Monthly Archives: juuli 2012

29.07.12

Puhkus läheneb lõpule ja no ausalt, mul ei ole aega tööle minna! Mul on aiatee valamata. Mul on roosipeenar tegemata (mitte, et mul roose oleks). Mul on keldri kõrvalt untsu läinud peenar koristamata. Mul on maranad nii rohus, et laps tahab oma blogis meile maranaid istutama hakata – ta lihtsalt ei tea, et meil seal kuskil heina sees juba on. Ma võiks pikalt nii jätkata…

Aga vot päevaliiliate kohta ma tõesti tahaks teada. Nimelt on neil teist aastat selged juurekanna mädaniku tunnused. Ega ma sest kohe aru ei saanud, mõtlesin, et palav suvi (eelmine aasta mõtlesin, noh). Aga olles Muhediku blogis asja uurinud, sai selgeks, et lehtedel on selged mädaniku tunnused, selgemaid enam olla ei saa. Venitasin veel veitsa, sest ühe mädaneva sordi võib ümber istutada, aga kuhu ma kurat 20 sorti ümber istutan? Täna siis lõpuks võtsin asja ette. Ja mis selgus? NO EI OLE JUURTEL MÄDANIKKU! Vaata luubiga või ilma, lõika katki või tee mis tahad. Nii et mis mu päevaliiliatel siis viga on? Õitsemine on ka muide niru. Oh, no eks ma siis püüa uurida kuskilt…

Ennul on meil loodusega omad mured. Meil on sel aastal neli kurepoega.

Piltidel te näete kolme jah, sest neljas ei oska lennata. Istub üksi pesas, vahel proovib, aga ei tule välja. Minu pakkumine oleks kividega loopida – no et valik, kas kivi või hüppab üle ääre ja lendab – Enn minu meelest valmistub teist kunstlikult toitma hakkama. Teiseks kaalub ta tõsiselt loomakaitse poole pöördumist. Ma ei ole küll kuulnud, et see ühing kurgesid lendama õpetaks, aga peaks vist tagant õssitama, päris lõbus oleks kuulda, mis vastatakse. Noh, tegelikult mul on endal ka ikka väike mure, see linnuke on tõesti arake…

Muus osas on meil jälle õde väljamaalt käimas, mis tähendab, et ma saan taas õue minna, kuna garderoob on õiges numbris rõivastega oluliselt täienenud. Ma ausalt ei tea,  mis must saab, kui õeke päris Ameerikasse ära kolib…

Aga eile käis meil külas õe väike kullake, keda me püüdsime koertega harjutada – siin on pilt sellest, kui kaugele me jõudsime.

 

Et nüüd hellad vanemad ei ehmataks, laps on harjutamise ajal ikka minu süles ja minu käsi on lapse ja koera vahel ka. Aga minu meelest me olime täitsa tublid!

 

 

23.07.12

Meie meeste ja väljamaa meeste erinevusest: mu õde on kodust ära olnud umbes 34 tundi ja ta mees saadab üle riikide sõnumeid selle kohta, kuidas ta oma “estonian ladydest“ puudust tunneb. Kui mina olen kodust ära nii umbes nädal ja oma mehele helistan, siis küsib see peale esimest lauset: “Tahtsid ka muidu midagi või?“…

Ja ei ole nii, et meil tundeid ei ole, kõik tunded palavast armastusest kuni krigliku mõrva soovini on päeva jooksul mitu korda olemas.

Laps on mul Taanis, teatrilaagris. Ma nii loodan, et tal on seal tore.

 

 

21.07.12

 

Minu tänase päeva töö. Ja valdavalt minu jah, sest Enn tegi segu, kuni mina seda laiali ajasin. No olgu, Pätakas aitas ka.

Nagu ülalolevast pildist näha, Soome ehitajaks minna ei ole nagu suuremat pointi. Ja sellele, et harjutamine kuidagi meistriks teeks, ei ole ka loota, sest see on mul kuradi teine põrand valada, mitte esimene!

Muidu on meil siin mingi puugi-jaburdus lahti läinud. Asi sai alguse sellest, et ma ostsin Tommile puugi-rihma, mina mõtlesin, see on puukide vastu. Maksis 8 euri ja pudinaid peale – mis minu mõõdu järgi päris tühine summa ka ei ole.

Sellest ajast, kui Tom rihma kaela sai, ei lähe suurt päevagi ilma puugita. Väike erinevus ikka on, kui enne olid puugid kaelal, siis nüüd on nad pigem tagumiku piirkonda kolinud. Nagu mul oleks vahet, kust neid ära tirida? Rihm on täiesti õige, õiges suuruses koerale, ei maksa arvata, et hoidsin kokku ja nüüd mõju sabani ei ulata. Korra sattus Tomm koos rihmaga vihma kätte küll, mis vähendavat rihma mõju, aga seda nüüd ka pakil kirjas ei olnud, et koer koos rihmaga kilekotti tuleks pakkida.

