliselt ajada suust välja kõike, mida sülg sinna ette kannab, siis ametnik seda endale lubada ei saa. Sest esiteks peab ta alati viisakaks jääma ja teiseks tuleb tal üldse kaaluda iga sõna. Suur hulk andmeid on delikaatsed, mõnedel väidetel on aga taga kannatanud, keda ei saa panna reaalsesse ohtu ainult selleks, et ise mingist kõntsast puhta nahaga välja tulla. Jne, jne, jne…

Ma lihtsalt tahan öelda, et kui näiteks ajakirjandus siunab mõnd ametnikku, (ei ole õnneks minu juhus, aga juhtub seda ju tihti) siis suhtuge sellesse natuke kahtlevalt. Ametnik ei ole inimene, kes saaks end kaitsta, süüdistustele vastamise osas ei ole ametnik üldse nagu päris inimene. Üsna tihti, muide, ei ole ametnikul pressiga suhtlemise õigust. (Mis muidugi ei tähenda, et ametnikud puusse üldse ei paneks, ikka panevad, vähemalt need, kes ikka natuke inimesed on.) Kurb on see, et lihtsalt lahmimise tulemusena saame aga ametnikud, kes ei julge oma peaga mõelda ega otsustada, sest kõige kindlam on täita jäigalt eeskirju. Ja muide, ka kõige lihtsam.

Oh, no tahtsin lihtsalt jagada oma viimase nädala õppetundi.

23.03.2012

Täna on mu lapse sünnipäev. Kuna ta meid ikkagi kokkuvõttes pittu justkui väga ei tahtnud, siis otsustasin kodus midagi asjalikku teha ja toppisin lapse toast vaiba pesumasinasse. Mis eeldas,  muide, sünnitusele võrdset füüsilist pingutust, sest see kuradi vaip ei tahtnud masinasse kuidagi mahtuda. Tegemist ei ole mingi kaltsuvaibaga, vaid ikka päris  vaibaga.

Tegemist on suht vana vaibaga, mis oli ikka jube must. Selle keemilisse puhastusse tassimiseks ei ole mul raha ega ammugi mitte aega (kas pole kummaline, ühte kahest peaks nagu igal inimesel olema?). No ma siis mõtlesin, et vahet eriti ei ole, mis sest vaibast järgi jääb.

Paar tundi hiljem ei tahtnud vaip masinast välja tulla, aga kuna ta sinna ilmselgelt jääda ka ei saanud, siis ma ikkagi tirisin. Kuigi mingil hetkel oli kiusatus küll ta masinas tükkideks lõigata.

Ja mis siis masinas vaibaga toimunud oli? Mustus oli vaibal lihtsalt ümber paiknenud. Laikudeks kogunenud. Mitte vähenenud.

Olgu see lugu teile õpetuseks – ei tasu pesta põrandavaipu pesumasinas – see on nii kasutu.

22.03.12

Meil siin on vahtramahla uputus. Kunagi pole proovinud seda puust kätte saada – nüüd proovisime. Ja seda muudkui vuliseb ja vuliseb… Ise ma seda väga liitritega kulistada ei julge, sest mine sa neid kaloreid tea. Enn ikka joob, aga mitte sellises tempos, nagu teda juurde tuleb.

No pisut võib ju sisse konserveerida, aga ma ei kujuta ka hästi ette, palju seda mõtet teha oleks, no et palju suvelgi joodaks.

Tuleb vist ikka punn ette panna ja vajadusel uus auguke puurida.

20.03.12

Ma olen viimasel ajal tihti mõelnud selle üle, kust Hitler raha sai. No kogu see sõjapidamine pidi ju hullult maksma?  Ma saan aru, et eks ta varastas ja tükkis juurde, aga kogu selle varastatud nodi õigetesse aukudesse suunamine pidi ka tegelikult ju päris keeruline olema ja jälle omakorda raha nõudma. Tegelikult ma ei tea, kas peale valuuta midagi ikka trükiti juurde, naelu trükiti tegelikult selleks, et neid mööda Inglismaad laiali lennutada, et sel viisil sealne majandus uppi lüüa. (Mis võis ju olla alatu, aga kasulik ikkagi, eriti kui peaks tõele vastama, et inglise pank peale sõda neid valesid naelu suhtega üks õige kahe vale eest kokku ostis.)

