Monthly Archives: juuni 2012

Üks ekstra Evele mõeldud postitus

100_8592

13.06.12

Ma pean oma reisijutud pooleli jätma, sest mitte iga päev ei juhtu, et su õde proovib lennuki alla jääda. Seda takkapihta veel omaenda sünnipäeval! Ei, vaieldamatult on tegija meie peres ikka õde, mitte mina.

Kopeerin tema jutu:

Olin mina tana jooksmas baasis (NATO õhujõudude baas Inglismaal – minu selgitav kommentaar) oma tavalisel jooksurajal mis mingil hetkel labib maandumiraja algust. Ysna tavaline on see, et kui seal ylesse vaatad naed maanduvat lennukit oma kohal veel piisavalt nii korgel , et hirmu ei tekita. Tana olin selle punkti juba labinud ja rada kulges juba veid aega paraleelselt maandumis rajaga. Kuulasin klapid peas muusikat ja motlesin omi motteid kui mingi hetk kais selline ‘myrin’ kehast labi, et automaatselt vaatasin ylesse. Otse minu peakohal nagin yhte suuremat lennukit mis neil seal baasis on. Ja ma ei valeta kui ytlen, et 1-2 sek parast puudutasid selle lennuki rattad maandumisrada. Nii, et sona peakohal tahendabki sona otseses mottes peakohal. Ma ei osaka nyyd oelda kas see oli mingit sorti treening kylgmaandumine voi lihtsalt hairisid teda taevas tiirlevad havitajad aga oma 5 aasta jooksul pole ma kyll yhtki lennukit nainud niimoodi maandumas. Nyyd vast voin votta asja kahete moodi, et kas oli tegu USA Ohujoudude synnipaeva tervitusega mulle voi siis jargmine kord kui jooksma lahen peaksin vilkuvate tuledega kiivri pahe panema.

 

Armas õde! Mul on hea meel, et sa sel korral ellu jäid. Aga palun, kas sa ei võiks joosta kusagil mujal, kui hävitajate rataste vahel? Sest kui tuleb sinu eest kätte maksta, siis ma muidugi löön neid massiga, selles osas pole muret, aga sellest tuleks raudselt mingi poliitiline jama.

PALJU-PALJU-PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS VEELKORD!

 

04.05.2012

Jätkame, kuni WordPress laseb, aru ma ei saa, mida ta täna teeb.

Aga heakene küll.

Üks põhjusi, miks ma Meranosse kippusin, oli  Trauttmansdorffi aed. Eks ma natuke kõhklesin piltide järgi ka, kas nimetatud aed on ikka piletiraha ja suurt ringi kilomeetreid väärt, aga oli küll.

Tegelikult on tegemist lossi aiaga, lossis oli päris mitu erinevat näitust, lisaks veel püsiv turismimuuseumi osa, mis kokkuvõttes osutus päris huvitavaks isegi. Vaadata oli seal palju, siia panen vaid ühe pildi sedasorti kribu-krabust, mis mulle väga meeldib:

Image

Ja siis aed!

ImageImage

Image

Image

 

Üks vaade ka lossile:

Image

Ega ma ei oskagi selle aia kohta eriti palju öelda, võimas värk, kel vähegi aiahuvi on, siis tasub minna.

Peale aeda võtsime suuna taas Austriale. Valisime kõige lühem tee, süvenemata eriti, kuidas see tee tegelikkuses välja võiks näha. Esialgu ei olnud viga, mõlemal pool teed laiusid oliivikasvandused.

Image

Image

Tasapisi hakkas aga asi imelikuks minema, tee ei näinud üldse välja, nagu põhiline ühendustrass Itaalia ja Austria vahel. Tõusime järjest kõrgemale, oliiviistandused kadusid, asendudes kohati metsa, kohati lihtsalt mägedega. Tee kulges järsakutele üha lähemal ja muutus üha käänulisemaks, kulgedes imekitsa sikk-sakina otse mäkke. Hakkasin ringi vaatama, et kusmaal siis tunnel on, mis mäest läbi viiks, sest varasemalt olime me Austrias ikka tunnelite kaudu teisepoole mägesid saanud. Aga tunnelit ei olnud, me olime valinud tee otse üle Alpide!

Tunnistan ausalt, et mida kõrgemale me jõudsime, seda suuremaks läks hirm alla pudisemise ees. Isegi teepiirdeid ei olnud igal pool. See siin ei olnud enam turistidele mõeldud atraktsioon, kuigi jõukohane kohalikele inimestele, võtsid ülijärsud ja kitsad kurvid mul hinge kinni. Samas mäe hari ei paistnud kuidagi lähenevat.. Mingil hetkel otsustasin tõsimeeli, et kui me nüüd tõesti kuristikku keerame, siis võin ma sama hästi ka mõni hetk enne seda pilte teha.

Image

Image

Image

Ja lõpuks tipp!!

Image

Noh, alla sai nagu pisut lobedamalt, siis tunnistas juba Enn ka, et mingil hetkel oli päris hirmus olnud.

Samas on mul ikkagi hirmus hea meel, et me just selle tee valisime, need olid hoopis teistmoodi Alpid ja hoopis teistmoodi elamus kui eelmisel päeval.

Edasi tuli Innsbruck, kus me väga pikalt aega ei viitnud.

Image

Sest elades karjuvas romantika puuduses kibelesin mina hirmsasti Mittenwaldi. Kohale jõudes sadas, aga selleks ajaks olime juba õppinud, et mägedes muutub ilm ahvikiirusel, nii järasime kohalikust kauplusest ostetud vesikringlit (mina teen paremaid, arvaku austerlased mida tahes) ja mõne aja pärast oli päike taas väljas.

Ja siin siis Mittenwald, mis mulle meeldis kordi rohkem kui üldiselt kiidetud Oberammergau.

Image

Image

Image

Image

Image

Siis otsustasime nukumaju ka tagantpoolt uurida. Ninna tungis selge sooja sõnniku lõhn, mis esialgu tundus veider, väike linnake küll, aga ikkagi linnake. Selgus aga, et vaid meil on imelik keset asulat lehmi pidada, pildil on kõige selgem ja lihtsam laut.

 

 

Muide kohe ümber nurga oli Mercedese uhke ja tänapäevane müügi esindus, sihuke kontrastne värk. Autode müügiesindusi oli Austrias tegelikult üldse igas külas, minu meelest rohkem kui toidupoode. Mis on küllap ka mõistetav – kaua nad seal mägedes ikka vastu saavad pidada.

Peale Mittenwaldi sõitsime edasi Garmisch Partenkirchenisse, kus meil hotell oli broneeritud. Aeg oli hiline küll, aga kes täib magama minna? Seega ikka väike tiir linnas ka.

Image

Image

Image

Muide, ma näen ise ka, et see postitus on kõike muud kui kena, aga nii nagu WordPress täna töötab, ma isegi ei ürita seda siluda. Ja tänud soovitamast Stelvio mäekuru, hea info!