Monthly Archives: mai 2012

30-05.12

Tegelikult kavatsen ma nüüd vahele jätta järgmise päeva – sest sellest olen ma juba siin enne kirjutanud ja milleks piinlikesse  mälestustesse süveneda.

Õhtusest kontserdist siiski, see oli tegelikult põhjus, miks me sinnakanti üldse sõitma hakkasime. Andre Rieu ja Straussi orkester.

Kontsert toimus Salzburgi messihallis, ma ei ole käinud meie hallides, aga ju nad sarnased on. Mis oli mõnus – inimesed kandsid umbes 50 prossa ulatuses rahvariideid – olgu siis kogu komplekt või mõni üksik ese. Kontserdi käigus selgus, et ülejäänud 50 prossa ei olnud lihtsalt austerlased, publikut oli kontserdil tõesti üle terve maakera igalt poolt. Teiseks elas rahvas kontserdile kaasa algusest peale, esimestest taktidest, ei mingit soojendavat osa. Lõpuks tantsis üldse pool saali valssi, isegi Ennu jalg kõpsus kahtlaselt. Ja kontsert ise oli fantastiline, korraga selgus, et muusika ei pea ilmtingimata marutõsine ja püha asi olema, kuigi esitusel olid ka mõned üsna klassikalised palad. Kõik oli lahe, mõnus ja tore!

Aga siit suundun ma nüüd sujuvalt järgmise päeva juurde. Kuna meie auto oli oma katkumist vähe ohjeldada otsustanud, liikusime ikka oma marsruuti mööda edasi – järgmine üritus oli Grossglockner High Alpine road (copy-paste, nagu näha, sest mina ei suuda seda kirjapilti viisakalt meeles pidada).

Tegemist on pisut üle 40 kilomeetri Alpides lookleva teega, kõrgeima tipuga, kuhu autoga saab, umbes 2600 meetrit. Maksab sellel teel sõitmine sõiduautole 32 eurot. Selgus, et tee libeduse ja suvekummide pärast olime asjata põdenud, libe polnud kuskil. Kuigi tee tõepoolest lookleb.

Saladuskatte all võin öelda, et nagu hiljem selgus, ei ole see 32 eurot ära maksta tegelikult eriti vajalik, sest maha sõitsime meie teelt mingeid väravaid läbimata, järelikult saanuks ka peale. Samas paljuks ma seda summat ka ei pea, sest võrratuid vaateid ja üldse elamusi sai selle raha eest küll ja veel! Kui sageli ikka inimene 2600 meetri kõrgusel lumes ja tuules oma hommikukohvi joob?

See Viplala on seal Enn muidu.

Ja siin on näha lume paksus mägede kõrgemas osas.

Kokkuvõttes ma leian, et kõik need meie turismireisid, mis inimesi kirjade järgi Austriasse viivad ajavad suures osas petuasja, sest kui Grossglockner  Alpine roadi – või siis mõnd muud Alpi teed – ei sõida, jaluta või vänta (väntajaid oli sel teel ka üksjagu) siis on Austriast üks osa nägemata.

Nüüd võiks ka targutada teemal, miks me pigem ise oma marsruudid kokku paneme ja omapäi ringi käime. Esiteks ei taha ma kuskilt ära tulla lihtsalt sellepärast, et grupp tahab edasi minna, aga teine põhjus ja olulisem on see, et tavaliselt ei panda reise nii kokku, et see hõlmaks kõike, mis mingis piirkonnas tegelikult vaadata on. Pigem korraldatakse mitu eraldi reisi, võimalik, et see on rahalise kasu eesmärgil, võimalik, et on veel mingid põhjused. Ei tea, aga meile nii ei meeldi.

Seegi kord otsustasime lõplikult alles mägedest alla sõites, et edasi sõidame ikkagi Itaaliasse. Üheks põhjuseks oli see, et mägedes oli ikka jube külm hakanud ja Itaalia kõlas kuidagi nii soojalt… Ja kuigi Enn mind alguses, kui ma selle mõttega kodus välja tulin, kuu peale saatis, oli see tegelikult väga hea valik. Kui me mõned tunnid hiljem Meranos autost välja ronisime, oli sooja 28 kraadi, linn sillerdas rododenronitest ja roosidest. Vägev vaheldus võrreldes hommikuse lumega!

