
Minu tänase päeva töö. Ja valdavalt minu jah, sest Enn tegi segu, kuni mina seda laiali ajasin. No olgu, Pätakas aitas ka.
Nagu ülalolevast pildist näha, Soome ehitajaks minna ei ole nagu suuremat pointi. Ja sellele, et harjutamine kuidagi meistriks teeks, ei ole ka loota, sest see on mul kuradi teine põrand valada, mitte esimene!
Muidu on meil siin mingi puugi-jaburdus lahti läinud. Asi sai alguse sellest, et ma ostsin Tommile puugi-rihma, mina mõtlesin, see on puukide vastu. Maksis 8 euri ja pudinaid peale – mis minu mõõdu järgi päris tühine summa ka ei ole.
Sellest ajast, kui Tom rihma kaela sai, ei lähe suurt päevagi ilma puugita. Väike erinevus ikka on, kui enne olid puugid kaelal, siis nüüd on nad pigem tagumiku piirkonda kolinud. Nagu mul oleks vahet, kust neid ära tirida? Rihm on täiesti õige, õiges suuruses koerale, ei maksa arvata, et hoidsin kokku ja nüüd mõju sabani ei ulata. Korra sattus Tomm koos rihmaga vihma kätte küll, mis vähendavat rihma mõju, aga seda nüüd ka pakil kirjas ei olnud, et koer koos rihmaga kilekotti tuleks pakkida.
Vähe Tommist, eile leidsin endal puugi. Minul rihma pole, tegelikult oli see sel suvel kolmas või neljas, täpselt ei mäleta, erilist paanikat puugid minus ei tekita. Mitte, et ma borrelioosi või entsefaliiti tühiseks haiguseks peaks, aga no kuidas sa maal elades ikka puukide suhtes ettevaatlik oled, ei valgusta end ju iga kord õuest tulles peegli ees läbi. Nii et pigem püüan pihta saada, kui mingi tõbi tõesti endast märku annab.
Päeval avastasin ühe puugi toas, mööda seina lae poole ronimas!!! Kindla plaaniga end kellelegi pähe kukutada kindlasti.
Aga õhtuks helistas mamma, kellel oli ka puuk, ja kelles puugid TEKITAVAD paanikat. Mamma elab meil linnas, nii et kust tema oma puugi sai, ei oska arvata, vahest suvilast, vahest Tommi sokutas mõne Mamma juurde ka.
Jutu kokkuvõte on see, et puugid on lolliks läinud, rihmad kasutud ja palvetage, et te mõnd koledat haigust ei saaks.