31.08.2011

Paistab, et auto-asjas olen ma nüüd käpuli mis käpuli.

Häda saab alguse sellest, et ma tahaks vahelduseks natsa uuemat autot kui mu eelmine, seega võiks aasta alata nii 2004-st näiteks. Mida uuem, seda parem muidugi. Aga vot selle parema, et siis uuema, saaks sama raha eest paraku väljamaalt. Seis on umbes selline, et summa eest, mille eest ma siit saaksin auto aastast 2003, saaks Hollandis vastava arvu 2005 peale suruda.

No ja nüüd tuleb AGA.

Väljamaalt autot tuues tuleb see kõigepealt välja osta ja alles seejärel on (heal juhul) võimalik see siin liisingusse saada. Seega tundus meile mõistlikum küsida mitte liisingut vaid laenu, sest kelle käest ma selleks vahepealseks toomise ja  liisingu vormistamise ajaks ikka raha lunima lähen. Laen tuleks kohe pangast ja ühtviisi tuleks see tagasi ikka maksta, protsent kah suht sama.

Hakatuseks läks Enn oma panka ja selgus, et meie seni alati tagatiseks kõlvanud maa enam ei kõlba. Uus nõue on see, et maal peab ehitustegevus vähemasti käima. No minu loogikaga see küll kokku ei lähe, et mis mõttes tõstab maa väärtust näiteks mõnekümne aasta vanune poolik ehitis, mis maa kasutusele võtmiseks lammutada tuleks, poolikuid ehitisi on ju igasuguseid – no hästi, küllap pole see asi minu mõistuse jaoks. Ühesõnaga jura tekiks rohkem kui asi väärt, me peaks hakkama oma muid varasid hindama ja Ennul, kes on FIE, ehk siis meie pankade mõistes elus laip, tuleb hakata oma sissetulekuid tõestama jne jne jne.

No küsisin siis mina oma pangast, neiu pangast arvas, et ei tule nagu minu riigiametniku palga juures välja. Pangad võtavad laenu laeks tagasimakse 30 prossa sissetulekust – laenu juures, mida mina tahaks, teeks see nii umbes 15 prossa.  Küsisin, et vast arutaks siis tagasimakse aja veel pikemaks venitamist, et siis ju nagu kuumakse väiksem – ja sain vastuseks, et siin tuleb nüüd arvestada pensioniea saabumisega…. ma olen enda teada 44 aastane??? Ma laenu taotlesin kolmeks aastaks, olnuksin nõus kaaluma selle aja pikendamist viiele aastale. Pensiiga on vahelduseks lähemale toodud või? Või saab pank aru, et nad on mu pensionifondi lõplikult päkka keeranud ja arvatakse, et mõni aasta peaks jääma enne vanadust veel mammonat koguda?

Mingil hetkel küsis neiu, kas ma ise ikka siiralt usun, et suudame selle laenu tagasi maksta. See, et ma pole viimase kümne aasta jooksul mitte ühtki korda päevagi laenude tagasimaksega hilinenud, viitab ilmselt äärmisele kergemeelsusele.

Edasi tuli jälle jutt selle kohta, kui jube asi on minu mees FIE-na jne, jne. Ühesõnaga küsimusele, et mida ma siis peaksin tegema et neilt laenu saada, no et neilt üldse laenu saada, ma vastust ei saanud, pinnisin mis ma pinnisin.

Tegelikult jäi neist kahest käigust mulje, et tegemist oli mingi mõtetu hämamisega. Kas teavad pangad minu kohta midagi, mida ma ise ei tea või siis tänapäeval ei saa üldse keegi laenu.

No ma saan ise ka aru, et ma olen vaene kui kirikurott, aga mida häda ripub minu netipanga lehel personaalne pakkumine, mille kohaselt tahab pank mulle hirmsasti laenata kuni 8000 euri – vot selles on küsimus!

Homme tuleb liisingutega suhtlemise päev, küllap kuuleb taas uut ja huvitavat.

