Monthly Archives: veebruar 2013

23.02.2013

Tegin lambi. Moosipurgist, õllepudelist ja jõulutuledest.

008

Äh, no muidugi ei ole see mingi õige lamp. Aga paremate aegade saabumiseni hoiab ära öösel koerte otsa komistamise. Meil siin mõnel tropil oleks Prostamoli vaja. Mulle. Kes ma valdavalt igal öösel nii ühe-kaheni loen ja peale tule kinni panemist elu üle hakkan mõtlema.

Kui te mõtlete, kus on õllepudel, siis seal pusa sees, kuskile otsa ma ju pidin selle kupli panema. Kuppel on kiles jah, sest seda on mul plaanis kord mõne teise samasugusega koos päris lambi juures kasutada, nii et ma ei saa tema ära tolmumist enne õiget aega lubada.

 

19.02.2013

Siit tuleb nüüd üks kirumise post, ropp. 

Ma olen kriipsu kaugusel selle kuradi värdja Nokia telefoni prügikasti viskamisest! Kui ma siin kunagi kiitsin Nokia kvaliteeti, siis jeee – sain endale telefoni. Kuradi pask, mitte telefon!

Ma ei hakkagi nutma selle üle, et ta aku peab 2 päeva, sest ta on mingi nutitelefon (esinduse pruudi vabadnus) või midagi sinna poole. Sitta sest, et ma ta nutifunktsioone üldse ei kasuta. 

Ma nutan selle üle, kuidas see imeline loodusõnnetus on üles ehitatud. Muusikat sealt kustutada ei saa, kui juhet ei ole, millega telefon arvuti taha ühendada. No milline aju leiutab sellise telefoni, ah? See on ju ebanormaalne! 

Samas ega sinna juurde ka suuremat midagi toppida ei saa, sest see pisike sitanikats ei leia bluetoothiga mu läpakat üles. Tee igasugu sätetega mida imeasja tahes, keeda või küpseta, ei muhvigi. Juhet ma jätkuvalt keeldun otsimast ja pealegi ma olen 100 prossa kindel, et ega sellest ka tolku poleks.

Ühesõnaga foto telefonist arvutisse saab siis kokkuvõttes vana telefoni kaudu – kõigepealt vanasse telefoni, sest vot selle ta leiab üles ja siis vanast telefonist arvutisse. Milleks siis üldse see õnnetu uus Nokia?

Ok, tõesti võib asi olla selles, et ma ei oska seda telefoni kasutada. AGA – see teebki temast nõmeda telefoni! Ma ei ole ostnud endale mingit ufot, mille puhul võikski arvata, et see eeldab üle keskmise mõistuse. Ei. Telefon on täiesti tavaline Nokia Asha 311. Ja kui minu keskmise lähedane mõistus tast jagu ei saa, siis ta ongi mõtetu ja jutul lõpp!

Aga nüüd siis see, mida ma sealt üldse arvutisse saada tahtsin – ehk siis minu vaibakese algus. Puht statistilises mõttes panen ta siia üles, kena kümne aasta pärast vaadata, mis päeval mul tuli idee seinale muhu vaip tikkida. Kuigi selle aja peale on arvuti telefoni ära järanud, telefon arvuti kosmosesse läkitanud või mina nad mõlemad puruks haamerdanud ja elunen kuskil Siberis kommuunis looduslike eluviiside keskel.

Pilt

Aa, ja kui ma juba kord kirumise lainel olen, siis ma tahaks ikka selle abordi tasuliseks muutmise idee kohta ka öelda. Väga vägev idee! Ikka seks kõigile ja kulud naistele! Sest üldiselt on ju teada, et maksab see, kelle probleem on. 

 

Kas ma tohiks olla Mozart? Ja Issi vii mind kõrtsust koju.

Kui mina veel koolis käisin, jooksis rahvas tormi etendusele “Rästiku pihtimus“. Suures osas oli põhjuseks see, et Metsur võttis end lavahämaruses paaril korral paljaks.

Vene Teatri etenduses “Kas ma tohiks olla Mozart?“ jookseb üks noormees pikalt täiesti alasti ringi, KÕIK on näha. Poolalasti naisnäitlejad on vaid taustaks. Ja point on sealjuures see, et etendus tasub vaatamist absoluutselt igal juhul ja üldse mitte selle alastuse pärast.