Selgus aga, et Itaalia kiirteede ääres ei ole eriti ahvatlevaid tanklaid, meil aga oli taas autoöö plaanis. Teisalt oli Enn lubanud mulle õhtuks saksa vorstikesi ja pannkooke küpsetada, bensiinijaamas magada on üks asi, lõket teha natuke teine…

Nii otsustasime kämpingusse minna, leidsime ühe üsna kesklinnast. Nüüd läks tsirkus lahti – onu vastuvõtu putkas oli nõus rääkima saksa, itaalia ja hispaania keeles. Mina jälle vene ja hädiselt ka inglise keeles. Peale esimest veerandit tundi hakkas asi probleemseks kiskuma, onu nimelt ei saanud aru, et kuidas meil telki ei ole. Sest karavani meil ilmselgelt ka ei olnud. Mina jälle ei tahtnud onule nelja eurot maksta telgi eest, mida meil ei olnud – sest kämpingu hind liidetakse kokku auto, telgi ja inimeste eest eraldi. Mingil hetkel paistis onu arvavat, et me  ei taha üldse maksta. Edasi võttis Enn asjaajamise üle ja lõpuks lubati meil ikka edasi sõita.

Vaatamisväärsused olime me edaspidi ka, peale meie polnud seal tõesti ühtki inimest, kel kogu elamist kaasas poleks. Enamuste matkaautode juures olid näiteks sati-taldrikud püsti. Lõpuks annetati meile naabrite poolt papikaste mööbliks, no nagu paadialustele ikka..

Aga mulle meeldis seal kämpingus väga, sest ma ei ole enne näinud nii puhast asutust, ausalt. Teiseks olid puhkajad  äärmiselt kenad inimesed – lähed hommikul pesema ja lobised selle lühikese tee peal kahe inimesega, kolmandaga kraanikausi ääres. Kõik naeravatad.

Hommikune vaade autost välja ronides.

Õhtu juurde tagasi tulles me tegelikult midagi erilist ette ei võtnudki. Ostsime poest pudeli eriti vastikut veini (odavat ka muidugi), sõime vorste, pannkooke ja läksime vindise peaga linna peale laiama. Ega rohkemat ei olnud õnneks vaja ka, me oleks nagu kodusest ajast kuu aega ees olnud, linnake oli soe ja lõhnav. Lisaks leidsime me kohviku, kus kõik külastajad olid koertega! Sihuke koera-kaasa-võtmise kohvik. No mida sa hing veel tahad?

29.05.12

Ma hakkan nüüd endale reisist kokkuvõtet tegema, nii et olge hoiatatud, kellele reisijutud ei meeldi, ärge edasi lugege.

Alustaks esimesest Austria päevast.

Minu jaoks olid juba sealsed kiirteed uudne kogemus – no selles mõttes, et nii pikalt ja laialt, sadu kilomeetreid jutti. Varem olen ma sellistele teedele ainult bussiga juhtunud, ise sõites mitte. Muidugi enne kiirteedel kihutamist tuleb ikka vastav vinjett kah osta, 7.70 või mis ta maksab. See tuleb siis auto aknale kleepida, väidetavalt karistatavat hirmsasti, kui seda kleepsu pole. No ei tea, eelmine kord Austrias käies me ei teadnud mingist vinjetist midagi ja keegi ei küsinud ka.

Aga kiirteede juurde tagasi, nendega on see, et mulle nad meeldisid ja ei meeldinud ka. Kiiresti saab edasi, kui kokku 5000 kilti läbi sõita, siis on see suur pluss.  Samas eluohtlik pluss minu meelest, kuna kohati ei ole kiirusepiiragut üldse, siis alati on keegi, kes tahab sõita veel kiirem. Mis tekitab paraja süstimise radade vahel ja kiirusi arvestades ka paraja ohu. Nii vana ma olen küll, et minu meelest võiks olla kiiruseks 130 kilti tunnis ja aitab… aga no kes see minu käest küsib, kuigi ma olen kõige targem. Münhenist hiljem tagasi sõites hakkasin lugema – kogu tee peal nägin ma kokku 7 avariid. Ei olegi nii vähe?

Samuti polnud ma enne läbinud nii palju ja nii pikki tunneleid. Need olid asjad, mis panid tõsiselt mõtlema, kuidas kohapealne majandus ikka toimib. Vähe sellest, et kõik need tunnelid olemas on, nad on ka korras ja hoitud. Isegi kogu valgustus on töökorras, ei ühtki kustunud pirni!