29.08.2012

Paistab, et ma alahindan endale kuuluvat vara ikka tõsiselt. Kui ma mõne aja eest olin mures, et mu auto ei lähe enam ülevaatuselt läbi, siis läks ikka. Eile õhtul panin tõesti rohkem igaks-juhuks müügikuulutuse üles, olles täiesti veenudnud, et mu autot ei taha keegi. Ja täna kell 4 mul enam autot ei olnud, kuigi me ei varjanud ühtki viga ega praavitamist vajavat kohta. Helistajate hulk paneb mind muretsema, et sai vist sinder odavalt ära antud…

Ja kas ma rõõmustan? Ei. Mul oma vanast risust nii kahju. Ma ausalt ei olnud selleks üldse valmis – mul on kahju oma autost ja eraldi kahju oma iseseisvusest, mis mul minu autoga ikka olemas oli. No kuidas saab olla, et kell 2 päeval on mul seenemetsas auto, millesse ma vabalt sisse mahun ja mis viib mind edasi kuhu iganes, kell 4 aga on mul ainult mingi tilluke hulk paberilipakaid, mis mahub vabalt taskusse, see asi ei tundu üldse tasakaalus olevat.

Aga hea uudis on see, et mu lapsel on korter – lõpuks ometi!

28.08.2012

Nonii, Poola sõidu kirjelduse lükkan taas edasi, sest selleks peaks saama rahus meenutada ja rahus kirjutada. Aga seda ei saa, kuni keegi kodus on.

Pealegi jõudsime vahepeal taas välismaale, ihhii, niipalju kui Läti ikka välismaa on.

See oli reede hilisõhtul, kui me korraga hakkasime mõtlema, et ilusa ilmaga, nagu lubati, oleks selge patt viimane suve nädalavahetus kodus istuda. Jäi veel ainult mõelda, kuhu minna. Eestis puhkamise koha pealt oleme me kuidagi nõrgad, vahest pakuks see enam pinget, kui linnas elaks? Aga meie puhul on nii, et igal pool on juba käidud ja sellist tõesti huvitavat sihtmärki pole.

Samas – kuna meil polnud koerahoidjat, me nimelt ei jäta oma koeri rohkem kui päevaks üksi koju, oli meil aega ka ainult üks päev. Ennu esimene plaan oli küll Palangasse sõita ja Tommi-kuts kaasa võtta, aga no ausalt, ma ei ole enam selles eas, et sihukesed kilomeetrid edasi-tagasi päevaga maha sõita. Pealegi veel karvase marodööriga ühes autos.

Seega jäi üle Palanga nirum variant, Jurmala.

Tee peal lasin end ka Baltezere puukooli viia, Poolas ju suurt ei käinud neis. Ega ma väga midagi ei ostnud.

Pildil püüab Enn Pätakale kituda, et teda on taas puukooli veetud.

Aga Baltezeres on puud suureks kasvanud ja päris suur osa näidisaeda on juurdegi rajatud.

Vot ja siis tuli juba Jurmala.

Tõega mõnus päev oli, ilm oli võrratu, inimesed kenad. Ja said meie kõnest aru, mis oli Poolale kena vaheldus.

Ja lõputud välikohikud.

 

Hiljem uitasime veel Riias, aga peale Poolat ja Jurmalat tundsime korraga, et nagu ei viitsi enam. Täiendasime Alfas oma vermutivarusid ja täiesti uskumatult olime kell 19.30 juba kodus tagasi. Kuigi Enn leiutas järgmise põhjuse, miks ta ei saa mind tema kalli auto rooli lubada – see olevat see, et mul ei ole Läti lube. Ma nüüd ei teagi, kumb on huvitavam variant, viimane mis ma Eestis kuulsin, oli see, et ma olen kakaod joonud ja seega ei peaks juhtima.

No vähemasti üks päev läks täiega puhkuse ette. Nädal on veel jäänud – puhkust nimelt.

26.08.2011

Sellel postil pole Poola-memuaaridega midagi pistmist. Lihtsalt tahaks kiruda.

Kolmapäeval sõitsime Pätakaga Tartusse plaaniga vaadata ära ja üürida talle talveks korter. Kolm tükki oli valmis vaadatud. Esimene võeti ära eelmise päeva õhtul,  teine osutus sihukeseks peldikuks, mida poleks oodatagi osanud – omaniku kogu jutt käis selle ümber, mis kõik korterisse tulevikus tuleb, kolmanda korteri ukse taga tegime tund ja rohkem aega parajaks, kui õige aeg kätte jõudis, helistasime omanikule ja selgus, et samal hommikul oli korter juba läinud.

