Monthly Archives: november 2012

28.11.12

Soomlanna, kelle nime ma ei tea, blogi nimega “Mansikkamäki“ meeldib mulle hirmsasti. Kui ma seda pilti nägin:

siis hakkas veel rohkem meeldima. Näe, kus jõuline maalähedane suhtumine, mõtlesin. Proua on kemmergust piparkoogimaja teinud!

Lähemal uurimisel selgus, et tegemist ei ole ikkagi peldikuga, vaid miski piimaputkaga.

Blogi sirvida soovitan ma ikka kõigil – lingi panemist ei viitsi hetkel uurima hakata – sest seal on tõega lahedaid asju näha.

Aga kui ma ise peaks sel aastal piparkoogist maja tegema, siis mina teen küll kemmergu. Milles on peldik süüdi, et ta ei võiks iial piparkoogimajana kujutletud saada?

27.11.12

Remondirindel läheks meie perel märksa edukamalt, kui Helmut pidevalt minu püha üritust ei saboteeriks.

Häda on selles, et mul on meie tegevuste osas suurepärane logistiline plaan. Helmut eirab seda. Saadan ta objektile A tegema tegevust X, tema läheb objektile B ja hakkab tegema tegevust Y. Mistõttu ei saa mina minna järgmisel päeval objektile A tegema tegevust O, sest eelnev tegevus X on tegemata. Ta pahteldab 10 korda sama kohta, väites, et “üks asi peab korralikult tehtud olema!´´ No jummel küll, me oleme abielu jooksul teinud korralikult kaugelt enam kui ühe asja, nüüd võiks ju juba teha midagi ka tegelike vajaduste piires?  Mõnel päeval hiilib ta üldse mööda seinaääri koju ja poetab end vaikselt diivanile, üritades väita, et on niiiiiiiii väsinud. Mõnel päeval toob ta puhtalt remondilt tähelepanu kõrvale juhtimiseks kaasa mõne köögimasina – seni olen ma saanud espressomasina, köögikombaini ja saumikseri komplekti – kuigi ma ei saa aru, milleks viimane, kui eelviimane juba on. Võimalik muidugi, et tegelikult valmistub Helmut lihtsalt peale 15 jaanuari ise ennast masinate abil ära toitma. Sest minu kolimise lubadus on seni veel jõus.

Nii et jah, remont küll areneb, aga jube aeglaselt.

Aga nüüd ma pean hakkama telekast saadet vaatama, räägivad holokausti eitamise eest karistuse saamisest edaspidi. Ma ei ole seni viitsinud teemasse väga süveneda aga mõte iseenesest on ikka pull küll? Nagu mis mõttes saab karistada inimesi, kes väidavad, et holokausti pole olnud? Ei, elu on ikka huvitav!

23.11.2012

Mul on kõht täis, ausalt, ma üldse ei mäletanud, mis tunne see on! Viimati juhtus selline asi poolteist aastat tagasi. Vahelduseks igati lahe tunne. Eriti, kui arvestada, et Pätakas  Palestiinas nälgib. Mitte sõja pärast, vaid sellepärast, et kõik on nii kallis-nii kallis…

Pätt, kui juba kanapimedus sind hakkab kimbutama, siis saada ikkagi sõnum nende Selveri pakisuppide kohta, ma saadan. Ja ma luban ka sulle Riiast neid õigeid jõulumandariine tuua, kui sa tagasi oled!

20.11.12

A: So, what’s your religion? Are you a muslim?
B: No, I don’t subscribe to any religion…
A: So, you’re one of those European christians?
B: No, I don’t subscribe to any religion…
A: But what do you think about the things happening in Gaza at the moment?
B: Look, of course I’m against all violence… but we just met… don’t you do small talk in the Middle-East?
A: This is small talk in the Middle-East.

Minu lapse avastused Palestiinas….

Kummaline värk, kui ta sinna minema hakkas, kujutasin ma ette, et loen päevi ja palvetan, et seal kandis ikka kõik rahulik oleks jne, jne, jne. Ühesõnaga muretsen oma värvitud juuksed halliks.

Nüüd on siis Pätakas Palestiinas kohal, sealne elu on hetkel kõike muud kui rahulik (mis tuleb sellest, et Pätakas lihtsalt on sitamagnet – kuidas muidu seletada Gaza konflikti taaspuhkemist nädal peale tema kohale jõudmist), aga mina suurt nagu ei põegi. Ma muidugi otsin mööda kõikvõimalikke kanaleid värskemaid uudiseid, aga sellist suurt hirmu, et äkki jääb Pätakas päris sõjale jalgu, nagu ei ole. Täitsa kummaline, kuidagi selline tunne on, nagu oleks ise seal koos temaga.