Siin on siis nüüd siis piltlikult näha, mida tähendab valgus tunneli lõpus!

Tegelikult üks asi veel, mis tähistas Austriasse jõudmist – bensujaamade peldikud muutusid märksa tasulisemaks kui Poolas. Tegelikult mind täitsa huvitab, palju on tingimata vajalik peldiku-tädiks saamiseks keeli osata? Sest teenistus paistab sel kohal igati kobe olevat. Eriti kui mõelda, et umbes 15 aastaid tagasi sai hotell Strandi peldikuid kõvasti haritud, ilma mingi 50 sendita külastaja pealt.

Muidugi huvitav fakt on ka see, et mida kallim on peldik, seda suurem ja sagedasem vajadus seda külastada inimesel tekib…

Aga ok, mida me siis tegime? Algne plaan oli meil pikka aega see päev Viinis veeta ja alles paar päeva enne reisi mõtlesime ringi, et kuna me Viinis oleme ikkagi käinud, siis vaataks pigem muud Austriat. Nii sõitsime Viini asemel hoopis Gmundenisse, mis on linnake Traunsee järve tipus.

Ja juba hakkas ilus olla. Ma arvan, et mai oli päris hea aeg seda ringi mööda Austriat teha, turiste oli veel suht vähe. Pisut olime hädas parkimisega, kõik info on ju loomulikult kohalikus keeles, mida meie kahjuks ei räägi. Mine võta kinni, palju või mis aja eest sildil küsitakse? Suur õnn, et meil on kodus Pätakas, kes telefonitsi vanemaid juhendada oskab. Selgus, et parkimise eest raha ei tahetudki! Üheski Austria väikelinnas, mida külastasime.

Gmundeni peamiseks väärtuseks on fantastilised vaated järvele.

Pildilt võibolla ei paista, aga tegelikult on sel paadil pojad sabas.

Meiupuud, mida hiljem veel hulgi nägime. Muidu väga kenad, aga samas hea, et meil seda meiupuu kommet ei ole. Sest vaata, jaanitule võid sina ilma meesterahva abita põlema saada, aga katsu sa sihukest palki püsti ajada, onju…

No igatahes järgmine linn, millele suuna võtsime, oli Bad Ischl. Kogu tee linnakeste vahel oli Ennu sõnul hirmus, kuigi suurepärase kattega, kitsas ja pimedaid kurve täis. Vastava harjumuse puudumisel päris kole sõita.

Bad Ischl on peamiselt kuurortlinnake. Tema tegelik võlu ei tule piltidel välja, selleks olid hoopis kuidagi eriliselt soliidsed inimesed. Puhkajad, ma aravan. Valdavalt pensioniealised, aga kostüümides ja ülikondades, tasakaalukad ja väärikad, naeratavad. Ah, mina ka ei tea, meie pensionärid on teistsugused. Neist puhkajatest mul pilte muidugi ei ole, see poleks sobinud, neist pilte teha.

Need kaks siin ronivad järgmise meiupuu otsa.

Edasi viis tee meid Hallstatti, mida peetakse suisa kohustuslikuks külastamise paigaks. Eks ta oligi omanäoline, hoopis vanemaid ehitisi täis kui kaks eelmist linna. Hallstatti peamine võlu on taas kord mäed ja järv, sama võluvad on aga ka mäe külge mööda kõrgustesse ronivad majad.

See tänavake asub pea et alumise astme hoonete pööningutel – sedavõrd järsk on mäkke tõus ja tihe asustatus.

Tuleb tunnistada, et selleks ajaks oli ilm tegelikult hirmus külmaks läinud. Tasapisi hakkas sadama ka. Hallstattist ära sõites sai tibutamisest juba paduvihm, seega tekkis meil küsimus, kas sellise jubeda vihmaga on ikka mõistlik autos ööbimist plaanida, selles mõttes, et tahaks ju ka süüa teha ja muidu autot enne magamist mööbeldada.

Tegelikult see oli ka kogu reisi peal see koht, kus me natuke aega ei teanud, mida teha ja tundsime end igati abituna. Turistimiseks ilm ei sobinud, magama minna oli justkui vara, kell võis umbes 7 olla, minna polnud korraga nagu kuhugi. Lõpuks otsustasime Salzburgi sõita ja ikkagi hotelli minna. Samas Salzburgi jõudes jäi aga vihm järgi ja põhjus hotelli eest maksta kukkus seega justkui ära. Nii jalutasime lihtsalt mööda tänavaid, nats väsinud ja ikka üdini abitud ja õnnetud.