Vähe Tommist, eile leidsin endal puugi. Minul rihma pole, tegelikult oli see sel suvel kolmas või neljas, täpselt ei mäleta, erilist paanikat puugid minus ei tekita. Mitte, et ma borrelioosi või entsefaliiti tühiseks haiguseks peaks, aga no kuidas sa maal elades ikka puukide suhtes ettevaatlik oled, ei valgusta end ju iga kord õuest tulles peegli ees läbi. Nii et pigem püüan pihta saada, kui mingi tõbi tõesti endast märku annab.

Päeval avastasin ühe puugi toas, mööda seina lae poole ronimas!!! Kindla plaaniga end kellelegi pähe kukutada kindlasti.

Aga õhtuks helistas mamma, kellel oli ka puuk, ja kelles puugid TEKITAVAD paanikat. Mamma elab meil linnas, nii et kust tema oma puugi sai, ei oska arvata, vahest suvilast, vahest Tommi sokutas mõne Mamma juurde ka.

Jutu kokkuvõte on see, et puugid on lolliks läinud, rihmad kasutud ja palvetage, et te mõnd koledat haigust ei saaks.

18.07.2012

Ma hakkasin mõtlema, et mida ma siin ilma üle vingun? Tegelikult on ju ilm lihtsalt suurepärane! Kas ma tolkneks rannas, kui sooja oleks 25 kraadi? No ei tolkneks ju. Ma ei saa üldse aru, kuidas inimesed rannas igavusest lihtsalt maha ei kärva. Sügav austus inimeste vastu, kes seal lesida suuadavad! See tähendab, et leidub veel neid, kes puhata oskavad!

Praegu on aga nii – kui sajab, teen toas midagi tarka (loe “remonti“), või logele niisama (loe “ loe raamatut, heegelda ja vahi filme). Ei saja, on väljas alati tegevust küll, palav ei hakka, putukad eriti ei tüüta, kuna tuul on. Taimed tunnevad end parem kui iial varem, seda on nende kasvust näha.

Tänase saju puhul hakkasin ajaviiteks Tallinna Lillefestivali pilte vaatama.

http://www.lillefestival.tallinn.ee/

Kas  on need pildid kuidagi eriti kehvalt tehtud, või ongi see üritus sel aastal lahja? Samas rõõmu on ikka ka, kui mina ei suuda iial ette aimata, kui suureks mõni taim kavatseb kasvada, siis nende fotode järgi võib arvata, et ega proffid ka ei suuda. Ja mis teeb inimese rõõmsamaks kui avastus, et keegi on veel loll??

Muide – soovitus üksikutele inimestele, kes tahavad endale partnerit leida. Te muretsege endale üks nunnu koer. Ma pidin eile olude sunnil oma Tommiga mööda Pärnut jalutama paar tundi – oleks vähegi initsiatiivi üles näidanud, oleks mul praegu kahe meesterahva kõik kontaktid! Mõlemad kahjuks soomlased küll. Sest kuidas sa ikka võõrale meesterahvale ligi astud, onju? Aga kui sul on koer ja meesterahval on ka koer, siis need koerad ei lähe üksteisest eluilmas juttu ajamata mööda. Ja ongi suhtlemine alanud. Lihtne.

Mees nunnu koeraga on vist aga lihtsalt üldine magnet! Natuke käisime mööda ehituspoode ka, kuna me ei taha Tommit autosse jätta, siis tassis Enn teda süles kaasa. (Sellepärast süles, et paljudel poodidel on sildid koerte keelamise kohta, aga süles ikka lubati kaasa võtta.) Kuna Enn ei oska lapsi ega ka koeri lihtsal moel puusa peal kanda, hoiab ta Tommit süles nagu beebit, mis iseenesest on ütlemata halearmas vaatepilt. Tulemus oli see, et nii Enn kui koer olid pidevalt kadunud, sest karjadega naisi tahtsid nendega rääkida ja Tommile pai teha, ka ilma koerteta naisi.

Vot, üksikud, pange kõrva taha. Tegelikult hea tasu eest ma võin teile oma koera ka rentida.

16.07.2012

Soome elamumess, Tamperes sedakorda. Ehk siis sihuke mess, kus sa saad teiste inimeste vastvalminud ja kenasti sisustatud kodudes ringi trampida, mitte ei pea aralt läbi kardina piiluma.

Me esimest korda käisime elamumessil just 5 aastat tagasi, siis mõtlesimegi, et iga aasta pole seal ilmselt vaadata midagi, aga kord viie aasta järel võiks käia. Vot ja nii me siis läksimegi. Üldiselt võib öelda, et ühe päevaga sai hakkama.