Tegelikult ma ei ole, ma olen hoopis siin ja hakkan homme seksi teemadel loengut pidama! Kes võinuks midagi sellist 10 aastat tagasi arvata? Ei, ma tean seksist muidugi päris palju, aga peamiselt selle perverssetest äärealadest, töö on selline. Homne loeng peaks aga tavalise, normaalse seksi kohta käima.  Ma ei viitsi siin seletadagi, kuidas see üldse nii läks, et just minul antud teemat käsitleda tuleb.

Aga mis seal ikka – mul oli kunagi üks suurepärane õppejõud, kelle nime ma kahjuks ei mäleta ja kes nüüdseks on juba surnud ka, kes ütles, et heal lektoril ei ole üldse vahet, mis teemal loengut pidada. Lihtsalt ettevalmistuseks kuluv aeg on erinev. Nii et pole seal karta midagi, lõpuks ma olen ikkagi juba vana inimene, elu ja inimesi nähtud aastate jooksul igasuguseid.. Toetugem kogemustele, onju.

Ma usun, see loeng saab eriti võluv olema tänu minu puuduvale esihambale -nüüdseks otsustas jalga lasta ka hambaniru, mille arst eelmisel nädalal puuduva asemele nagu ajutiseks petteks pani. Jah – mu hamba murdmise lugu ongi kabelimats, nagu ma kartsin, rahalises mõttes. Lihtsalt ühe hamba ehitamisest ei piisa, vajalikud tööd minu suus on hoopis suurema mahuga. Suu piires globaalsed, võiks öelda. Eh, ma olen tõesti tänulik, et issand hoidis minu hammast murdumast kuni mul oli veel käsil projekt “Minu väike Kreeka“ ehk siis lapse ülikoolitamine ja maksta majalaen.

 

17.11.2012

Ma usun, et on üsna kindel -laupäeva hommikul seisab meie külakeses kõige enam autosid toidupoe ees, kohe järgmisel kohal on aga parkla kiriku ees.

Ei, meil ei ole siin mingi Poola, mitte usin jumala poole kummardamine ei ole inimesi kirikusse toonud. Tegelikult ei ole kirikus üldse kedagi, massid on pastoraadis, kus on kaltsupood. Mina olin sellelt rongilt kusjuures pikka aega üldse maas.

Mingid jutud ikka liikusid imeliste esemete ja veel imelisemate hindade kohta, mis omavahel pastoraadi saalis kokku saavat (mil on lihtne põhjus – poekest peavad valdavalt eakamad kogukonna liikmed, kel on kauba väärtusest ja kaubamärkidest oma arusaam, mis õnneks erineb suuresti noorema ostjaskonna omast). Kauplus kogus tasapisi ostjaid ja muidu huvilisi, ning kui kohalik kokk poest ühel päeval Jimmy Choo kingadega naases, kadus põlglik muie ka parimate ühiskonna tütarde nägudelt. Sest kui Jean Michel Cazabati kingad jätaks meil siin maakohas tõenäoliselt enamuse naisterahvaid täiesti külmaks, siis Jimmy Choost on meilgi kuuldud. Ning kauplust ründasid uued hordid.

Ma ise kuidagi nagu ei viitsinud pikka aega teemasse süveneda, ei olnud viimased pool aastat erilist kaltsuka-hoogu peal olnud, mul käib üldse kõik hoogudega. Pealegi on kauplus lahti  äärmiselt keerulistel aegadel. Aga üha sagedamini sattus minugi nina alla huvitavaid esemeid, mille kohta infona lisati uhkelt, et ikka pastoraadi poest, kust siis veel..

Vot ja nüüd käin seal mina ka ja nii tore on! Louboutini kingi mul muidugi veel pole, tegelikult olen ma sealt vist üldse ühe pluusi ostnud ja selle peaks ka ümber tegema.  Ükspäev uurisin tuttavalt, miks mina seal poekeses midagi eriti huvitavat seni müügil pole näinud? Selgus, et ma lähenen asjale täiesti valest küljest, täpsemalt valel ajal. Laupäeviti ei saavat sealt iial midagi, kuna siis on rahvast tohutult palju, õpetajatel, ametnikel ja veel suurel osal naistest on ju vaba päev. Minna tuleb nädala sees (ei, ma igaks juhuks ei ütle, mis päeval ja mis kell), siis rahvast eriti ei ole, aga uus kaup on väljas.