“Miks ma pean siin jõlkuma?? Midagi ilusat siin vaadata ei ole….“ tahtis Enn teada.

“Sest sul ei ole kuhugi minna, ühühüüühüüü (nutt ja hala)“

Samas nii nutt ikka ka ei olnud, et hotelli otsida, mõne aja pärast sõitsime uuesti linnast välja esimesse tanklasse magama.

Meie reisidel on kolmandal päeval reeglina traditsiooniline kisma, ma arvan, et see on mingi kohanemise faas või midagi. Nii seekord ka, ausalt, gramm veel ja ma oleks hakanunud jala kodu poole astuma. Takkapihta olime juhtunud eriti elava liikumisega tanklasse, järgmiseks tekkis suur soov minna autost välja korda looma, no et mida te siin kõnnite ja karjute mu auto akna taga… (kisma meil enne oligi peamiselt parklas autole koha valimise osas, siin oleks nüüd sobilik koht mainida, et parkisime sinna, kuhu Enn tahtis, mitte tagumisse ja eriti vaiksesse ja rahulikku serva sõbraliku rekka varju,  kuhu mina oleks tahtnud parkida).

Aga hommik oli taaskord kaunis, päike paistis, ilm oli ka tiba soojem, nii 18-19 kraadi. Nii et leppisime ilusti ära ja sõitsime Salzburgi Mirabelli aeda.

Ilus aed oli, ega ei saa kurta. Samas pean tunnistama, et eks sarnaseid ole enne ka nähtud…

Enn maailmatuma kuulsa trepi peal – DO-RE-MI ja nii edasi, onju. Enn ei saanud trepi kuulsusest muidugi midagi aru.

Edasi ma ei viitsi praegu kirjutada, mõni teine kord jälle.

 

 

 

28.05.12

Heakene küll, kevadel kõige enne on kihulased. Edasi tulevad sääsed ja siis mingil kesksuvisel ajal parmud – või patlased või mis iganes nende elukate nimi on.

Aga kes oli siis see parmu kasvu, aga hoopis teist nägu mölakas, kes eile mu kintsust tüki võttis ja seda eemale sööma läks? Vähekese aja pärast tuli järgmise tüki järgi. Ei saa vaadata ka, kas jalal on auk sees, terve koib on paistes.

Palju meil lõpuks neid hammustavaid putukaid on siis?

Aga muidu ma sain täna eurodega vastu lonti, ostsin Ritausma roosi hinnaga 7 euri. Mis suur number see 7 ikka  on, tundus sel hetkel. Alles väheke hiljem tänaval jõudis kohale, et see 7 on ju kuradima sada ja rohkem veel krooni! Lihtsa Ritausma eest?? No loll ikka loll, ime siis, et mul raha alati otsas on.

Lisaks tegi Mamma meile siin vastupidamise õppusi. Reede lõuna ajal enam telefoni vastu ei võtnud ja reede õhtul ei võtnud jätkuvalt. Öösel ka ei võtnud. Hoomikul ei võtnud samuti.

No mida arvata, kui telefonile ei vasta muidu alati vastav ja südamega probleeme omav inimene? Muidugi jäi mul reedene öö magamata, laupäeva hommikul ajasin just riideid selga, et Pärnusse  sõita, kui Mamma kätte sain – tema olevat telefoni lihtsalt suvilasse unustanud.

“No mis sa ähid, oleks ma reede hommikul oma korterisse ära surnud, mis mõtted sul siis ikka laupäev Pärnu tulla oleks, vabalt oleks võinud esmaspäeval tulla vaatama, töö pärast pead siis nagunii tulema…“ arvas meie armas-kallis Mamma kogu minu muretsemise peale.

Ausalt, ei häbi ega südametunnistust ei ole meie vanematel!

25.05.12

Aiandus edeneb mul just sama veidralt kui kogu muu elu.

Enne väljamaale sõitu panin gladioolisibulad maha, tähiseks plastiksilt, et kogemata rohimise käigus üles ei kaevaks. Tulin tagasi – ei mingeid tärkavaid gladioole.  Sildikesi muidugi ka enam mitte.