Eile leidis Pätakas netist uue korteri, helistas, leppis kokku, et on esimene, kes seda täna vaatama läheb – proua ei pidanud enne Tartuski olema. Täna selgus, et korter on taas läinud. Sedakorda siis üüriti see telefoni teel, enne üle vaatamata. Oli minulgi eile õhtu selline mõte peas, et vast peaks kohe ära võtma, aga siis hakkasin mõtlema, et kuidas asi tegelikkuses käima peaks? Et kannan paarsada euri telefonis nimetatud arvele ja jään lootma, et ehk ei ole tegu libakuulutusega? Muide hea idee petturlusest elavatele inimestele, Tartu paistab meeleheitel tudengeid täis olema.

Ja muide, lugupeetud korteriomanikud – kuidas oleks, kui te võtaks vaevaks helistada ja informeerida neid inimesi, kellega teil on korteri vaatamine kokku lepitud, et ei ole mõtet Tartusse sõita, kuna tehing onjuba tehtud? Olgem ikka ausad, makse te ju igakuiselt tulult ei maksa, korterite seisukord on teile kah suuresti ükskõik, vast ei ajaks see mõni sent teid pankrotti? Üle kümne inimese teil ikka järjekorras pole, minul jätkuks viisakust need kõned teha, ausalt. Meil siit kulub oma 20 liitrit kütust Tartu vahet sõitmiseks. Aga mis seal ikka, eks me arene, veel midagi vaadata on, eks helistame siis iga 15 minuti tagant, et teie tegevusega kursis olla.

 

Täna leidis Enn korraga netist auto, jumal näeb, et mul on uut vaja.  Tegelikult ma pole plaaninud autot just nüüd kohe osta, aga leitu oli lihtsalt nii sobiv, just selle kompleksusega, mida mina tahaksin jne. Isegi värv oli õige! Nojah, kuni mina pangaga asja arutasin, ronis Tartus, kus auto asus, kuskilt kivi alt välja mingi järjekordne limukas ja ostis auto lihtsalt ära.

Mina ei tea, mis turbokiirusel tänapäeval pappi tuleb välja köhida, ausalt.

2 PÄEV

Oli ikka kummaline reis sedakorda, ei ole veel nädalat kodus ja juba hakkab vaikselt meelest minema.

No igatahes, kui olime oma autoniru pika madina peale parklast kätte saanud, keerasime Toruni poole. Ja juba mõne aja pärast oli selge ka, mida neetud Poola teed endast tegelikult kujutavad.  Põhimaanteelt maha keerates on tee heal juhul vaevu kahe sõiduauto laiune, kurv ajab kurvi taga ja kohati ei ole ka teekate muud kui augud. Möödasõidud on pehmelt öelda ohtlikud, tee on lihtsalt niivõrd kitsas. Ka peatuda pole eriti  kuskil, kuna sel juhul segaks auto taas oluliselt  liiklust. Neil õnnetutel teedel liiguvad nii rekkad kui traktorid. Vast natuke aega sellist teed sõita poleks viga, aga jutt pole natukesest, viimasel päeva sõitsime sellIst teed mitusada kilti, keskmine kiirus 50 kilti tunnis. Isegi poolakad ei julge neil teedel kiiremini liikuda.

Tee peal käisime ka puukoolis, ainsas, kuhu sisse keerasime. Häda on selles, et ega nad just hästi märgistatud ei ole ja tavaliselt närkad neid juba mööda sõites.

See, milles meie käisime, nägi küll igati korralik välja, aga midagi eriti  huvitavat ma seal ei näinud. Ka hinnad polnud teab mis soodsad, vast tiba odavamad, kui meil, aga mitte eriti.

TORUN

Torun aga osutus äärmiselt armsaks linnaks. Tema tegelikust suurusest tegelikult aru ei saanud.

Selles linnas võib küll julgelt ETAPi hotelli soovitada – erandina asub see tõesti kesklinna lähedal, on üsna uus hoone, personal räägib igasugu keeli ja parkimine on tasuta. Auto võib tegelikult kohe tuttu panna ka, sest kõik, mis turisti võiks huvitada, on jala minemiseks just parjal kaugusel, tee läbi pargi.

Peamine ongi Torunis küllap vanalinn. Minu meelest ei ole see ala teab mis suur – aga jalutamiseks ja pea kuklas majade vahtimiseks on ruumi küll. Mis silma hakkas, oli see, et nagu Olztynis nii ka Torunis olid postimajad ühed linna kaunimad hooned, tohutu suured ja esinduslikud.

