Monthly Archives: oktoober 2012

31.10.12

Ma mõtlesin, et silun oma blogi natuke tööalaste postituste osas – kustutan need ära. Sest lõppude-lõpuks ei taha mina ka sulge sappa saada ainult sellepärast, et ma loll ei taipa vait olla – kuigi ma kohe seesmiselt ei mõista, miks minu lollus pole mingi saladus aga ülemuste oma on. Kuna minu arusaamisest ei sõltu siin ilmas siiski midagi, siis ma kustutasin paar viimast meie töö korraldusele vihjavat posti, no et ülemused peaks mu lahti laskmisega vähemasti natuke rohkem vaeva nägema kui juhuslik googeldamine. Oma alluvatest – ehk siis klientidest, kavatsen ma aeg-ajalt ikka kirjutada, nad lihtsalt on nii liigutavad inimesed!

Natuke on küll ebaselge, mida ma siis ikkagi siia üldse edaspidi kirjutama hakkan – üldiselt lähen ma viiel päeval nädalal hommikul kell 8 tööle ja naasen samuti viiel päeval nädalast kell 6 õhtul, olles läbi nagu kudenud räim. Nädalavahetused kuluvad mul mõttevahetustele abikaasaga, neis samas midagi väga innustavat, seda enam vahendamist väärivat, reeglina ei ole. Mitte, et mul poleks tark mees, see on tal hästi varjatud lihtsalt.

Üllatada suudab ta mind muidugi jätkuvalt, üleeile õhtul näiteks leidsin ma tööl tulles seinalt uue teleka. Miks meil seda vaja oli, teab ainult minu tark mees. Eks ta püüdis mulle ka seletada – eelmine on 5 aastat tagasi ostetud ja TÄIESTI aegunud, uus ei ole lihtsalt telekas vaid tegelikult arvuti, ühendub ise wifiga ja hinda arvestades hoiab ilmselt ka mitmeid tehiskaalsasi orbiidil…no ma kõigest ei saanud aru, see on nüüd see minu lolluse koht jälle. Ja väiklane olen ma ka, kõik mis mulle selle eelmise põlvkonna ja moraalse aegumise jutuga seostus oli mälupilt sellest, kuidas täpselt samal päeval, kui me eelmise teleka ostsime, ostsime me mulle talvesaapad ka. Ja olgem ausad, nad on küll täiesti terved  tänini (ma olen siin telefonidega seoses ennegi hoiatanud korralike firmade toodete eest, mis katki ei lähe) aga wifiga ei saa neist kumbki iseseisvalt ühendust. Suhteliselt aegunud mudel, raske on mul ringi liikuda eelmise põlvkonna talvesaabastega..

Mõistmatu, nagu ma olen, kukkusin ma muidugi ultimaatumeid loopima, olgu see siingi maha öeldud!

Kui 15 jaanuar ei ole meie majas köök kolinud sellele kohale, kus tema tulevikus asuma peaks (viimasel ajal on asi seisnud raha puudumise taga, onju, pööhhähhää),  kolin mina majast välja. Sest rahaprobleeme ei paista meil siiski imetelekat nurgas vaadates olevat.

15 jaanuar sellepärast, et ikkagi pühad on vahel ja natuke tahaks vahepeal juua,  ma isegi ei viitsi nii jutti remonti teha ometi. Ja ega ma tegelikult muidugi väga ei taha kolida ka, aga nii tõsiselt, kui ma seda nüüd lubanud olen, oleks juba narr kolimata jätta… nii on väike lootus, et ehk laheneb asi siiski selle ajaga kuidagi ära.

28.10.12

Mida õppis meie laps aastate jooksul ülikoolis?

“Vaata, ega need šampinionid ei ole halvaks juba läinud külmkapis?“küsin mina.

“Need ei lähegi halvaks.“ vastab laps.

“Mul ikka on korra läinud küll?“

“No nad lähevad ligaseks jah, aga siis lased kraani alt läbi ja kõlbavad jälle…“

Äkki oleks ikka pidanud talle õppimise ajal nats rohkem raha andma?

27.10.12

Mul on järjekordne suurepärane päev. Mul on kaalika pirukat – ehk siis lantukukkot, nagu ta originaalis nime kannab ja seda on asjakohane mainida, sest pirukas ise tuli ka sügavalt Soomest, ühest suurepärasest talust. Nii et nii päris sealne rahvustoit, kui üldse olla saab.

Mul on kasepuust sokivardad, ma ei julge hinna peale isegi mõelda. Need on katsudes siidised ja imekerged!

