Monthly Archives: aprill 2012

28.04.12

Viimasel ajal jäävad postitused harvaks. Ei toimu lihtsalt midagi. No mis ma kirjutan siia: läksin tööle, pärast tulin jälle ära koju?

Ega nüüdki midagi erilist pole. Ok, enesekaitse treening oli jälle.

Mulle need treeninud jubedalt meeldivad, esiteks on nad tööandja kulul, teiseks on treener äärmiselt sümpaatne mees, kes ei lase end üldse häirida sellest, et me asja sugugi tõsiselt ei võta. Tõsi – kui mu kolleeg seletas tähtsa näoga, et temal on paanikanupp – no see kaasaskantav- igaks juhuks šeifi ära pandud, et äkki läheb muidu kogemata pihta – siis treener isegi ütles, et sellise asja kohta ta ei oska midagi öelda.

Mitu tundi kestnud treeningu lõpuks oli mees ikka veel rahulik, aga tundus, et pisut siiski solvunud, viskas meie ainsa meeskolleegi paar korda vastu põrandat ja pidas meile sütitava kõne selle kohta, kuidas on väga hea, kui meil tema õpetatud oskusi kunagi vaja ei lähe, aga kui läheb, siis on hilja mõtlema hakata. Soovitas kodus harjutada, kuna treeningud on väga harva.

Koduteel hakkasin mina selle kõne peale  mõtlema, mitu meest mind siis viimase poole aasta jooksul on lubanud maha lüüa? Ausalt, ma jäin päris kurvaks kohe.

Hakkasin Ennule auku pähe rääkima, et ta minuga harjutaks siis igasugu toredaid tehnikaid. Enn esialgu ei tahtnud, aga ma oskan peale käia. Lõpuks võttis kallis kaasa kogu oma rünnakrühmlase tarkuse ja endise sportlase jõu kokku ja tungis mulle kallale.

Kuna kodusõdades olen mina nagu partisan piinamisel – enne minestan, aga alla ei anna ja seda ka ei ütle, et valus on, siis ma ei saa nüüd ikka mitu päeva heegeldada. Ega lühikesi käiseid kanda.

Ja mis me teada saime? Jõu vastu ei ole kõigi nende tehnikatega teha midagi, siputa palju tahad. Sellest omakorda järeldub, et ei olegi vaja eriti heegeldada siin suveks riideid, nagunii lüüakse mind enne suuremaid sooju maha.

27.04.2012

-Palun,  kas te saaksite oma mehele teate edasi anda, ma ei saa teda telefonitsi kätte.

-Kelle mehele?

-Teie mehele. Teil on mees?

-Minul või?

-Teil jah!

– Noh, on…

-Kas saate talle teate edasi anda?

– Jah, noh, saan…

-Palun öelge oma mehele, et ta tuleks minu vastuvõtule 30-ndal, kell 14.00.

-Minu mehele?

-Jah, öelge palun oma mehele edasi, et ta tuleks minu vastuvõtule 30-ndal, kell 2 päeval.

-Et ta tuleks vastuvõtule teisel?

-Ei, et ta tuleks 30-ndal, kell 2 päeval.

-Mitte teisel?

-Ei, mitte teisel, vaid 30-ndal.

– No ma pean üles kirjutama.

-Kirjutage palun üles.

– Millal ta pidi tulema?

-Ta peaks tulema 30-ndal, kell 2 päeval.

-Et siis 30-ndal, kell 14.00 peaks tulema?

-Jah, olge hea, andke palun edasi see teade.

-Aga mul mees on muidu siin kõrval kohe, kas ma annan talle telefoni?

………………………………………………………………………………………………………….

 

 

17.04.2012

Tahaks lihtsalt kurta.

Meie Tommi (kes on koer, ma igaks juhuks ütlen, sest edasine jutt võib panna kedagi arvama, et jutt käib siledast lapsest), on titest saadik haige olnud. Mingisuguste ajavahemike järel Tomm ühel hommikul enam ei söö, natuke edasi hakkab kõht haledalt pilli lööma ja Tomm ise istub osavõtmatult seina ääres. Õhtuks muutub ta päris loiuks, vahel kargab kiunudes ja urisedes püsti. Näha on, et tal on väga-väga halb. Mõnel korral lõpeb haigushoog sellega, et Tomm oksendab mingit kollast löga, vahel aga läheb asi niisama hommikuks üle.

Pika aega arvasime, et küllap ei talu Tomm mingit toitu ja püüdsime pihta saada, mis see olla võiks. Meie teised koerad olid kodutoidul, krantside maod seedivad üldiselt tõesti raudnaelu ka. Nii sai Tommi menüüst igasugu asju välja praagitud, aga ei midagi, nii umbes kuus korra jäi põnn ikka haigeks.