Olles esimese tiiru ära teind, hakkasime hirmsasti süüa tahtma. Kuna Susa oma blogis (http://castorbakar.wordpress.com/) oli Poola pitsasid kiitnud, siis see oli ka algne plaan – aga meil ei õnnestunud leida pitsarestorani! Tähendab kaks ikka leidsime, aga neis mõlemas oli menüü ainult poola keeles ja kuna Enn on meil igavene pirtsperse, kes ei söö umbes sadakolme asja, siis tundusid need liiga riskantsed. Lõpuks maandusime ühes tänavaäärses söögikohas, millel vist pidi kreeka köögiga midagi ühist olema. Ega ma ei oska hinnata, kas oli, varasem kogemus puudub. Igatahes sain mina oma salati ikka kätte – tohhhhhhhhhutu hulga õliga ja Enn tellis miskid lihapallid. Toodi need talle friikatega, mille pärast ettekandja väga vabandas – ausalt öelda jäi mulle mulje, et see praad vist oli originaalis üldse lihast ja salatist koosnev, aga kuna Enn kartuleid küsis, siis kuskilt need friikad ka leiti. Hinnad olid nüüd ikka tiba kallimad, prae hind võis olla nii 29 zlotti ja slatil 20 – aga ei ole kindel, kas Tallinnas Raekojaplatsil ikka selle raha eest süüa saab.

Püüdsime leida ka vabaõhumuuseumi. Ja kahjuks ei leidnud me seda üles. Millest on tuline kahju, sest GPS viis meid tegelikult täitsa muuseumi juurde, aga nagu ma aru saan, oli see lihtsalt keset parki aia sees. Kuna taas ei olnud vähemasti meie pool küljes näha mitte ühtegi silti, siis nii me tagasi keerasimegi.

Vahepeal käisime hotellis puhkamas, uuesti läksime linna vastu õhtut. Nüüd uurisime rohkem pisidetaile, mida Torunis on tõesti armsate üllatustena päris tihedalt.

See viimane atraktsioon töötab tohutu hästi väsinud ja virisevate meeste peal, kel on vanalinnast kõrini saanud. Väga hoogsalt hakkavad seda nähes edasi liikuma.

Turiste oli nii Torunis, kui hiljem ka Gdanskis, tohutult. Aga mitte välisturiste, vaid ikka poolakaid. Mõni väga-väga üksik sakslane või soomlane sekka. Mis on mõneti kummaline, sest linn on tõesti mõnus ja lisaks ka odav. Kui enne reisi lugesin, et selles Poola osas on just saksa turistid hindasid tõstnud, siis mina ei tea küll, kus nurga taga nad end varjasid. Näha oli ainult poolakaid.

Nii ehk teisiti, kes Poola põhjaossa läheb, Toruni tasub minna küll.

POOLA

Me oleme Poolast tagasi. Kuidagi kummaline oli see reis. Raske ja väsitav, samas siiski vaheldus missugune!

Miks me üldse Poola minna otsustasime? Väga lihtne – ikka raha pärast, mida sel aastal tänu Ennu käevigastusele ja lõputule haiguslehele eriti napib. Siis mõtlesimegi välja, et vast on õige aasta käia ära Poolas, mis pole väga kaugel, aga kust muidu alati vaid läbi saab sõita. Põhjaossa sattumine aga pole üldse tõenäoline.

Seega oli meil plaan ära olla 5 päeva ja käia Torunis ja Gdanskis, viimasele käivad Sopot ja Gdynia kohustusliku lisana kaasa.

1PÄEV

Esimese päeva kohta on tegelikult raske midagi loovat kirja panna, sest peaasjalikult kulus see sõidule. Kuna Enn pidi hommikul veel arsti juures käima, saime minema kell 8.15. Läbi oli vaja sõita üle 700 kilomeetri, olime arvestanud, et päris Toruni me ikka ühe hooga ära ei sõida ja plaaninud ööseks Olzstynisse jääda.

Poola jõudmise ajaks olid tagumikud muidugi üksjagu kandilised, nii et piirist peale algav pidev 50 kilomeetrit tunnis piirang käis üksjagu närvidele küll. Kuidagi oli meelest läinud, et see kipub Poolas üldse tavaline liikumiskiirus olema. Piirist Suwalkini välja on see piirang tegelikult põhjusega, teekatet pole suurt ollagi. Samas poolakaid sügavad löökaugud ei häiri, ilmselgelt jäime pärismaalastele jalgu oma märkide jälgimisega.

