Monthly Archives: juuli 2014

30.07.2014

Ma sattusin siia täiesti juhuslikult – tahtsin vaadata ühe inimese blogi, millele mul siin link on. Miskipärast tekkis huvi, kas mul õnnestub üle poole aasta veel siia sisse logida minu haugimälu juures, eriti mis puudutab paroole ja muud sellist kribu-krabu, ja no mis sa kostad – õnnestus! Siis võiks ju postitada ka, nii märgi maha jätmiseks näiteks.

Ma ei hakka tegema mingeid kokkuvõtteid vahepealsest poolaastast, õigupoolest pole sest midagi kokku võttagi. Jama on olnud üksjagu rohkem kui vaja, aga millal seda poleks? Täiesti juhuslikku posti võib panna kirja hoopis täiesti juhuslikud heitmõtted käesolevast hetkest, ma leian.

Esimene – mul on vaja starteripendiksit. Mis võib vabalt olla hoopis bendiks või midagi sootuks kolmandat, ega ma nüüd nii täpselt ka aru ei saanud. Mõne päeva eest, kui ma istusin Moskva linnas Taras Bulba nimelises restoranis ja ajasin öösel kell 12 näost sisse 846 kalori väärtuses (menüüs kirjas) pelmeene, neid tõenäoliselt sama väärtusliku toorõllega alla loputades, helistas mulle laps ja andis teada, et auto ei lähe käima.

Olles asja nüüd omalt poolt mitu korda kontrollinud, on selge, et ei lähe jah. Ehk siis kutu on seesama kuradi pendiks või mis iganes asi. Hinda kuuldes ei jäänud mul mitte üksi hing kinni vaid tekkisid ka seedehäired. Ma lähen vargile! Kohe, kui ma saan aru, kas lihtsam on varastada sedasama pendiksit või raha. Hetkel kaldub justkui viimase kasuks.

Teine mõte – kuhu me niimoodi jõuame, mis, ah?

Peale õgimise olid mul Moskvas mõned kultuursed hetked ikka ka, ehk siis külastasin ma näiteks Kolomenskojet. Ma ei hakka siinkohal arutlema selle üle, kui valesti moskvalased seda asja seal ajavad, kuigi tõesti – interaktiivsest muuseumist ei ole nad kuulnud mitte õhkagi – sest mul on meie kultuuri pärast hoopis suurem mure. Tuli sellesama Kolomenskoje ja Izmailovo peale mõte, et loeks “Peeter I“ üle ja marssisin kohalikku raamatukokku. Mis selgus? Ma sain selle raamatu endale, sest Aleksei Tolstoi kirjutatud “Peeter I“ on juhtumisi maha kantud. Ära visatud põhjusel X veel ei olnud, prügivedu vast on kallis. Saate te siis nüüd aru? See raamat kantakse maha, samal ajal kui riiulid on lookas pasa all, kus meestegelase keel ringleb naistegelase söögitorus?? Ei, ma ei tee siin paanikat ega midagi, kuigi tegelikult sellised asjad mind hirmutavad küll. Eriti veel, kui raamatukoguhoidja, ma  pakun nii 25-30 vahemikus inimene küsis, et kas see on hirmus hea raamat, et ma seda tahan. Millest ma järeldan, et ta ei tea sest raamatust õhkagi. Ei muidugi ei pea kõik seda lugenud olema, iseenesest see ju ei olegi teab mis märgiline teos, aga see mahakandmise ja küsimise värk kokku toob mind ülal esitatud küsimuse juurde – kuhu me niimoodi jõuame? Või olen mina ikkagi mingi hirmus fossiil ja maailm on just õigel teel?

Ok. Olles selleks korraks pannud kirja oma mure inimkonna tuleviku pärast siirdun oma armastatud Peetrit lugema, mine tea, mis tujud mind ja millal postitamise osas jälle tabavad.