Ausalt öelda me arsti juures esiotsa ei käinud, arstid on teadupärast kallid ja Tomm toibus oma haigusest ka väga kiirelt.

Sel sügisel läks asi aga hullemaks, haigus kestis juba paar päeva ja hood hakkasid esinema kord nädalas. Nüüd meie kannatus katkes, pistsime jõmmi autosse ja viisime Pärnusse arsti juurde. Tehti proovid, leiti, et  Tommil on haiged magu ja ka pankreas, määrati süste, tablette ja pastasid. Lubati süüa ainult spetsiaaltoitu. Kogu kupatus läks maksma oma paar tuhandet krooni.

Eks me olime lootust täis, diagnoosi kuulda oli päris suur kergendus – no et kui on teada mis viga, siis saab ka ravida.

Aga ravisime ja midagi ei muutunud. Tomm oli ikka kindla regulaarsusega kord nädalas haige. Kurtsime arstile – arst aga laiutas käsi ja arvas, et ju võtab paranemine aega, et tuleks teha uued proovid.

Otsustasime siis need proovid tõesti teha, aga sedakorda Tartu ülikooli kliinikus, ühtlasi siis juba lasta ära teha ka ultraheli, lootes, et ehk saame abi sellest eri foorumites kiidetud asutuses. Tuhanded kulusid jälle. Proovid ei näidanud midagi halba, ka mitte enam maksa ega pankrease kahjustusi. Tartu arsti arvates ei ole Tommile ka spets-toitu vaja, mida Pärnu arst pidas ülimalt vajalikuks. Ühtlasi arvas Tartu arst, et kui ikka häda edasi kestab, siis tuleks teha Tommi siseorganitest biopsiad. Siin kohal tundsin mina, et asi läheb liiale – biopsiad organistest, kui ei ultraheli ega proovid näita midagi, mis viitaks vajadusele selliseid protseduure teha? Mis see veel maksaks, ei taha mõeldagi. Esialgu aga anti meile kaasa paar tabletti ja kästi vaadata, mis edasi saab.

Tulime koju ja Tomm jäi jälle haigeks. Suhtlesin uuesti Tartu kliinikuga, nüüd soovitati meil minna Viljandisse ja teha uus ultraheli, biopsiatest enam juttu polnud. Me ei ole veel läinud.

Vahepeal tundus, et Tommil on natuke parem, hood jäid harvemaks ja ka lühemaks, nii poole päevaga hakkas ta uuesti sööma. Meie, lollid, muidugi lootsime jälle, et Tomm paraneb – omaenese tarkusest olin ma ikkagi otsustanud jõmmi spets-toidul edasi hoida. Kuni eilseni lootsime. Nüüd on jälle möödas üks magamata öö.

Ja ausalt mulle aitab.

Edaspidi ma tahan, et mulle enne selgeks tehakse, mida näiteks mingid uued proovid peaks näitama. Sest ausalt,  ma ei usalda enam tohtreid – mingit vastust ju ei ole, tegelikult mulle tundub, et nad isegi ei kuula meid, pigem keskendutakse oksendamisele, mida iga haiguse ajal isegi ei esine. Või ei oska me ise end arusaadavaks, või siis kuuldavaks teha. Ma ei väida, et arstid ei hooli – ma arvan pigem, et nad lihtsalt ei tea, mis Tommil viga on ja kõik mis seni on ette võetud, on lihtsalt kobamine (mille meie kinni maksame – ärge saage valesti aru, me maksaks ka palju rohkem, kui oleks väikegi lootus, et mingi uuring tõesti vastuse annaks). Igatahes ma ei lase enam teha proove hea õnne peale, vaid tahan edaspidi täpselt teada, milleks mingeid proove või analüüse tehakse ja tahan ka tulemusi näha… kirun end, et seni olen endale küsinud vaid vereproovide tulemused. Ma ei pea end arstidest targemaks, ausalt ei pea, see oleks nii lihtne, kui oleks arst, kelle jutt mulle loogiline tunduks… või kui ma oleks ise piisavalt tark.  Ausalt, isegi see oleks kergendus, kui üks arst ütleks, et see Tommiga nii jääbki, ta ongi vahel haige, et ei saagi midagi teha. Ju me siis harjuks selle mõttega. Aga nii on meil tunne, et me ei ole teinud midagi, et teda aidata, kuigi äkki ikkagi aidata saaks.