Ma nüüd ei teagi mida teha.  Sest tegelikult mulle meeldib, et on kuhu laupäeva hommikul minna. Ees ootavad toredad inimesed, enamus neist ärevil ja rõõmsameelsed, ilmast sõltumata! Lähened hommikul kirikule ja tunned, kuidas meel läheb rõõmsaks. Ma tõesti kardan, et nädala sees üksi salaja asja ajades ei ole tunne üldse see.

Samas – nii ei näe ma oma kapis ilmselt iial Marchesa kleiti, kuuldavasti olevat vähemasti üks selline poekesest juba läbi käinud, kuigi ei ole päris selge, kes selle sai ja näinud ei ole kleidikest ka keegi.

Nojah, igatahes ostis mu sõbranna täna poekesest küünlajala jõuludekoratsiooni tarbeks, no et vähemasti jumalale meelepärane tegu. Ja mina tea, millega edaspidi õnnistada võib.

15.11.2012

Eile ütles laps: “Emme, kui sa kuuled, et meil on siin rahutused, siis ära muretse, see on kõik Gazas. Meil on siin rahulik täitsa. Me ainult näeme plahvatusi kaugelt.“

Täna ütles laps: “No Gazas tapeti kolm last ära. Ja siis neil oli siin iseseisvuspüha ja neil tuli eriti meelde, et nad on ikka okupeeritud. Meil on siin rahulik täiesti, nad lihtsalt on vihased ja marssivad. Viskavad molotovi kokteile Iisraeli asula müüride pihta. Käivad viskavad ära ja siis tulevad tagasi jälle. Ma olen nii palju nende lugusid kuulnud täna, mu pea on nende lugusid täis… Mobilisatsioon on. Aga siin on rahulik täiesti.“

No vot, mis on põlvkondade vahe. Kui minu vanuses inimene kuuleb selliseid väljendeid nagu “molotovi kokteil“ ja sinna otsa “mobilisatsioon“, siis kumbki neist ei seostu rahuliku olukorraga.

No miks minul ei võiks olla normaalne laps, kes oleks kenasti juuksuriks või klienditeenindajaks hakanud, õhtuti mööda klubisid luusinud ja nädalavahetustel pohmas pead välja maganud? Seda kõike Eestis kusjuures. Või hästi, Soomes.

Aga ei, minu totakal on ilmtingimata Läänekallast vaja.

 

11.11.12

Ausalt, vanu ja remonditavaid maju minu vaenlastele! Mitte, et mul neid oleks. Aga õpetaja Palusalul Räpinas oli ikka õigus, kui ta väitis, et ainult täieline idioot ostab endale kaela vana maja ja asub sellest uut tegema.

Aja jooksul on selgeks saanud, et ega peale tööd suurt remonti kõpitseda ei viitsi. Nii me siin siis venitasime ja venitasime, kuni leidsime, et ainus võimalus elutuppa plaadid maha saada ja veel paar suuremat asja ära teha on töölt tiba puhkust võtta ja täis tööpäevad teha. Nii et mul siis nüüd homsest algab puhkus, nii kahe päeva kaupa, kuna vahepeal pean ikka kohal käima mõndasid asju tegemas, mida ei saa edasi lükata. Ja jumal tänatud! Sest mul on sest puhkuse värgist juba päris kõrini.

Reede õhtul hakkasime pihta igasugu kappide tühjendamisega – hullumaja, midagi kuhugi panna ei ole, no kes see tolgus üldse kõik need asjad kokku on tassinud? Laupäeva hommikuks oli mul juba reegel, et igast riiulist läheb 50 prossa lõkesse. Ja ikka ei mahu ära!

Laupäeva saatsime mööda katusel viimaseid korstnaümbrus töid tehes, seejärel pööningul koristades, kuna 10 aastat tagasi maha pandud vatt oli juba nii kokku vajunud, et ei maja ei pidanud enam suurt sooja. Uus vatt oli vaja pööningu põrandale panna.  Õhtupimeduses varisesime redelit mööda tuppa magama.