Järgmiseks panin maha lillherned ja kressid, sedakorda ühtedel juures tähiseks uus plastiksildike, teistel umbes kilone kivi, ekstra tarisin kohale. Tänaseks ei ole kresse ega lillherneid kuskil, kivi on ka kadunud. Ma saan aru, et sildid võivad näiteks linnud minema tassida, aga kivi? Nii et kui te näete mõnd linnukest, kilone kivi noka vahel, siis on see minu kivi. See-eest on minu viimati paigaldatud sildi ümber näha hulganisti tärkavaid gladioole. Minu meelest umbes 2 meetrit sellest kohast, kuhu ma need algselt maha matsin.

Ausalt, see ei ole enam normaalne. Kui ma veel midagi peaks mulda pistma, siis mõistlik oleks vast teha umbes 10 fotot seemnetest ja lähemast ning kaugemast ümbrusest. Aga ma arvan, et enam ei proovi.

Inimestel läheb umbes sama veidralt kui taimedel. Teisipäevast alates istusin pealinnas nõupidamisel, kus püüti üht paljusid häirivat probleemi lahendada. Prooviti üht- ja teistpidi, head lahendust nagu polnudki. Kolmapäeva õhtuks küsis üks vaiksem koosolekul osaleja: “Ma olen siin omaette mõelnud, et kuidas see üldse meie probleem on?“

Mõeldi veel natuke ja leiti – kirevase pihta – ei olegi meie probleem! See tähendab, et probleem on olemas ja päris karjuv, aga tõepoolest mitte meie oma. Neljapäeval sõitsime koju ära, väsinud kui vanad kronud. On ju jabur? Või ei ole?

 

 

20.05.2012

Kas ainult minul juhtub, et ma kui ma lõikan oma vanadel teksadel sääred maha, et jalakesed kenasti peenarde vahel päikest saaks, osutuvad teksad hiljem Ennu tööl käimise teksadeks?

17.05.2012

Eh, suured tänud toetuse eest!

Paistab, et mitte alati ei tule puhkus inimesele kasuks. Kui ma paar päeva tagasi naersin kolleegi, kes oli unes näinud üht meie ühist tuttavat mõrtsukit teda küünlajalaga taga ajamas ja kui seeläbi tappa ei õnnestunud, siis tema hernesupi sisse mürki segamas, siis mu enda unenäod kisuvad kah jaburkas kätte.

Ma ei ole üldse unenäo inimene, no ei usu neid ega pööra tähelepanu. Aga esimesel ööl peale reisilt naasmist nägin unes, et olen töökohast ilma jäänud. See ei vääriks märkimist, kui Enn poleks samal ööl unes näinud, et käis mulle kuskil köögis poole kohaga tööd kauplemas (muidugi mitte sellepärast, et ta oleks lõpuks aru saanud, et naiste palk ei peagi küündima suuremaks kui taskuraha, lihtsalt rohkem polevat tööd olnud, kui pool kohta). No vot, mis see siis nüüd tähendab?

Aga eile öösel läks asi päris jaburaks, sest enda meelest ma üldse ei maganudki.

Korraga ütles miski või keski tume ühe lause ladina keeles. No võis ka mõni muu keel olla, ega ma ei tea, aga justkui oli ladina. Siis ma teadsin, et keegi tahab mind kuhugi tarida ja mõtlesin omaette, et kõik see olukord on jama, sest mingi tume jura ei saa mind kuhugi tirida,  teda ei ole isegi olemas. Aga siis hakkas tirima! Ja ma ausalt kartsin, et see tume jura tirib mind kuhugi ära, liigutada ei saanud, rääkida kah mitte, ärgates olin üleni higine ja täiega endast väljas.

Üldiselt ma näen siin muidugi erinevaid võimalusi:

a) tegemist oli selle niinimetatud luupainajaga, mida mina olen alati mõistnud mingi aju vingerpussina

b) ma olen vaimuhaige

c) kurat on olemas ja üritas mind põrgu tarida.

Ma seda viimast võimalust usun kõige vähem, aga igaks juhuks ütlesin tänase päeva jooksul ainult paar korda “kurat“ tavalise paarisaja korra asemel – no põhimõttel, et ära kurja nime niisama pruugi. Sest mine sa tea, on ju.