Oh, ma ei taha mingi iriseja vanaeit olla, aga see mure ajab hulluks ja ma tõesti tunnen, et abi ei saa mitte kuskilt!

Sest see on nii jube – koer võib sul ju lapse eest olla, aga haiguslehte temaga kodus olemiseks ei anta, mina ei saa ka palgata vaba päeva, vähemalt mitte kord nädalas, nagu jõmm vahel haige oskab olla. Tomm omalt poolt pingutab ikka ka ja sätib haiguse valdavalt  nädalavahetusele, nii on seni üks meist – mina või Enn,  tema juures saanud olla. Vahel ikka kombineerime end ka tööpäevadel poolest päevast kordamööda koju. Ja jep, me tõesti istume ka öösiti Tomm süles üleval, kuni tal jälle kergem hakkab. Lihtsalt istume ja vahime üksteisele abitult otsa, mina muidugi tönnin ka.

Ma ei tea, kaua me nii, ilma mingi selguseta, veel jaksame, sest ausalt, me ei ole enam selles eas.

11.04.2012

Puhkus läheb kenasti, tänan küsimast.

Ma olen ikka natuke mõelnud ka, mida ma siis tegema hakkan, kui puhkus läbi saab – hetkel on kaalumisel kolm võimalust: koerajuuksur, ripsmetehnik ja teatrikriitik. Viimane on kõige keerulisem, sest õigekiri on mul… Nojah, nagu ta on.

Muidu kritiseerida ma oskan hästi, ma näiteks käisin siin üks päev jälle teatris. “Kalmistuklubi“ vaatamas. Sihuke mulje jäi, nagu oleks algaja lavastaja võtnud mängima kõvad nimed: Kull, Komissaarov ja Raave, ja seejärel hakanud nende juhendamist kartma. Elule kõige lähemal oli asjaolu, et Kull nägi etenduse algusest peale välja nii, et päris lõpuni ta välja ei vea ja tõesti – etenduse lõpuks ta ära suri ka.

Ega tegelikult paha tükk ei olnud, aga oleks selle materjali peal võinud palju-palju enamat olla.

 

Täna ma võtsin üle hulga aja julguse kokku ja käisin turul, selles osas kus igasugu hilpe müüakse. Mul varasemast on turul käimisega palju toredaid kogemusi, no need toredad ja asjalikud müüja-tädid! Kes kõik sind innuga aidata püüavad.

“Proua, suuremad numbrid on meil seal tagapool…“

“Proua, vanemale inimesele vast sobiks näete see mudel siin rohkem…“

“Oi proua, mina ei tea, kas nii suure ümbermõõdu ja nii väikese korviga rinnahoidjaid üldse tehakse??“ (mamma ükskord sundis mind minema turule pesu otsima, seal pidi ikka korralik vastupidav kaup olema.)

Täna ma oleks tegelikult tahtnud jalanõusid vaadata, tenniseid oleks vaja. Nii kui ma kohale sain, nii müüja end mulle sappa haakis. Kuidas üldse saab üks müüja olla inimesel seljas ja kummalgi küljel korraga? Aga saab. Ja sinna juurde rääkida, et kets, mida te vaatasite, on hästi sportlik jalanõu (hea teada muidugi, mina oleks teisega magama läinud). Hindadeni ma ei jõudnud üldse, kannatus sai enne otsa.

Normaalne inimene ilmselt ütleks müüjale, et ta eelistaks üksi ringi vaadata. Aga kuidas ma ütlen, kui müüja on minust oma 20 aastat vanem ja nii innuga asja kallal? Äkki solvub ka veel? Ja ära ma tulingi. Ehk olid jamad ketsid.

Puhkus  on siiski mõnus, isegi ilma ketsideta.

 

10.04.12

Täna tulid kured, kas jäävad paika või lendavad edasi – eks see ole näha.

08.04.2012

Meie pühad on asja ette läinud. Auto hotellistamine jätkub.

Siin on näha vanast poroloonmadratsist auto põhja madratsi lõikamine, autol, teadupärast, on ju rattakoopad.

Enn lõikas, mina õmblesin koti ümber. Autos proovisime kah järgi, täitsa mugav on. Nagu selline madalapoolne telk.