Külastamiseks oli kokku 38 maja ja korterit – maju nii umbes 28, täpselt ei lugenud. Koos algava haljastusega, mis iseenesest ei olnud küll suurem asi, sest mulle lihtsalt ei meeldi erineva multsiga kaetud tillukeste taimedega istutusalad. No siin näide ühest kobedamast:

Aga tuleme majade juurde tagasi. Eks neid oli ka igasuguseid, paar tükki ikka täitsa lamedad, no jamad, noh. Mingil hetkel otsustasime kõigi majade teisele korrusele isegi mitte ronida, kui alt midagi huvitavat ei paista.

Mõned majad esindasid ehtsat Soome värki, Marimekko möllas mis kole.

Ja siis umbes 4-5 maja olid tõesti erlised – kus arhidekti oli tunda nii ruumide voolava paigutuse (jube imelik lauseosa) osas, kui aknast paistva arvestamisel. (Nüüd läks veel imelikumaks.) Aga seda piltidega edasi anda ei oska.

Nii et lihtsalt niisama messivaateid:

Järgmisel pildil läheb vesi katuselt basseini, alles seejärel üle serva maasse – või ma ei tea kuhu.

Betoon on moes, samas minusugusele nõukogude inimesele meenutab see paratamatult Karja tänava naistesauna. Niisama on ju päris lahe, aga elada vist nii ei tahaks.

Ma ise hiilisin peamiselt terrasse ja kasvuhooneid:

Selle kasvuhoone puhul mulle meeldib hullusti ruumiline jaotus – nii 8 ruutmeetrit istumiseks ja siis 2 ruutu istutamiseks, ehk siis tööks..

Kõik kokku – ma arvan, et kui ma siis veel elus olen, lähen umbes viie aasta pärast jälle Soome messile. Muljete hulk on kokku ikkagi tohutu! Umbes poole käimise peal tuli tunne, et kui nüüd pausi ei tee, siis ei jää enam ükski idee meelde, ammugi siis veel muu, mis nagunii on pigem tajutav kui fotodele püütav. (Ma parem ei ürita siinkohal veel ühe keerulise lausega.)

 

 

14.07.2012

Kuidas te inimesed üldjuhul sinna Soome saate??

Ma sain just aru, et selleks, et 7.30 laeval olla, pean ma tõusma nii umbes 2.30 öösel???

Ja kuna ma pean ka tagasi veel samal päeval jõudma, siis järgmisel öösel magama veel 2.30 küll ei saa????

Äh, mina topin end tablette täis ja tudun nagu nunnu, nii voodis, autos kui laeval, rooligu Helmut nagu tahab.

13.07.12

Me käisime eile Mamma aias – meil on nii, et Mammal, kes elab linnas, on veel meie lapsepõlvest suvila, no nagu vanasti need aianduskrundid olid. Ega ma satun sinna harva.

Tegelikult oli natsa kurb küll, kui muidu ei pane tähele, et emad jäävad üha vanemaks, siis Mamma aias on seda hästi näha. Peenramaad on õige napiks jäänud, samas muu risu kasvab üle pea. Süümepiinad on küll – peaks ju ometi ema aitama. Teisalt ei ole mul mingeid illusioone – meil on siin endil 2 hektarist just sarnast rõõmu, teisalt on suvila meist ikkagi 50 kilomeetri kaugusel. Eks mingeid hoogtöö päevakuid võiks seal ikka teha, aga pidevaks korras hoiuks sellest ju ei piisa.  Suvilast loobuda Mamma muidugi ei taha, mis on ka arusaadav. Tema jaoks on see koht, kus käia, pealegi on ta seda aeda pidanud 33 aastat. Nii et eks ma ela oma süümekatega edasi ja näis, mis asjast saab.

Õhtul viis Pätakas mind Ammende Villa aeda kontserdile, Tõnis Mägi, Riho Sibul ja Mari Pokinen.

Mägi mulle meeldib, Sibul kohati ka. Pokinen laulis väga kaunilt, aga laulude sisu nagu ei jõudnud minuni, ikka jube uina-muina värk. Minu meelest tegelikult polnud neil lauludel üldse mingit sisu. Pätaka arust pidi see minu põlvkonna viga olema. Võib olla küll, palju minu vanused ikka puu all pilvi vahivad? Üldse oli kokku ikkagi kena kontsert, kuigi natuke liiga – just sedasama – uina-muina repertuuar. Laulude sõnad olid reeglina sellised, et õhk ajab õhku taga ja keegi ootab järgmist õhku ja valdavalt on pime ja nii edasi…

Mäe “Aed“ muidugi välja arvata, vot see on täiesti geniaalne laul.

