27.11.2013

Nagu ma praegu AK-st kuulsin, on sis nüüd selge, kes selle Riia Maxima ümber lükkas. 

Tombrovskis! 

Ah, ma ei hakka oma kanaaju isegi vaevama teemaga, mis imeloom on poliitiline vastutus. Maailm on ilmselt lihtsalt hulga lollimaks läinud kui ta minu kasvatamise ja õpetamise ajal oli.

26.11.2013

Käisin suvel ühel üritusel, kus tehti ilmselt tuhandeid fotosid. Ka mina jäin tervelt ühele fotole! Jagan teiegagi!

       

23.11.2013

Keegi kurat on käinud ja mu suurema koera sisse magneti pannud. Magneti teine poolus on diivanisse peidetud, sest muuga ei ole küll seletatav see järjekindlus, millega Urr üritab end diivanile sisse seada. Minu arust ei ole heleda nahaga kaetud diivan ja sopaste käppadega kuts suuremat tore komplekt, seega on tulemuseks, et mida iganed ma toas teeks, jälgib mind karvade vahelt pidevalt paar silmi, tabamaks hetke, mil ma ei näe. Enn ei ole selles valemis üldse enam tegija, tema keelamise peale ei keera Urr teist külge ka. Seega käib siis nüüd Ennu keelamine niimoodi: “Urri, emme ei luba sul diivani peal  olla.” No see ikka veel mõjub, aga ilmselt mitte kaua, see magnet ikka tirib nii hullusti.

Aga muidu olen ma nüüd otsustanud organiseerituks hakata. Mis tähendab seda, et ma planeerin tegevusi ja teen neid aegsasti. Idee pärineb suurepärasest portaalist Perekool, kus oli juttu jõuludeks õigeaegseks valmistumiseks. Esiteks ajas naerma, aga siis jõudis kohale, et ei ole nii naljakas midagi. Igal aastal on mul jõuludeks tuhat plaani, mis lõpeb sellega, et nädal enne jõule on kolmveerand programmist täitmata ja kinkide puudumine on mind enesetapu lävele lükanud. 

Sel aastal püüan ma sellist olukorda vältida. Näiteks pesin ma täna aknad ära! Kui te nüüd mõtlete, mis sel jõuludega pistmist, siis reeglina jäävad räpased aknad mulle just siis silma, kui kuusevärk peale hakkab. Homme teen piparkoogitaigna valmis. Ja täna ja homme teen valmis kingid mu arukamale perekonna poolele, ehk siis neile, kes oskavad hinnata ise tehtud asjade võlu. Järgmine nädal ostan kingid ära juhmimale osale, kes sellest aru ei saa. Jne, igatahes on mul plaan. 

Ja siis jõulude ajal mõnulen ja olen kena ja armas kogu perekonna vastu!

21.11.2013

Miks ma päevad otsa üles ei suuda ärgata? Sest ma vahin öösel mida? Robotite poksi. Vinge värk!

17.11.2013

No kas pole mitte suurepärane ilm täna? Haruldane! Oi mulle meeldivad tuul ja päike koos!

Ma üldse käisin väljas ringi ja tegin väheke pilte. Tegelikult on meie majake ikka väljapoolt kole küll. Muidu käid iga päev sisse ja välja ega pane enam tähelegi. Selles mõttes on fotod hea asi, et tuletab väheke meelde, mille jaoks veel raha tarvis on.

Ah, midagi ilusat ka. Ka meie maal õitseb midagi keset novembrit!

Majas sees läheb meil ikka natuke edukamalt kui välisilme silumisel – näide Ennu järgmisest kätetööst, ehk siis niinimetatud kõrgkapp. Ise tehtud peamiselt ikka jälle kokkuhoiu pärast, sihuke valmis asjandus maksab umbes 250 eurot. Meil maksid nüüd vaid siinid, Enn töötab valdavalt toidu eest ja toita tuleb teda ju humaansetel kaalutlustel nagunii. (Tegelikult ma olen muidugi uhke küll, et mul on mees, kes midagi teha oskab.)

Siin eile – veel ilma riiuliteta. Kui pildi järgi aru ei saa, siis tegemist on suure riiuliga, mille saab ülejäänud kapireast välja tõmmata ja sealt siis üsna mugavalt asju võtta, ilma, et peaks esimese asjade rea kõigepealt eest ära tõstma.

Tänaseks siis juba enam-vähem valmis kujul:

Kui me nüüd autode kokku ostmise kõrvalt natuke kõrvale saame panna, siis ostame veel mõned siinid ja köögimööblis saavad paika veel mõned sahtlid.

12.11.2013

Kas keegi teab, miks enam valgeks ei lähe? Muidu on meil siin Eestimaal hea elada, mina ei kiru isegi väikest palka, aga vot see pimeduses tiksumine, sest mis elu see selline on, see peletab küll eemale. Ma pole oma kolm ööpäeva juba üles ärganud, kõike teen poolunes. 