Nii et nüüd ei ole meil vaja oma liikumisi üldse kuidagi telkimisplatside järgi seada, vaid me võime rahumeeli oma auto suvalisse tanklasse parkida ja seal siis tahtmise korral ka magada – WC ja dušš kah reeglina läheduses võtta, kui kohvi hommikul keeta ei viitsi, siis saab sedagi kiirelt bensaka automaadist. Ja õhtul pole vaja väsinud peast telgi püsti toppimisega jurada, saab külje kohe maha panna, kui kõrini saab. Sest oma aset autos ei plaani me ka päevaks kokku pakkida. Madratsi alla jäävad muide Ennu ehitatud eriti uhked vineerist toidukastid, mis näevad välja nagu narkopeidikud, nii et kartulipurdu jaoks pulbrit 50 g kotikestesse pakkida ei ole vist eriti tark tegu. kastid said tegelikult ehitatud selleks, et allalastud istmete otsas ühel pinnal magada saaks.

Teaks ainult, mis temperatuur on Saksamaa lõuna osas mai teisel nädalal? Sest ühe korra olen ma maganud Praha tänaval, tõsi see juhtus novembri algul, ja jube külm hakkas vastu hommikut…

 

07.04.2012

Puhkuse esimene päev – selles mõttes, et pühadega on tänapäeval raske sammu pidada. Eile seletas mulle üks eakas mees, et varem oli kõik selge – joodi naistepäevaks, joodi aastavahetuseks, nüüd ütleb sulle naaber, et pühad on ja seejärel lähed kalendrist ja ajakirjandusest otsima, mis pühaga seekord õieti tegu on.

Sõber rääkis jälle, et munade värvimise komme tulnud niimoodi – peale Jeesukese üles tõusmist saanud kaks naist tee peal kokku, ühel olnud korv munadega käes. Üks öelnud teisele, et Jeesus tõusis üles, teine ei uskunud. Siis öelnud esimene, et mingu need munad korvis punaseks, kui ta õigust räägib, munad läinudki.

Seega ei ole suuremat mõtet mune värvida, sest kui Jeesus ikka on ülesse tõusnud, peaksid need ise punaseks minema. Samas see oli vanasti vahest nii, tänapäeval ei tõuse meil siin midagi. Samas – kui palk peaks tõusma, siis võivad küll munad punaseks minna…

Ja esimesel vabal päeval pean mina aru, kas mitte minna siiski tööle ja teha ära tegemata jäänud asjad. Siis jälle jõuan otsusele, et tegemata jäid need ju mitte laiskusest, vaid seetõttu, et aega ei olnud, lihtsalt koormus on liiga suur.

Üks teine kolleeg, hästi armas noor inimene, rääkis mulle teisipäeval, et tema on tõsiselt hakanud mõtlema, et äkki me oleme hoopis mingid katseloomad, kes on pandud kellegi suure ja nähtamatu poolt ühte hoonesse kokku ja kellele siis laotakse üha uusi ülesandeid  selga, keda teadlikult hoitakse pidevas stressis ja siis kõrvalt jälgitakse, mis me teeme või kuidas vastu peame.

Kui aus olla, siis väga enam ei pea vastu – mu Outlook ei ole enam mitte lihtsalt pungil täis, vaid on täidetud kolmel real paralleelselt – mis tähendab, et ma tegelen pidevalt umbes kolme asjaga korraga. Ma olen hakanud eksima, unustama veel rohkem kui loomuomaselt. Ma tunnen tahtmist inimeste peale karjuda – ja karjungi, esialgu küll koju jõudes, kolleegid karjuvad juba tööl ka. Ma tunnen tahtmist klientidele öelda, et nad juba ära läheksid, sest mul ei ole aega neid kuulata ja kui ma ka kuulan, siis taban end üha sagedamini mõttelt, et mind ei huvita see jutt.

Ma pean puhkuse ajaga midagi välja mõtlema, sest nii ma enam ei taha. Nii ei ole õige ega hästi.

Nüüd tööst aitab,sest kodus on mõnus! Enn otsustas meie reisi ajaks autost hotelli ehitada, kuna hotellid on Austria ja Saksamaa turismipiirkonnas ikka tõesti kallid. Nii otsustasime hotellides tududa pooled ööd ja ülejäänud autos, nats on vaja asju sättida, et seal mõnusasti ja ühel tasapinnal magada saaks.

Ja laps tõi mulle uued püksid, nii et mul on nüüd vaja umbes 3 kilo alla võtta. (Kohe hakkas kergem, seni oli 10 vaja, nii üldise tervislikkuse seisukohalt, nüüd on ainult 3 pükste jaoks vaja!)

Ja homme, kui ikka poed peaks homme lahti olema, ostan turvast ja pikeerin oma taimekesed ära.

02.04.12

Minu koolitamise karjäär sai tänasega läbi!!!

Hoiaks nüüd issand tellijaid raha pakkumast, sest nii ei tahaks sellega enam tegelda, aga ma olen ju selline närune eriti müüdav hing.