Kui enne esietendust lubati etendusele pressis suurt menu, siis eelmisel laupäeval seda tegelikult teatrisaalis näha ei olnud, saal oli pool-, kui mitte kolmveerandtühi. Vahest oli põhjuseks Valgevene balletiteatri külalisetendused Estonias, mis publiku ära tõmbasid? Ega ma ise oleks ka seal olnud, poleks keski kõiki pileteid ära ostnud. Aga õnneks oli ja nii sain mina Vene Teatrist ühe viimaste aegade suurema teatrielamuse üldse! Veab ikka vahel ka!

402972_420068984728865_1637321294_n

Tegemist on etendusega, kus teksti on väga vähe, kogu rõhk on liikumisel ja kehal. Või ei, dekoratsioonil ikka ka. Ja helil ka. Kui nüüd peaks rääkima, millest see etendus on, siis oleks päris keeruline. No hullumajast. On võimukas Õde, kes kamandab ja korraldab karja hulle, kellele siis etenduse kestel lisanduvad veel mõned uued hullud. Natuke on nende hullude lugusid ka ja ongi nagu kogu sisu. Tuleb natuke tuttav ette jah? Etendus ongi inspireeritud “Lendas üle käopesa“ ja “Palat nr 6“st.  Aga kindlasti ei jutusta see midagi ümber, mängides pigem emotsioonidel ja samal ajal vaatemängul… emotsioonid on sellised, et poole peal tundsin mina korraga, et tahaks nüüd ära minna. Aga et nagu  ei tahaks ka.

Mis mind selle värgi juures nii vaimustas, oli tegelikult tohutu professionaalsus, millega lavastus püsti on pandud ja töötab.

Dekoratsioon – päevavalguslampidest trellidest seinad ja lagi, mis vajadust mööda tõusevad ja laskuvad, lubades tegelasi välja, püüdes neid kinni ja surudes maad ligi. Medõe putka nagu koonduslaagri vahitorn. Imeliselt lihtne, sada protsenti omal kohal. Ei midagi üleliia, ei midagi puudu.

Liikumine – Pätsu oli kindel, et tegemist on tantsijate, mitte lihtsalt näitlejatega. Aga ei ole siiski, mõnel küll oli natuke tantsulist ettevalmistust ka, aga mitte kõigil. Noored inimesed teevad laval asju, mille käigus võiks vabalt üksteist vigaseks lüüa, aga seda ei juhtu ja isegi hirmu nende pärast ei teki. Lihtsalt nii sentimeetri pealt paigas on kõik.

Ja samas on takkapihta need noored veel ka viimase peal näitlejad, mitte ainult liikujad. Selles mõttes, et alastus, millest ma enne rääkisin, on lõpuks lihtsalt nii lavastuse osa, et piinlikus ei tule enam pähegi, see on nii loomulik.

374417_420069498062147_1097390337_n

813_420069008062196_1410268518_n

No ja mis ma veel pean ütlema – kolm, tervelt kolm paari absoluutselt fantastilisi kingi Õe jalas!!

Ja kuna ma olen nii kultuurne, siis ma käisin veel teatris. Ma käisin Pärnus vaatamas sihukest etendust nagu “Issi, tule vii mind kõrtsust koju.“

Ja see oli ka hea! Küll teistmoodi, aga asjal oli sisu, mille lõpplahendust ma ei osanud oodata. Mulle meeldis see lugu, tõsiselt. Ja ka noored, kes mängisid, olid tõsiselt head. Mul on jummala hea meel, et ma selle etenduse ära nägin!

8cfce19618634ce-4

Ainus asi, mis  mind kummitama jäi – ma oleksin tahtnud näha sama etendust Mari-Liis Pärna poolt lavastatuna. (Mari-Liis kirjutas selle näidendi). Ja tegelikult oleks ma tahtnud näha ka tema nägemust dekoratsioonidest ja eriti kostüümidest! Noh, samas elus peab ikka olema, mida oodata, see aeg veel tuleb, kui tema etendusi näeb!

