Monthly Archives: september 2013

27.09.2013

Ega see ei ole mingi uus nali – sihukesse ämbrisse astuda. Küll ja veel sarnaseid teemasid Perekoolis näiteks olnud. Aga see ei tee asja kergemaks.

Vanasti oli meie asutuses sihuke asi, et suurematele üritustele käis mingi arusaadav info ette – kas siis tuli meilile mingi põhjalik plakat, et kus, mis ja miks toimub, helistati, või hoiatati koosolekutel.

Viimasel ajal midagi sellist enam ei ole, meilikasti potsab koosoleku kutse, mida siis vastavalt tuleb aktsepteerida või mitte, sõltuvalt nägemusest või võimalustest.

No täna jälle. Kobi Tallina arutlema asutuse eesmärkide üle. Sama kutse paistis läinud olevat veel hulgale ütlemata tähtsatele inimestele, kantslerid ja muud direktorid juttis. Mis oli juba iseenesest imelik, sest ühtegi lihtsat inimest ma adressaatide hulgas peale enda ei näinud.

Mina aga ei suuda uute asjadega kohaneda, saatsin selle kutse enne aktsepteerimist kolleegist sõbrannale edasi, mõeldes, et ehk on tema midagi enamat kuulnud. Ta on muidu ka hästi tark ja saab olukorrast reeglina paremini aru kui mina.

Ja kui ma hiljem uuesti postkasti logisin, et lapsele üht meili saata, hakkas mulle korraga tunduma, et miski on mäda. Nimelt – kuigi mina ei teinud midagi valesti, vaid vajutasin “saada edasi” linki ja lisasin sõbranna aadressi, olid saadetud meili aadressväljal korraga kõigi tähtsate kutsutute nimed. Nii et ma nüüd isegi ei tea, kas siis läks see meil tõesti kõigile, või on need nimed seal siiski lihtsalt niisama, kuna nad on nimekirjas.

Aga üldiselt võin ma end muidugi veel õnnitleda, sest tegelikult ma isegi ei kirjutanud, kuhu see koosolek minu arust pista tuleks, ei. Teks oli hoopis selline:

Vaata, mis  jura mu meilile tuli, ma ei saa muhvi ka sest aru. Keegi on mulle kogemata mingi kutse valesti saatnud või? Sa nagu targem, kuidas sulle tundub?

Noh, eks esmaspäeval ole näha, mitu inimest mulle selgitavaid vastuseid selle “jura” kohta saadab. Igatahes saan ma tõenäoliselt jälle 100 korda kuulsamaks.

Olles oma võimalikust  (issand, halasta mu peale ja tee nii, et see meil läks ikka sõbrannale ainult) kangelasteost teada saanud, uurisin Töötukassa lehte. Muide, kuidas on võimalik töötada täiskohaga kassapidajana, kuupalgaga 330 eurot bruto?

Aga kui mind võetaks sanatoorimisse Tervis öiseks puhatusteenindajaks ja samal ajal veel ka kojameheks, siis veaksin ma tõenäoliselt isegi kuidagi välja…

26.09.13

Kui te mõtlete, et ma hakkan labasel moel hädisema selle üle, et mul pole midagi selga panna, siis ei. Mul hoopis ei ole midagi jalga panna.

Mina ei saa aru, kuidas saab üks inimene aastaga nii palju muutuda? Ma ostsin endale eelmisel aastal saapakesed, kontsa-kõrgusega umbes 9 sentimeetrit ja kööberdasin komistamata ja eriliste probleemideta terve sügise ja kevade. Nüüd ajasin need eile jalga, sest talv ju tuli. No õuduse tipp! Üle 500 meetri käia on puhas piin. Kas mul on aastaga luud moondunud või on see lihtsalt vanadus, ma ei tea.  Ja seda ka ei tea, mis idioodi hoog mul üldse peal oli, kui ma endale kõrgeid jalanõusid kokku ostsin. Ilmselt tahtsin popp ja noortepärane olla.

Tulemuseks on igatahes see, et mu jalad kõlisevad kingakestes läbi külmunult, sest madalaid ja mugavaid saapaid ei lase südametunnistus ka osta. Eesti naine ei osta enne uusi saapaid, kui vanad on katki! Nii et ilmselt kõlisevad mu jalad nüüd lumeni, talvesaabaste ostmise ajaks oli mul ajuehitus eelmisel aastal kuidagi paika loksunud, need on vähemalt madalad.

 

24.09.2013

I`m back!

Põhjus, miks ma nõnda kaua kadunud olin, on see, et ma sain millalgi kevadel korraliku depressiooni. Põhjus miks ma sellest kirjutan on jällegi see, et ma olen raudselt veendunud – depressioon ei ole mingi häbiasi. Vähemasti mitte meie päevil.

Sellega on nii, et arvad küll, et saad õigel ajal jaole, tegelikult aga looda sa.. Nii et kui ühel päeval tuli juba päris suremise tunne peale, sain aru, et nüüd on aeg minna – arsti juurde – kuhu teie mõtlesite?

Sain hulga ravimeid, mis kõik mõjuvad tohutult hästi. Näiteks kui Enn sai Riias parkimise eest trahvi, oli minul südamest naljakas. Peretülid on nüüdseks pea olematud, sest ma olen kogu aeg nii õnnelik!

Aga niipea, kui mul halvem hakkab, jätan kohe kirjutamise jälle järgi, vahepeal ei suutnud ma lugeda ka. Nüüd ikka hädaga juba Dontsova teosed lähevad.

Igatahes läbi on suvi ja minu lõputud puhkused ka. Tegelikult on mul muidugi üks puhkus, aga tööandja soovil sai seda jupitatud nagu maksavorsti, mistõttu ei saanud keegi enam lõpuks selget sotti, millal ma puhkan ja millal mitte.

Minu jaoks on suve parim osa ringi lidumine. Lapsega käisime Berliinis – mis on täitsa jabur linn. Selles mõttes, et 90 prossa inimestest olid tätoveeritud ja tegid mida ise tahtsid, teiste aramusest olenemata. Jube räpane linn oli ka, ma pole enne sihukeses seapesas käinud. Mulle väga meeldis.

Laupäev õhtul tulime Ennuga Itaaliast ja natuke Monacost . Mis oli ka lahe reis, aga natuke koormavam, sest mingil imelikul põhjusel ei saanud enamus inimesi aru minu inglise keelest, kuigi nad muidu paistsid seda oskavat küll. Enn jälle ei oska seda keelt niigi palju, et minu oskusi hinnata, ja arvas, et küll ma hakkama saan. Kolmanda päeva õhtuks olin ma juba suurest vastutusest suhtlemisel kokku kukkumas vaatamata tablettide mõjule.  Muidu oli ilus, jessver, ma elasin nagu filmis terve päeva hotellis, mille rõdu ukse taga laius Molveno järv tükkis mägede ja pilvedega jne. (Sooduspakkumine muidugi.)

Aga ega midagi, ma üritan nüüd Dontsova järgmise peatükiga maha saada, sest inimesel peab ikka tahetjõudu olema!