Ja mul on veel satsisall, millest ma seni olen suutnud edukalt kõrvale hoida, sest ega need mulle väga ei meeldi. Agasee sall on sellist imelist värvi, et ta ei saa mitte meeldida. Seda enam, et nii salli, pirukas kui vardad sain ma kingiks inimestelt, keda ma üldse ei tunne ega ammugi ole iial kohanud.

On ju elu ilus!

23.10.12

Mul on siin nüüd jälle segadus… Rahakott läks katki. Sendid pudisevad välja ja sendid on ju tänapäeval ikkagi suured rahad. Läksin siis täna meie kohalikku poodi, et ostan uue. Mõtlesin, et ostan siis natuke korralikuma, kui mul seni oli, see senine maksis nii 10 eurot umbes.

Ja mis selgus? Kui ma ostan natuke korralikuma, siis hinnad on juba hoopis rohkem kui natuke korralikud. Ja nüüd mind ajab segadusse järgmine asjaolu – kui ma selle eriti korraliku hinnaga rahakoti ära ostan, mul raha enam ei ole. Milleks mulle siis rahakott?

Samas, kui ma ei osta, ei ole mul jälle hetkel veel leiduvat raha kuskile panna.

No mis ma teen siis nüüd?

14.10.12

Vahel tahavad inimesed teada, mida ma söön. Ma arvan, et selle mahavõetud 40 kilo pärast. Enamus küsijaid paistab selgelt eeldavat, et meil on Pätsuga mingi eriline nipp, mingi salajane ravim või midagi…

No ei ole. Just nii see ongi, et jälgid pidevalt mida suhu paned. Kui tahad tükki kooki, siis arvestad, et lähed pärast jooksma või teed midagi muud sama nilbet. (Jooksmine on vastik, aga ma pole midagi targemat ka välja suutnud mõelda.) Loobud kõigest rasvasest ja õigupoolest ka enamusest maitsvast. Vahel ma olen proovinud ka mõnele saleneda tahtjale midagi soovitada, enamuse retseptide peale teatab küsija, et oi, seda ma kahjuks küll ei söö, see ei sobi kuidagi… Vot ma ka ennem ei söönud. Nüüd söön ja olen tänulik, et sedagi saab.

Tegelikult oleme me Pätsuga õppinud aja jooksul sööma meie jaoks puhta uusi asju, suuremas koguses aedvilju näiteks. Pätsu näiteks ei jõua ära imestada, et ta armastab meil nüüd porgandeid.

Tegelikult on ka kalorivaestest asjadest võimalik üsna maitsvaid ja huvitavaid toite teha, muidugi iga päeva ma toidu tegemisega pikalt mängida ei viitsi, nagunii teen mitut toitu, sest Helmut ei ole meil dieedil.

Mida veel – see, mida me sööme, ei ole alati sugugi mitte tervislik. Vot kahte head – vähe kaloreid ja tervislik ka veel, seda mina tõesti ei suuda.

Ja kogu selle pika sissejuhatuse peale meie tänaõhtune kook – šokolaadirull vaarikatega.

Vaja läheb:

4 muna

4 sl suhkrut

4 sl jahu

tiba küpsetuspulbrit

Munad vahustada suhkruga, heledale vahule lisada läbi sõela jahu tibakese küpsetuspulbriga. Küpsetada biskviit valmis, no kõik nii, nagu ikka rullbiskviidi puhul. (Õeke, kui sina peaksid seda tegema hakkama – siis see käib nii – pannile küpsetuspaber, selle peale taignat õhuke kiht ja 180 kraadi juurde ahju, celsiuse järgi! Siis tuleb pidevalt vaadata, millal küpsetis juba natuke pruun on. Võtta välja, keerata paber ülespoole lauale. Paber õrnalt eemaldada ja saadud küpsetis kohe kuumalt rulli keerata, siis rullis jahtuma jätta. Põhimõtteliselt võib selle rulli vahele mis iganes täidist panna).

Täidis:

Kohutavaid kunstaineid täis RUFi sokolaadipulber, 0,5 pakendit

75 ml piima

vaarikaid

Teha kreem valmis vastavalt õpetusele pakis, ülilihtne! Piima võib esiotsa pigem vähem panna, seda võib vahustamise käigus lisada, kuni kreem saab parajalt paks.  Maitse on kreemil üsna hea, varasemalt olen ma kreemi sisse ka pisut želatiini seganud, aga täna lihtsalt ei olnud. (RUFi pulbreid hoian ma tavaliselt kodus just kahe asja pärast – on alati kapist võtta, kui magusa isu tuleb ja  kenasti vähe kaloreid.)