Täna hakkas kell 8 hommikul taas toa tühjendamine pihta. Küllap olen ma äärmiselt räpane putukas, teil ju ometi ei ole riidekappide tagumistes nurkades hallitust või ämblikevõrke? Vot mul on seda jälkust siin ikka üksjagu. Nüüd lõpuks on siis tuba tühi.

Ja selle kõige juures – no ei ole õiglust maa peal – murdsin ma eile näljaga voblat järades ära esihamba! ESIhamba, mitte mõne varjulise. Ja ei ole veel üldse teada, kas seda siis nüüd saab üles ehitada või on see rahaliselt juba kabelimats. Helmut muidugi leiab, et tema ei näe üldse mingit vahet, hambaga või ilma… minul jälle on enesetunne nagu tagumisel prükkaril, ma ei saanud poodi piima järgigi minna. No ehk homne päev toob mingigi selguse, ehk on arstil ikka vastuvõtupäev.

Nii et ei mingit puhkust, puhas stress.

08.12.12

Kui mu laps ülikooli ära lõpetas, siis teatas ta ühel päeval, et ostab mootorratta. Kuna keegi ei ole mind seni suutnud veenda, et mootorrattad on sama turvalised kui autod, siis tegin ma seni nägusid, kuni laps oma plaanist loobus.

Järgmisel päeval tuli laps koju ja teatas, et hästi, ratast ei osta, aga läheb see-eest Palestiinasse.

Ükski eestlane, kellele ma olen poole aasta jooksul oma lapse plaanidest rääkinud, pole kulmugi kergitanud. Ma olen suht kindel, et see ei tule mitte hoolimatusest vaid sellest, et enamus minu tuttavaid eestlasi ei tea midagi Palestiinast, veel vähem Läänekaldast, islamist või moslemitest. Gaza sektorist vast on uudistest kuuldud, aga süvenetud kindlasti mitte. Ma täna lugesin netikommentaare sellele hetkel aktuaalsele lapseröövi loole, no kus egiptlasest isa oma aastase tütre ära viis ja no ausalt, eestlaste harimatus on ikka võimas! (Ma ise ei olnud mõne aja eest targem, aga ma püüan neis asjus vait olla, millest üldse midagi ei tea.)

Seevastu meie perekonna ameerika haru tõstis lapse plaanist kuuldes otsata kõva kisa, lubades hakatuseks maha lüüa mind, kui ma lasen lapsel sellisesse kohta minna ja seejärel lapse ka. (Kus siin loogika on, öelge palun? Et ühe ohus oleva lapse asemel kaks kindlat laipa? Ja moslemid olevat need verejanulised?) Sest islamimaailmas tapetavat üldiselt kõiki ja kõike, mingit vaheta.

Ma ise ei teadnud veel mais sest islamivärgist sugugi rohkem, kui kõik teised eestlased. Tänaseks natuke ikka tean, näiteks seda, et teatud valik moslemite poolt ikka on – ameeriklasi ei sallita, eurooplasi üldjuhul ei vihata. (Ja ma ei saa ka mainimata jätta, et kui Ühendriigid Iisraelile nii laia kamaluga raha ei loobiks, olek suurem osa mu probleemist üldse olemata, kurat!)

Tänaseks on mu laps siis moslemite juures kohal. Ta elab nüüd mõnda aega Ramallahis. No mis ma pidin tegema? Oli hetk, mil ma plaanisin lihtsalt keelata, me oleksime kord ja igaveseks teada saanud, kas laps kuulab sõna või ei kuula. Siis aga hakkasin mõtlema, et mida ma siis tegelikult oma täiskasvanud lapsele õpetan – et maailm lõpeb Soomega ära või? Et kõik inimesed on kristlased, seda ei usu ta tänu ülikoolile nagunii.

Seega ma otsustasin jääda selle juurde, mida talle tänaseni õpetatud on – et kõik religioonid väärivad austust ja kõik kultuurid on huvitavad. Mu laps on uudishimulik ja tark noor naine. Ma loodan, et ta saab hakkama, ilma, et oma nina poliitikasse topiks või muidu maha löödud saaks.

Ma valetaks, kui ütleksin, et üldse ei muretse. Ühes osas on meie oma isiklikul ameeriklasel õigus küll, Palestiina ei ole turismipiirkond. Peamiselt lohutan ma end mõttega, et kui keegi peab Euroopat ohutuks kohaks, siis ärgake üles, tõesti!

Eh, kuidagi tuleb see lapse Läänekaldal olemise aeg üle elada.