Enamus naisi hakkab keskeas nutma kortsude ja loppis silmaaluste üle. Aga – on ka võimalus, et teie kortse ei näe keegi, sest te muutude vananedes otsekui läbipaistvaks. Või siis vähemasti kasvavad lapsed teist nii üle, et te jääte täielikult ja valikuta nende varju.
Ma käisin lapsel nädalavahetusel ühel tema korraldataval üritusel abiks. Seal oli hulga noori inimesi. Sellega, et minul ei ole noorte inimestega probleeme aga neil minuga küll, olen ma ammu ära õppinud. Ehk siis mind enam ei hämmasta, kui noored inimesed jäävad minu kui eaka proua lähenedes vait jne. Ehk siis mina pean neid enda sugusteks, nemad mind mitte. No ok, ongi õige vanu inimesi austada.
Aga selle nädalavahetuse kogemus oli midagi uut – kui ma muidu annan päeva jooksul ikka igasugu asjade kohta arvamusi ja vahel ei jõua kõige osas seisukohta võttagi, mida küsitakse, siis sellel üritusel olin ma korraga Barabaraema. Ehk siis mitte mina, isik eraldi, vaid lihtsalt Barbaraema.
“Barabaraema, kas sa lähed praegu teise majja? Barbaraema, kas sa saad selle karbi viia ruumi X jne, jne….”
Eks tegelikult oli see isegi lahe, ega Barbara minu töö juures ei ole ka kolleegidele Barbara (mõne erandiga), vaid ikka minu tütar. Aga natuke hirmutav ka. Ma sain esimest korda aimu oma tulevikust, kus ma hakkan olema ebaisikuline mutike teiste mutikeste seas.
Üldiselt ei ole ma selleks praegu veel valmis. Õhku pihustuma. Ilmselt alustan ma pea punaseks värvimisest, kuni paremata ideedeni, mis ei lase inimestel minust mööda või läbi vaadata. Ma parem hakkan täiega veidraks punkar-mutikeseks, kui mutikeseks, keda üldse tähele ei panda.