Monthly Archives: august 2012

30.08.12

Mul on probleem. Ja see on see, et mul ei ole probleeme.

Suurem osa mu sõpradest ja tuttavatest on mustas augus – kellel on mehe jalga laskmise pärast depressioon, kellel lihtsalt keskea kriis, jne, jne, jne. Kusjuures kõigil korraga.

Mul jälle on kõik korras – elukoht on. Töökoht on ka, kuigi lähem tulevik läks jälle ebaselgeks, aga kui aus olla, siis see isegi ei häiri mind.  Hobid on, maailm on huvitavaid asju nii täis, et päevad jäävad vahel lühikeseks. Raha on ka. Homme on palgapäev ja mul on veel 2 eurot ja 52 senti eelmisest palgast alles!

Piinlik on juba sõprade ees, ma vaatan, et nad nagu väga ei taha minuga enam suhelda.

Muidugi võiks olla rohkem saapaid ja joped on ka valukoht, aga see ei lähe ju tõsiste probleemide alla kirja?

No nii, eks saab nüüd jälgida, kuidas see postitus  mõjub. No et kas tuleb sellise avaliku hõiskamise järel häda kaela?  Ma üldiselt ei ole ebausklik, aga see on mulle küll juba lapsena selgeks tehtud, et liiga hea ei pea inimesel olema. Risk vürtsitab elu, ma panen pildi ka:

24.08.12

Ma nägin eile Tartus poes täiesti unistuste jopet! Algul võtsin ta riidepuult proovimiseks rohkem selle mõttega kaasa, et aru saada, milline number mulle üldse paras on.

Ja siis! Ta oli siidine ja pehme. Ma muutusin sada korda ilusamaks, kui ta selga panin. (Kes oleks arvanud, et see võimalik on, onju??) Mul läksid isegi kõrvad ilusamaks ja tunne oli selline, et mitme kuu eest välja tõmmatud hammas kasvas suhu tagasi.

Ma oleksin tahtnud selle jope sees  kuhugile diivanile kerra tõmbuda ja lihtsalt olla… kaua.

Siis vaatasin jope hinda. Oh.

Unistused purunevad ikka nii eri tasanditel! Või te teate kedagi, kes maksaks jope eest 485 eurot? Isegi kui mul oleks nii palju vaba raha, ei maksaks ma seda jope eest. Isegi kui ma maksaksin sellise raha jope eest, ei julgeks ma seda selga panna, sest see võiks mustaks saada ja katki minna. Ja isegi, kui ma selle selga paneks, tunneks ma end nagu kanaarilinnu sulgedesse roninud part.

22.08.12

Võiks ju kõigis meie linnade vahel sõitvates bussides olla 2 asja – kohviautomaat ja arvuti pistiku pistmise koht? Kuuldavasti mõnes kenas bussis viimane on ka, aga Gobusi bussides, millega mina kohe Tartusse lähen, ei ole kindlasti. Ja mu arvuti aku ei pea ju tervet sõitu vastu.

Aga see on ka ainus asi, mille üle ma hetkel kurdan, sest nüüd, kus pidevate sõitude oht enam ei kummita, lähen ma Tartusse tõesti hea meelega. Mõelda, kui sadama ei hakka, siis olen ma õhtuks mitte kruusa kärutamas vaid täiesti ilma käruta näiteks botaanika aias. Põrgut, ma võin isegi kinno minna!

Ja muidu on ka kõik ülepea hästi! Täitsa võib loota, et meie igasugu tee-ehituse projektid saavad sügiseks tehtud, muidugi Helmuti töös hoidmisele kulutatav energia on tohutu, midagi ei tule niisama. Küll ta ähvardab tuppa minna ja siis jälle ära surra.

Ilm võiks muidugi soojem olla, aga ega tegelikult ju väga ei oska enam tahtagi? Kui nüüd ainult nohu väga hulluks kätte ei läheks.

Üks asi veel, kui teil on võimalus minna vaatama Saatpalu monoetendust “Rekvisiitori tähetund“ siis võite minna küll. Isegi kui teie valdav enamus tuttavatest pööritab silmi ja ohkab, et “see Saatpalu on nii kohutav..“. Äh, peenutsevad niisama. Etendus on hea. Saatpalu tantsib seal parima sureva luige, mida ma olen näinud! Ja ma olen näinud nii kolme-nelja, telekast muidugi.

17.08.12

Tahate teada, mis tunne on, kui su laps on laval ja teda on vaatama tulnud terve kari inimesi? Ega mind suurt ei huvita, tahate või ei taha, ma räägin ikka.

Esiteks on kohutavalt piinlik, tahaks maa alla vajuda. Nagu enda fotosid vaataks või midagi..