Edasi ei olegi vaja muud teha, kui kreem ja vaarikad rulli vahele määrida, rull rulli keerata ja väheks ajaks külmikusse seisma panna. Kui keegi peaks mõtlema, kust ma vaarikaid sain, siis põõsa otsast. On mul selline sügisene sort, mis praegu on suurtest marjadest punnis.

 

 

 

05.10.2012

Mul EI OLE borrelioosi. Tütrega Sindis on asi jätkuvalt segane, ütleme nii, et arst ja tema õde enam nii hullusti peale ei pressi, aga nende näod kiirgavad jätkuvalt selget uskumatust…

Ah, tühja sest lisatütrest. Pigem väärib nentimist, et töö või siis töö vahetamisega seonduv on mulle elus esimest korda pikemaks ajaks kehva enesetunde põhjustanud, no selles mõttes, et kui borrelioosi ei ole, siis miski ju muudab mind päevade kaupa uimaseks? Ja ajab südame läikima? Ja pea valutama? See ongi stress või?

Aga muidu on meie pere peamiseks uudiseks Helmuti uus telefon, mille kohta Pätaka kommentaar on, et “eks rikkad võivad endale lubada kuni vaesed võllas ripuvad.“

Telefon on suur nagu koolitahvel, vilgub ja välgub kui jõulupuu. Mina ei saa muidugi aru, miks tal seda imelist pilli vaja on, aga Helmut ise on uhke kui kalkun. Ja peaasi, et mees on õnnelik, kas pole?

02.10.12

No kes võinuks arvata, et vanadus nii äkki tuleb?

Meil oli eile järjekordne grupitöö, noorte naistega. Muu hulgas arutasime suitsetamise maha jätmist, ma siis rääkisin oma kogemustest ka. Keegi küsis et kas oli siis nii, et söögiisu ja kaal tõusid hirmsasti, mina vastasin, et ei saanud nagu aru midagi, kuna ma olen eluaeg ülipaks inimene olnud… Mis peale üks noortest daamidest arvas, et ei ole ju paks, et “oma vanuse kohta vähemalt väga hästi säilinud…“ Ma tänan muidugi, kompliment siiski, kurat.

Aga see pole veel kõik. Täna läksin hambaarsti juurde aega kinni panema ja haigla koridoris nägin meie pereõde, kes palus mul arsti juurest ka läbi minna. No läksin.

Arst tahtis mulle anda mingit tõendit minu lapselapse kohta. Ma siis ütlesin, et mul ei ole lapselast. Asi ei vääriks märkimist, eks kõik eksivad, kui arst oleks sellega leppinud. Nii õde kui arst vaatasid mind selgelt uskmatu ja segaduses näoga, arst küsis, et kas ma olen ikka kindel? Mis minu meelest on natuke veider küsimus.

Et kas ma olen kindel, et mul ei ole lapselast, kes elab koos mu tütrega Sindis? Kinnitasin veelkord, et justkui ei ole, et mul on ainult üks tütar Pätakas, kes vegeteerib hetkel Soomes ja minu teada ei ole mitte midagi sünnitanud, aga nemad ajasid ikka oma jura.

Kuna ma just eile käisin teatris vaatamas etendust, kus Maureenil läks katus sassi ja ta kujutluste mõju all olles lõi ahjuroobiga maha oma ema Maggie, siis hakkasin tasapisi mõtlema, et mis see siis tegelikult üks tütar koos lapselapsega ära unustada ei ole? Lõpuks on ju terve hulk haigusi näiteks, mis mälu peale hakkavad. Küsisin, mis tütrekese nimi ka on, tuli välja et Agnes. Perekonnanimi ei ole minuga sama, aga see ei tõestavat kindlalt midagi, sest tütreke võis ju mehele minna.

Ja nii see asi jäigi, seda paberit ma kaasa ei võtnud aga minu meelest ei jäänud ei arst ega õde uskuma, et ma ei valeta. Ma igaks juhuks võtsin saatekirja borrelioosi uuringutele, see on minu meelest üks neist tõbedest, mis lõpuks ajude peale hakkavad.

Aga kui nüüd kuskil Sindis peaks tõesti elama mõni Agnessa ilma emata – siis, armas laps, katsu veel mõnda aega seal omaette hakkama saada. Ma pean silmas, et enne kui su vastsündinu juba omal jalul tatsub, ei ole küll vaja kiirustada tema hoida toomisega.