Nojah, ja kui jutt juba sellele läks, siis tahaks ma veel teada, et kas mingi tilluke osa sest valevaluutast võib veel tänagi vedeleda kusagil Linzi,  Ebensee ja Bad Ischli vahel?

Kui te nüüd mõtlete, et kas mul tõesti muid muresid ei ole, kui sellistele asjadele mõelda, siis tegelikult ei ole. Raha on ainuke.

16.03.2012

Kaks päeva meie Sisekaitseakadeemias ja ma olen läbi mis läbi. Kole koht, ma ütlen, eriti ühikas. Ühikas, milles ma elasin kuni Peda lõpuni, ehk siis aastani 1986, oli ikka ilus ühikas. Põrgut, isegi netti meid ei lastud! Kohtas seal ühikas ainult välismaiseid inimesi ja nemad on ju teadupärast sedavõrd reeglitest hoolivad, et paroole edasi ei anna. Me vägivaldseks ei muutunud.

Süüa ka õieti ei antud, me oleks peaaegu hakanud väljamaalaste kohvilaualt pirukaid varastama, aga rahvuslik uhkus käis näljast üle.

Liidame veel asukoha, mis on tõelises põrguaugus – hea veel, et meie autojuht küsis meie bussiga mineku plaani peale, et on teil, tüdrukud, üldse aru peas, toppis meid autosse ning viis ja tõi. Vastasel korral kakerdaks ma hetkel küllap kuskil Tallinna bussijaamas, mitte ei klõbistaks juba siin.

Ja käisime me akadeemias koolitusel. Selgest kretinismist jälgisin mina mitte koolituse sisu, vaid pigem seda, mida koolitaja valesti teeb. Koolitaja, kes paari aasta eest oli osalenud ühel minu koolitusel, sai sellest väga hästi aru ja muutus järjest närvilisemaks, lõpuks juba päris vihaseks. Mina jälle ei saanud hästi aru, et miks, sest omast arust ma ei olnud selleks ajaks veel midagi teinud, kui tema mind juba ruumist välja palus, et suhteid klaarida. Õnneks muutus ta peale vestlust natuke rahulikumaks. Sest kui nüüd aus olla, siis tegelikult ei olnud koolitaja minust sugugi halvem, ma teen just samu vigu. Oleks mul mingigi plaan koolitamist jätkata, ma oleksin temalt kümme korda rohkem õppinud, kui oma tööst mitme aastaga.

Aga ega koolitus ei olnud väga huvitav ikka. Lõbus oli küll, ma pole ammu nii palju lolli loba kaks päeva jutti suust välja ajanud.

Ah, kui ma seni mõtlesin, et saaks väheks töölt eemale, olgu või koolitusele, siis nüüd on tunne, et saaks või tööle tagasi…

Aga üldiselt ma ausalt võtan varsti puhkust.

13.03.12

Sellest saab vist varsti päris meditsiini-blogi. Aga mis teha, vanus on seal maal.

Täna käisin hambaarsti juures, lesisin seal silmad kinni, igasugu jubedad riistad koos arsti sõrmedega suus ja kuulsin:

“No see on ju jube löökauk!“ pomises arst.

“Jah, sellisega lõhub ju masina ära nagu nalja..“ kommenteeris õde.

Tegin silmad lahti, et kuulge, mis mõttes löökauk? Nii õde kui arst jälgisid, kuidas pisike auto akna taga aukudes ronis.

06.03.2012

Kui mul oleks streikimise õigus, siis ma hakkaks ka homme pihta. Mitte, et ma palka loodaks juurde saada – kuigi see on mul väiksem kui õpetajatel – aga hirmsasti tahaks hommikul kauem magada. Ja üldse kodus olla.