 

Aa, ja siis nii üldise harimise eesmärgil – kui mujal maailmas paistab vägistamine olevat sisuliselt vägivaldne suguühe, siis meie maal on tegemist puhtalt seksuaalse kuriteoga, millel ei ole vägivallaga mingit pistmist. Seda siis mitte definatsioonina, vaid riskide hindamise seisukohalt. Ma ei ole küll päris kindel, mida hinnatakse juhul, kui ohver ei jää ellu, aga ei ole kindel, et jalgpall on selles asjas parem kui seks, meie valdkonnas paistab seks sel aastal üle kõige olevat. Aasta prioriteetide värk.  Segane? On jah, mulle ka. (Sel infol pole midagi ühist minu unenägudega, see on lihtsalt tänase päeva uudis!)

 

 

15.05.2012

Ei, reisijuttu ei tule. Vähemalt mitte esialgu, tahaks väheke veel seedida, need olid ikka otsast-otsani elamusi täis päevad.

Nüüd oleme teist päeva kodus tagasi, isegi osale aiale on juba tiir peale saanud. Sedakorda mamma abiga, kes seni, kui meie mööda ilma ringi tuudutasime, usinasti meie maasikaid rohis. Pätakas omakorda võttis sõbranna appi ja läks sõnadelt tegudele üle – lõhkus maha meie viimase aastaga õige longu vajunud lehtla. Ma olen selle eest nii tänulik, mul on mingi kiiks suurtele asjadele kallale kargamisega – olen juba ette kindel, et lõpuni minna ei viitsi. Oi, ma oleks veel tiigi ääres nohistanud täna, aga kuradi sääsed ja veel vastikumad kihulase moodi riistapuud on kohal.

Ma olen viimasel ajal korduvalt mõelnud, kas seda blogi pidamist siin jätkata või hoopis lõpetada. Kuidagi väga ummikus olen omadega olnud. On see siis igavene noorus või lihtsalt idiotism, aga vaatamata vanusele tekib mul ikka veel vahel küsimus miks ma midagi teen või mis asjade mõte on.

Noh, nüüd on selge, et kui seda mõtet enam üles ei leia, on kasulik kaugemale minna – jõuab kohale, kui tobe see kohapealne jõuramine tegelikult on. No ma tean, et ümmargune jutt jah – aga taas ei luba elu töine sisu asja lähemalt lahti kirjutada. See on tegelikult ka veel üks põhjus, miks ma vahel üsna harva postitan. Kui elu peamiselt töö ümber keerleb ja sellest rääkida ei saa, siis mida ikka trükkida? Tihti pole ka üldse suhtlemiseks tahtmist olnud.

Nüüd aga otsustasin, et esialgu veel blogi kustutama ikka ei kiirusta. Sest kuskil maailma otsas on väike õeke ja ei ole veel teada, kus maailma otsas sügiseks väike tütreke olema hakkab. Nemad loevad. Ju ma siis kriban, kui tuju on, ega ei peagi ju iga päev.

08.05.12

Eilne kontsert -Andre Rieu ja Straussi orkester – oli nii-nii-nii hea! (Oleks jutust aru saanud, oleks veel parem olnud ilmselt). Aga juba istuda hulga rahvariietes inimeste hulgas, kelle  pidu algab esimese looga, mitte kümnendaga, nagu meie maal tavaks, oli omaette elamus. Nagu ka laest langevad õhupallid.. No ja nii edasi, nii edasi. Muusika.

Tänases plaanis on Crossglockner High Alpine Road (kui see nüüd ikka õieti kirja sai) ja sealt edasi Itaalia, no selles mõttes, et ehk seal on soojem. (Loota ikka võib!) Netti enne järgmist hotelli kindlasti ei saa.

07.05.12

Võibolla ma kunagi kirjutan pikemalt Austria ilust ka, fotodega ja puha.

Aga hetkel käisin ma lihtsalt natuke Salzburgis jalutamas. Sattusin kaubamajja, kus mina oleks oma rahakoti juures saanud umbes kahte asja – ühe vesikringli ja laste plastmassautoga sõita. Vahest WC-sse ka, aga seda ma ei julgenud vaatama minna. Sihuke Designer Outlet oli. Vinge.

Järgmiseks võesti mul toidupoes kogu kaup käest ära, sest neil siin saab maksta Maestroga, minul on ainult Visa kaardid. Teises poes sai ikka Visaga ka, aga väga keeruline oli. Sularaha mul ometi ei ole ju.

Seejärel visati mind välja meeste võimlemisklubist, kuigi välja viskamise hetkeks ma olin juba ise ka aru saanud, et see on meeste klubi. Ja ausalt, väga hädine võimlemine käis seal! Päh.