Siis hakkab natuke rahulikum, sest vaatad, et väga hull nagu ei olegi.

Järgmiseks saab juba natuke sisu ka jälgida, närvid hakkavad lubama, siis jõuab kohale, et ka mängitav tükk ise on päris hea.

Lõpuks hakkab nii uhke olla!! Ja õnnelik, et on sihuke tütar! Ja nii-nii tänulik tunne tuleb selle eest, et tütrel on sellised sõbrad. Nagu Pärna Mari, kes tuli ja tegi mu tütrekese näidendist päris näidendi. (Ma tean, mihuke plähmerdis mu laps on, nii et ma oskan Mari tööd hinnata.) Ja et on Susanna ja Laura, kes mu tütre välja kannatavad ja teda toetavad, ja issand näeb, ma tean, kui raske see võib vahel olla.

Nagu mingi Oskari tänukõne?

Aga see oli tõesti suur asi, mis tüdrukud teinud olid!

Plidid “Julia“ etendusest täna Pärnu vangla Trelliteatrist. Viletsad pildid on, sest välku ei tahtnud kasutada.

06.08.12

Ehk idioot juuksuris.

Mind on lapsest saati kasvatatud kerges pelguses juuksurite ees, harva käisime, ema lõikas kodus ise ära, mida oli vaja lõigata. Ma ei teagi miks, vaevalt et see teenus nüüd vanal heal veneajal nii kallis oli? Aga juuksur oli justkui mingi luks-teenus. Täiskasvanuna ma olen ikka mõned korrad käinud, aga kerge pelgus on selle operatsiooni ees alati.

Nii ka täna. Läksin peamiselt sellepärast, et praegune asümmeetriline soeng on hirmsasti ära tüüdanud.

Niisiis:

“Mis me lõikame?“ küsib juuksur.

“No ega ma väga täpselt ei tea, aga võiks olla mõlemalt küljelt ühepikkune ja pikk tukk häirib mind ka hirmsasti, kui saaks selle lühemaks kuidagi…“ vastan mina.

Juuksur võtab käärid ja hakkab pihta. Vaatan peeglist, et justkui vähe lõikab kuklast, mõtlen, et ei hakka ütlema ka, proff, küllap tal on visioon minu tulevasest soengust. Käärid liiguvad pea ümber edasi, vaatan, pealaelt jääb ka nagu pikaks, aga ei hakka ikkagi midagi ütlema, sest ju siis nii peab. Edasi vaatan, et oimukoht on kuidagi imelik, jube ebatasane ja pulstis, ei hakka aga midagi ütlema, sest lõppude-lõpuks mul on ju endal ka kodus käärid, mis ta siis sirgeks lõigata ei ole, onju. Jälgin kääre, pikem külg jääb sama pikaks edasi kui oli – mõtlen, et kurat, seda on ikka raske ise parajaks lõigata, jube külje peal on.

“Kas sealt kõrva juurest jääb nii pikaks?“ küsin lõpuks.

“Ma mõtlesin küll, eks seda kõrva jõuab alati välja lõigata, nii on nagu huvitavam…“ vastab juuksur.

No mida, ma selle pikema külje pärast ju peamiselt tulingi, mõtlen.

“Ahah, no võib olla küll jah“ ütlen kõvasti ja naeratan.

Siis on tuka käes kord, seegi sinder jääb juuksuri käes jube pikaks.

“Kui teeks tuka natuke lühemaks?“ küsin lõpuks.

“Oi, ma ei tea, selle lõikuse juures, mis meil siin nüüd on, nagu ei sobi väga lühikeseks!“

No miks meil siis on selline veider lõikus, tahaks ma mõttes teada.

“Nojah, vahest tõesti oleks pisut veider“ nõustun sõnades.

Lõpuks on soeng valmis.

“No kuidas meeldib?“ tahab juuksur teada.

“Oi, väga meeldib, super!!“ karjatan innustunult.

Kuidas põrgut ma sellise peaga bussijaama saan, nii et keegi ei näe, mõtlen omaette?

Kõige otsa maksan oma soengu eest 3 eurot rohkem kui õde kahe nädala eest sama juuksuri juures, aga see tuleb ilmselt sellest, et õel on kas hõredam karvkate või siis väiksem pea.

Nonii – ma arvan, et ma olen ebanormaalne. Mul ei ole probleemi kakelda tähtsate asutuste tähtsate inimestega, aga juuksurile öelda, mida ma tahan, on üle minu võimete. Ja ma kardan, et nii see jääb surmani, miski ei aita. Seega maetakse mind meeter pika halli ja hõreda patsiga.