Tegelikult üks laul oli selliste sõnadega ka, et “iial ei ole meie akendest paistnud nii palju, kui tänapäeval, samas toad ei ole iial nii tühjad olnud…“. See pani natuke küll mõtlema. Ma olen alati arvanud, et ma tühja ruumi ei karda, aga mida aasta edasi, seda enam tundub, et natuke ikka nagu oleks, hirmu ma mõtlen.

Noh, natuke kahju, et kahe viimase loo ajal sadama hakkas.  Samas lõpuks ikka oli natuke seda tunnet ka, et puhkus ja suvi ja puha.

10.07.2012

No ma ei tea – kui inimesel on üldiselt puhkus ja kell 11 hommikul on tal süümekad, et kell juba nii palju ja midagi kasulikku tehtud ei olegi, siis on vist ikka midagi mäda? Paari aasta eest poleks  ma sellisel ajal veel ärkamiselegi mõelnud.  Nüüd on selline tunne, et mida puhkusega ära ei jõua teha, see jääbki tegemata.

Aga ega me üldiselt oleme usinad tõesti – aed on enam-vähem korras, maasikatega hakkab ka ühele poole saama. Majast on väljas korstnajalg kogu pikkuses, elutoal on kergkruus ja peno juba põrandal, nüüd tuleb keegi kuskil maha lüüa ja tema raha ära võtta (vaadake ette, rikkad), sest vaja on veel tsementi osta. Võiks ju augusti lõpuks põrand valatud olla?

Vast ei peaks me veretöödele välja minema, kui Helmut ei oleks meil kergkruusa osas eriti huvitavaid arvetusi teinud, mulle tulemusena jäi järgi täpselt pool! Hakka või peenraid multšima.

Aga ok, ma siis lähen teen midagi kasulikku, siis on kell 10 õhtul teleka ette vajudes ikka hing rahul.

 

 

02.07.12

Milline pikk vahe postitustel! Võiks peaaegu arvata, et mul ongi seltsielu ka, millega vaba aega sisustada.

Vahepeal on tegelikult tegevust olnud küll – esiteks sain ma aasta vanemaks. Mul on see häda, et ma ei tea iial oma vanust, tegelikult ka. Kui hakkasid levima jutud, et mul on juubel tulemas, mõtlesin ma tükk aega, et kuidas kurat see 50 siis nüüd nii äkki kätte jõudis.. aga selgus, et mõned inimesed arvavad ka 45 aastat juubeliks. (Jajah, sellest ma ei saa ka aru, miks naiste vanusest rääkida ei või – nagu see poleks selgelt silmaga näha?)

Mu võsuke lõpetas ülikooli, eh – üks rist jälle  kaelast ära. Või nagu võsuke ise kommenteeris – projekti “Minu väike Kreeka“ lõpp. Eks need tema ülikooliaastad õpetasid mind tegema valikuid küll – selle vahel mida mitte osta ja siis et mida ka mitte osta. Kusjuures võsuke on tubli, teenis pidevalt ise juurde ja ülikooli lõpus oli seis selline, et tahtis teada – millal vanemad temalt laenuks saadud raha ära maksavad. Aga ei, muidu on mul hea meel küll, et ta nii tubli on.

Jaanipäev möödus meil Riias, kus oli igavesti uhke kontsert Ramond Paulsi programmi järgi. Viimasel ajal on mul ainult tunne, et kus iganes kontserdil ma käin, aru ei saa midagi..  samas see ei seganud mind kaasa tantsimast ja peale õlle joomist juba laulmast ka. Igal juhul sada korda etem kui Metsavenna-talu okse-läbu, kuhu ma ka paaril korral olen seetõttu sattunud, et mujale pole osanud minna. Või ei, teine kord läksin teadlikult Kuslapi pärast.

Aa – ja ka siiski saavutus. Selline lehekülg nagu Kaaluabi teatas mulle siin ükspäev, et ma olen ideaalkaalus! Aga – nad soovitavad mul siiski 9 kilo alla võtta. Ega ma ei vaidle selle 9 kilo vastu, aga mis kaal mul siis hakkab olema? Mis on ideaalsest ideaalsem? Aga kuna eesmärk oli jaanipäevaks normaalkaalu jõuda, ehk siis mitte enam ülekaalus olla, siis jep, see sai tehtud. Kokku 37 kilo maas – seni. Ning ma jälestan ikkagi jooksmist.

Ja täna on mu puhkuse esimene päev. Mis on taas valikuid täis – minna sibulaid rohima, mis tuleks kasuks dekoltee päevitusele, või siis kiva veeretama (oi, ma armastan hetki, mil keegi mainib, et “mis sul viga, sul on ju mees..“), mis tuleks kasuks minu taimedele, kes nende kivide vahele uut kodu tahavad.