MEHE KIRUMINE EHK ARGIPÄEV NELJATEISTKÜMNENDAL ABIELUS OLEMISE TALVEL (kui see juba 15-nes ei ole, mul on sassis).

Kui ma eile õhtul Tallinnast tulin, olin nii väsinud, et mul oli suhteliselt ükskõik, kuhu oma auto parkida, saaks vaid tuppa. Nii ma siis surusin ta tavapärasesse kohta, kuhu vahepeal oli hang tekkinud.

Hommikul tööle minnes selgus, et natuke liiga hange, auto ei tahtnud enam välja tulla. Nagu ikka sellistel juhtudel oli mul tööl tulemas eriti virin klient, kes juba aasta otsib kaebamiseks põhjust ja nagu alati olin mina minemise viimasele minutile jätnud. Tormasin siis tuppa ja karjusin Helmutile, et tulgu appi – tal nagu rohkem kogemusi autodega hanges, ise kappasin auto juurde tagasi, kaevama. Pidasin aru ja otsustasin, et kui auto rattad saavad toetuspinna, siis võib ta hangest veel välja tulla, ega siis peale sisse ajamist ei ole lund kõhu alla juurde tulnud. Läks sisse, peab ka välja tulema. Kaevasin õiges kohas, natuke lihtsat inimlikku vedamist ka, auto lendas hangest välja. Kihutasin minema.

Tööl olles helistasin esimesel võimalusel Helmutile, no et inimene ajas endale varavalges vatid selga, ronis unisena külma õu, et mind aidata ja ees ainult tühi koht…

Helmut vastas: “Kas sa tahtsid et ma appi tulen või?? Ma kuulsin, et sa ütlesid et hang on ees…“ Nii et samal ajal, kui mina, pisar laugel, kaevates abikaasa toetavat õlga ootasin, jõi tema laua ääres kohvi.

Mida moodi on meeste aru üles ehitatud? Kuidas saab arvata, et ma tulen, ise kohe hilinedes, talle ukse vahele hüüdma, et kallis tule vaata pulli, õues on meil lumi maas??? Nagu viimased kolm kuud on see lumi just sama koha peal maas olnud??? No hiljaks jäämise kohta ta muidugi ei osanud karta, see et ma viimased kümme aastat samal ajal tööle lähen, ei anna ometi alust arvata, et ma seda ka täna just sel ajal teen.

Aga edasi selgus, et issand on ikkagi olemas, tõenäoliselt on ta naine ja samuti abielus. Nimelt pani ta Helmuti pähe mõtte lõuna ajal autoga sõitma minna. Jättis aga targu tema peast välja selle osa, mis lasknuks tal enne startimist lume eest ära kaevata. Tema meil kaevata üldse eriti ei viitsi, arvas et sõidab lume lihtsalt maha. Autoga, mille kliirens on alla kümne sendimeetri. Nii siputas Helmut kell 14.00 sügaval hanges, kust ta pääses välja umbes 16.30, põhjakate ripakil!! Olles kõik see kaks ja pool tundi usinastu kaevanud. Pööhhähhäää.  Nojah, eks ta nõnda läheb, kui enne ei viitsi süveneda, kust täpselt kaevata…

Aga sellega pole lugu veel läbi. Olles väsinud ja vihane, lükkas Helmut lumest puhtaks umbes 6 ruutmeetrit MINU parkimise kohast ja pani oma auto sinna. Mõtlemata hetkeks ka, kuhu inimene peaks oma auto panema!

Aga kuhu ma  ta ikka panen? Muidugi nii lähedale oma tavapärasele kohale kui võimalik. Mis  mina saan teha,  kui mõni torbik, kes homme peab eriti vara linna minema, minu auto tagant välja ei saa?

Et kas ma saan aru, et sihuke käitumine on lapsik? Saan küll aru.

Kas ma ajan oma auto eest ära? Ei aja.

Hommik pidi ikka õhtust targem olema.

03.02.12

Ma mõtlesin, et vaatan seda filmi:

 

Rebelle_(2012_film)

 

Aga siis lugesin sisukirjeldust edasi ja tagasi ja otsustasin, et ei vaata ka. Selles mõttes, et no milleks? Mis meil seal veel Oskarile kandideerimas on?