Facebookist leidsin aga sellise pildi – tegelikult saavad politseinikud ka minust rohkem palka, aga sellega ma olen nõus, asja eest saavad. Mind tahetakse palju harvemini maha tappa.

 

Aga tegelikult on mul siiski südamest hea meel, et õpetajatel jätkub meelekindlust enda eest seista, olgu sel siis tulemusi või mitte.

03.03.12

Meie kliimas on üldiselt normaalne, kui inimene mõne korra talve jooksul külje maha paneb, aga kui see parasjagu juhtub, teeb hinge täis ikka. Mina käisin täna lapiti keset Pärnu linna, ikka päris kesklinnas, ja asi ei olnud minu libedavõitu saabastes. Lihtsalt oligi nii libe, mul natuke kiire ka. Ma ei tea, kes oleks pidanud sinna tänavale graniidikildu riputama, no need kolm-neli tera, mis Pärnu linnas paistab ruutmeetri kohta ette nähtud olema, aga see riputaja inimene ei olnud seal tänavas täna käinud. Muidu oli kena kukkumine, kondid terved – aga käsi, sinder. Otsas on õigetpidi, aga sõrmed on parem hoida kas harali või koos – liigutada ei ole tore. Ise siin hetkel imestan ka, kui kobedalt ma üksi vasaku käega trükin! (Mannu, kui ma ennist mainisin, et mu rahaline seis sunnib vastu võtma igasugust tööd, mida kellelgi vähegi pakkuda võiks olla, siis njah, see nädal ilmselt siiski mitte. Noh, vaevalt et keegi pakub ka…)

Ja miks me üldse linna läksime? Asi on selles, et mul on vaja LÄIKEGA põrandaplaate, no keraamilisi või kahhelit või mis iganes nende nimi on. Ei ole! Ei vajalikku värvi, ei vajalikku suurust, lihtsalt üldse ei ole. Tegelikult on ka mattide plaatide valik olematu.

Huvitav, kuidas see meie õitsva kaubanduse juures ikka nii on, et sisustusajakirjades on, moeajakirjades on, aiandusajakirjades on – lähed poodi, ei ole. No ega inimene ei pea muidugi ajakirjade järgi elama, aga siiski… Tegelikult suure osa toiduga on kah sama lugu. Retseptides on, poes ei ole

Retseptidest rääkides, ma tegin täna seda hernepasteeti:

http://taimetoit.ee/2011/10/11/kohev-hernepasteet/

No ega ta paha ei ole – nagu eriti paksuks läinud hernesupp. Vahest oleks pidanud küüslauku rohkem panema. Aga süüa sünnib, kui muidu süüa hernesupi kõrvale leiba, siis mis seal ikka vahet, kui supp leiva peale määrida.

Ma lähen nüüd sibulamarmelaadi tegema.

 

01.03.2012

Minu mehel on meie presidendiga  üht-teist sarnast. Peamiselt ilus ja hulka noorem  naine muidugi.

Aga ka vigastused, tuleb välja.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/president-ilvesel-opereeriti-olaliigest.d?id=63983251

Nii nagu president, rebis minu mees kah oma õla kõõlused just trenni tehes puruks, täpsemalt öeldes ühest otsast luu küljest lahti.

Siitmaalt algavad muidugi erinevused: kui minu vana pidi mitu kuud oppi ootama, siis presidendile tehti see kihku-kähku Soomes ära. Kui minu vana on pehmelt öeldes sant siiani – no käe tõstmine on ikka nõnda valus, et hetkel tuleb vist mul hakata lagesid remontima, siis miski ütleb mulle, et president ülejäänud eluks valudesse piinlema ei jää.

Ei, no kõik on õige muidugi. President on president ja minu vanamees on minu vanamees.

AGA (aga on mu lemmikkoht) – kui Härma talu köögis järgmist korda midagi laguneb, siis me veel vaatame, kelle mees neid uhkeid massinaid varavalges parandama sõidab! Mitte minu mees igatahes, lubagu või talle pannkooke. Vot nii palju tegelikust võimust, üleriigilisest ja kohalikust.

Jep, kadedus on mu teine nimi.