Ega sellest väga hullu ei ole, sest mul on parasjagu sügisene sokihoog peal. Ma igal sügisel hakkan mingil ajal sokke kuduma, ei teagi, miks. Tuleb selline isu. 5 paari on juba valmis, mõni paar veel, siis peaks üle minema.

Pärnu lehest lugesin läbi une, et veel neli kauplust paneb oma uksed Rüütli tänaval kinni. Selle peale ma oleks peaaegu üles ärganud. Rüütli tänav muutub üha olematumaks. Tühjad aknad ja tühi tänav. Ausalt – mis sest Pärnust niimoodi üldse saab? Kaks kaubanduskeskust ja kogu Pärnu? Kurat küll, no miks see linn niimoodi hääbub? Kas tõesti mingeid võimalusi siis ei ole?

Kätte saime oma auto, soovitud hinnaga! Kusjuures 100 eurot oli müüja nõus alla laskma üksi selle peale, kui mina kauplemise juurde jõudsin. Ilmselt mul on väga odav nägu. Nüüd tuleb auto veel registrisse saada, kuna juba teist korda meie autode ostmiste juures, ei ole vastavat tüüpi registris olemas ja nüüd siis tuleb enne teha tüübikinnitus… no või mingi sihuke asi. Aga  Steffi, see on mu uue auto nimi, seisab igatahes õigusega minu akna taga.

08.11.2013

Meil on homme jälle autoostu päev. Polegi nii kaua tagasi, kui ma siin oigasin, kuidas pangad mind laenu mitte andmisega ahistavad, ja juba jälle..

Seekord sai see alguse uitmõttest lapsele auto osta. Issand näeb, et tal on seda vaja. Algne plaan nägi ette talle osta vana ja  odav auto. Mingil hetkel aga meenus mulle minu enda esimene vana ja odav auto.. no ja mis ma ütlen, oma laps ikkagi, kahju hakkas. Mõtlesime natuke veel ja leidsime, et auto, mis peale eelmise auto ostu Ennu käest minu kätte liikus, on tegelikult üsna see mis vaja – suur, turvaline, tegelikult päris heas korras ja vana ja odav ka. Ökonoomne takkapihta. Millest järgmine loogiline samm oli see auto siis lapsele anda ja endale hoopis uus osta, veel suurem. Kuna meil on tihti vaja midagi vedada ja sellega on alati jama.

Seekord otsustasime Saksa mitte minna ja auto siit muretseda. Kuna ma olen väga mõjutatav reklaamist ja tünniga paati ostma ei taha hakata, nagu Kalevipoeg, siis maksime mingi summa ära ja tõime auto enda kätte uurimisele. Mis selgus, oli muidugi ootuspärnae, spidokas keritud nii sajatuhande kilomeetri võrra ja veel nipet-näpet elektroonikas. Nüüd siis homme on lõpliku tehingu aeg, eks näis, mis hinna osas teha annab. Mind üldiselt ei huvita, kes seda spidokat keris, kehva müüa, kui keritud auto sisse võttis. Aga mis ette hõisata, eks homme ole näha…

 

 

04.11.2013 Ma olen Barbaraema, ehk vananemise varjukülg.

Enamus naisi hakkab keskeas nutma kortsude ja loppis silmaaluste üle. Aga – on  ka võimalus, et teie kortse ei näe keegi, sest te muutude vananedes otsekui läbipaistvaks. Või siis vähemasti kasvavad lapsed teist nii üle, et te jääte täielikult ja valikuta nende varju.

Ma käisin lapsel nädalavahetusel ühel tema korraldataval üritusel abiks. Seal oli hulga noori inimesi. Sellega, et minul ei ole noorte inimestega probleeme aga neil minuga küll, olen ma ammu ära õppinud. Ehk siis mind enam ei hämmasta, kui noored inimesed jäävad minu kui eaka proua lähenedes vait jne. Ehk siis mina pean neid enda sugusteks, nemad mind mitte. No ok, ongi õige vanu inimesi austada.

Aga selle nädalavahetuse kogemus oli midagi uut – kui ma muidu annan päeva jooksul ikka igasugu asjade kohta arvamusi ja vahel ei jõua kõige osas seisukohta võttagi, mida küsitakse, siis sellel üritusel olin ma korraga Barabaraema. Ehk siis mitte mina, isik eraldi, vaid lihtsalt Barbaraema.

“Barabaraema, kas sa lähed praegu teise majja? Barbaraema, kas sa saad selle karbi viia ruumi X jne, jne….”

Eks tegelikult oli see isegi lahe, ega Barbara minu töö juures ei ole ka kolleegidele Barbara (mõne erandiga), vaid ikka minu tütar. Aga natuke hirmutav ka. Ma sain esimest korda aimu oma tulevikust, kus ma hakkan olema ebaisikuline mutike teiste mutikeste seas. 

Üldiselt ei ole ma selleks praegu veel valmis. Õhku pihustuma. Ilmselt alustan ma pea punaseks värvimisest, kuni paremata ideedeni, mis ei lase inimestel minust mööda või läbi vaadata. Ma parem hakkan täiega veidraks punkar-mutikeseks, kui mutikeseks, keda üldse tähele ei panda.