Üldse, vahet ei ole, mis suunas minna, nagunii tulevad kohe mäed vastu.

Õhtul käin kontserdil ära ja hommikul sõidame siit minema. Pole üldse armas linn.

 

05.05.12

Kuna parasjagu on Enn roolis ja mul pole eriti midagi teha, siis ma võin ka samahästi siia kirjutada, kuidas meil seni läheb.

Kuna me oleme alles sihtmärgi – Austria ja Baieri – poole teel, siis ega midagi põrutavat  ei olegi.

Läti-Leedu läksid eile ludinal, kui välja arvata see, et kuskilt maalt kerkis temperatuur väljas 28 kraadini ja selgus, et meie auto konditsioneer ilmselgelt ei tööta.  No seni pole ju olnud põhjust teda väga kasutada. Ja kui minu vanal autol polnud üldse mingit kondekat ja seda asendas edukalt ventilaator, siis sellel uuel siin on vendikas kah kuidagi nõrgu.

Aga Poola õhtune äikesevihm lõi õhu klaariks ja kokkuvõttes sõitsime me märksa kaugemale, kui algul plaanis oli, Varssavist veel kaugemale. Üheks põhjuseks üha edasi sõita oli see ka, et meil oli plaanis esimene auto-öö ja väljas sadas jätkuvalt. Aga magamiseks oli meil vaja natsa asju ümber tõsta.

Nii üheteist paiku otsustasime, et nüüd aitab, keerasime esimesse bensakasse ja kohe jäi järgi ka vihm. Mingi petliku hetke ma juba uskusin, et jumal armastab mind…

Käisime küsisime viisakalt, kas meil tuleb öö kestva parkimise eest maksta ka, bensaka-inimesed arvasid, et see nii väike auto, ei ole tarvis kedagi. Nii me siis ööbisime kambas, mina ja seitse itaalia rekkajuhti. No Enn  ka jah. Väga mõnus oli! (Ma räägin Ennu ehitatud auto-hotellist, mida iganes seal keegi mõtles.)

Tänane päev läks kenasti kuni lõunani. Katowices käisime, sest enne lõunat arvasime me, et jube palju aega on. See oli üks veider linn! Oli neil seal mingi suur püha või midagi, aga  terves linnas paistsime olevat vaid meie ja seitse poolakast parmu. Päriselt ka. Inimtühjad tänavad ja seitse lömmis nägudega joobarit kiriku ees. See oli peaaegu nagu Tallinnfilmi kunstiline moment.

Aga edasi tuli igvene jama. Hakkasime oma GPS-i järgi Vyskovisse sõitma, kuhu me õhtuks jõudma peame. Hakatuseks oli igavene ilus kiirtee – kuni see ühelt maalt lihtsalt otsa sai. Keset teed ees märgid ja betoonkamakad, ei ühtki viidet ümbersõidule.

Ja siis läks lahti – kustkaudu me ka ringi püüdsime sõita, ikka suunas GPS meid samale magistraalile tagasi. Usukuge või mitte, me möllasime seal oma kolm tundi! Kusjuures vahepeal ärkas ellu autosse sisse ehitatud GPS, seega teine GPS siis juba. (Kuna sellel ei ole sees õigeid meie maa kaarte, on see seni muidu ilu pärast olnud, nüüd Poolas arvas ka tema, et on jube kõva tegija ja teab kuhu minna.) Mina kraapisin välja oma läpaka, kus on ka igasugu kaarte ja atlaseid, aga muidugi mitte seda õiget. Nii et ühel hetkel istusime ja vahtisime korraga kolme ekraani oskamata kuhugi minna. Puudu oli mis? Üks vana hea paberil kaart!

Nüüd lõpuks läheneme me Brnole, ikka paraja ringiga. Aga et inimesel mitte liiga hea ei oleks, onju, hakkas meie auto nüüd katkuma. (Jah Pätakas, ma vaatasin, õlitase on normis.) Hetkel ei oska muud arvata, kui et sitta kütust saime viimasest Shelli tanklast, sest üsna kohe peale tankimist see jama hakkas. Nii et tegelikult tuleb meil nüüd siis veel otsustada, kuhumaale see reis üldse läheb, selliselt käituva autoga me päris mägedesse väga nagu ei riski minna. Aga sellele ma ei viitsi hetkel veel mõelda, vaatame, mida auto edasi teeb.

OK, ma hakkan nüüd kahel pool teed kõrguvaid mägesid vahtima.