04.08.12

Täna oli selline pool-puhkepäev. Hommikul sundisin Ennu endaga Nõrga tallu lillepäevale minema. Ilus koht, küllap on tohutu töö oma elamine nii korras hoida!  Ma sain paar kena aiakujunduslikku ideed, neist räägin siis, kui nad mu enda aias teoks on tehtud. Ja kui Enn nägi, et ta ei ole mitte ainus räigelt väärkoheldud mees, vaid neid oli päris mitmeid naistega kaasa sunnitud, rahunes ta väheke maha, lõpuks kõndis juba üsna uudishimulikult ringi.

Üldiselt ma taimi ostma ei läinud – flokse on mul kaks – üks pärit Taga talust, teine Ennu kingitud, no mulle piisab. Uuemaid siili-päeva- kübarate sorte (mina ei ole seni aru saanud, mis vahe neil on) oleks tahtnud, aga ihne hing ei lubanud 11 euri välja käia, sest väidetavalt on tegemist suht lühiealiste lilledega. Võib ka juhtuda, et ma veel arenen selle hinnani, on ennegi juhtunud, et kui mõni taim algselt kallis tundub, siis lõpuks saab ta ikka ostetud. Vot, oleks hinnad kuskil enne väljas olnud, Talu netilehel näiteks, oleks ma võinud juba tänaseks selle summa välja käimise mõttega ära harjuda.

Rooside ostmiseks on sel aastal veel vara, iiriseid ma eriti ei hinda.

Päevaliiliatega on aga eraldi teema. Kuna minu omad on haiged, juurekanna mädanik, siis juurde ei plaani ma neid tassida. Viimasel ajal olen aga just sarnase välimusega taimi siin kui seal müügil näinud, nii et selle haiguse ulatus on minu meelest segane.

Mis nüüd minu päevaliiliaid puudutab, siis nende puhul on ikkagi tegemist mädanikuga küll, osadel olen ikka mädakolded üles ka leidnud, kuigi see polegi alati nii lihtne. Samas olen ma mõnest puhmast saanud ka lehvikuid, millel lehed on rikutud aga juur tõepoolest terve – ühesõnaga, kuidas küll oleks võimalik taime üles kiskumata hinnata, kas tegemist on mädanikuga või kolletuvad lehed lihtsalt loomuliku elutsükli käigus? Lihtsalt ma olen selle mädanikuga nii hädas, et näen juba tonti igal pool, kus mõni päevaliilia silmapiirile ilmub.

Aga ega “tuustid“ ostmata ei jäänud, omad sain kätte hoopis Viljandi turult. Ja see oli kuidagi nii ilus, kui muidu vähese jutuga müüja neid pakkides südamest ohkas: “ometi saavad lõpuks koju…“

Ma ei suuda kohe otsustadagi, kuhu neile nüüd see kõikse õigem pesapaik tekitada, no et neil oleks kodus hea olla.

Enn soetas endale mesilased. Ta tegi meile maja vundamenti augu, et seal paar kivi paremini paika panna, nii et vundamenti saaks soojustada. Sellest august, vundamendi alt, lendas aga välja miljon mesilast. Enn püüdis neid ikka ära ajada, aga mesilased muidugi ei läinud. Auk vundamendis – nii meetrine auk – oli lahti mitu päeva, mesilased lendasid sisse-välja. Täna pani Enn lõpuks kivid seguga tagasi ja siis tekkis küsimus, et mis mesilastega saab? Sest tema hing ei lubanud neid vundamenti kinni müürida. Hetkel ongi üks kivi ikka panemata, Enn on otsustanud mesilastele mingi tee ehitada, et nad ikka kenasti koju ja välja saaks. Mingi voolikujupp või toru, ma pakuks.

Aga homme, vot homme tuleb mu laps meie maale tagasi! Mitte küll koju, aga kena teada, et ta Eestiski on.

03.08.12

Täna kell 11.43 helistas Enn mulle tööle, et teatada – tema murelaps ei istu enam pesal, vaid maja katusel.

 

 

No olgu issand kiidetud, ta lendab siiski! Üks mure jälle vähem.

01.08.2012

Küll vahel võib mõne vana sõbra ja omaenda õega mõnus  olla! Õega oli juba eile ka mõnus. Aga vanade sõpradega, eriti, kui nad on lausa lapsepõlvest pärit, kipume ikka kohtumisi edasi lükkama  – no juhtume kuskil tänaval vastakuti, vahetame telefoninumbreid ja teame mõlemad, et ega helistada ja põhjalikult koguneda ei viitsi ikka. Samas uskuge, tasub selliseid asju ette võtta!