Esimene peatus Poola pinnal oli loomulikult söömiseks. Päris kena teeäärne söögikoht oli, aga kohe sai ka selgeks, et toitu tuleb menüüst valida õige kobamisi – ei mingit inglise keelt! Keelega oli üldse terve reis üks suur häda.

Ma ei tea, kust pärineb legend,et Poolas saab vene keelega hakkama , mina ei ole elus kohanud ühtegi vene keelt mõistvat poolakat. Keeled võivad ju vähe sarnased olla, aga esmaseks suhtlemiseks sellest ikka ei piisa küll.

Nii et eks me kõige enam inglise keeles püüdsime asju ajada ja ka selles osas oli mul kus iganes linnas tunne, et olen kõige kõvem keeleoskaja 100 kilomeetri raadiuses. Ja ometi ma ei oska inglise keelt. Lihtsalt poolakad, ka teenindajad, oskavad reeglina veel vähem.  Teisalt andis see Ennule, kes ka koolis õppis saksa keelt, hoo sisse inglise keelt rääkima hakata. See käis siis nii, et mina püüdsin talle esmalt lause ette öelda ja Enn käis ja vuristas selle vajalikule inimesele ette. Kohati olid sellised vestlused isegi päris tulemuslikud.

Aga söögi juurde , mis on ometi üks tähtsamaid asju puhkuse juures.

Linnast väljas võib päris asjaliku prae kätte saada ka alla 20 zloti, salati eest, mis peamiselt koosnes hiinakapsast nii esimeses, kui ka igas järgnevas söögikohas, küsiti 12-18 zlotti. Supid vast on meil odavamad, Poolas nii 7-12 zlotti. Linnas sees on elu ikka pisut kallim, aga sellest edaspidi.

TEEÄÄRNE SÖÖGIKOHT:

Olzstinisse jõudsime kell 7 õhtul – 2 tundi hiljem kui plaanitud ja see oli terve reisi jooksul kõige väiksem ajakava häire tänu Poola teedele ja liiklusele, kuna Olzstynisse läheb veel suhteliselt kobe maantee.

Hotelliks olime valinud Gromada – suur ja selgelt endistest aegadest pärit.  Ma ei teagi, kas ma olen varem sõitnud liftiga, kus uks avaneb lingist nagu toauks ikka ja uks ise jääb lifti liikudes paigale. Tuleb lihtsalt ette vaadata, et vastu ust ei toetuks, muidu võib tagumik päris haiget saada. Üldiselt on hotell Gromada igati puhas ja mugav, ainult hais oli jube. Ma ei saanud lõpuni aru, mis seal õieti haises, aga ka terve seina ulatuses avatud aknad ei aidanud. Samas hommikusöök oli igati rikkalik ja kui välja arvata madistamine parkimisautomaadiga, millest meie kui maainimesed esiotsa sugugi aru ei saanud, võib selles hotellis edaspidigi tududa küll. No ja et mul edaspidi meelest ei läheks – hotelle broneerides tuleb lisaks Wifile täpsustada ikka parkimise hinda ka!

HOTELLITUBA:

Aga kohale jõudnud viisime asjad tuppa ja tegime väikse tiiru linnas,  selgus, et kell 8 õhtul on linn inimestest täiesti tühi. Vaid kiriku ümber oli uhkeid autosid pargitud, minu jaoks oli päris huvitav näha kirikutäit noori ja keskealisi inimesi tõsimeelselt palvetamas. No ma muidugi tean, et poolakad on suhteliselt usklik rahvas, aga Poolas krikutes käia oli ikkagi päris muljet avaldav.

Umbes kell 11 kobisime magama ja oligi esimene päev ühel pool.

10.08.2011

Täna uudiseid hotelli rindelt ei ole, leige vee päev on. Aga tasapisi hakkab meile siin juba meeldima – päris huvitavatele inimestele võib sattuda.

Tulime kolleegiga rannast jalutamast ja parimas kirumise hoos ei olnud  isu veel tubadesse minna, läksime alla restorani, et tass kakaod saada. Restoranil pole kusjuures üldse väga viga, sisustus on lõpuks maitse asi. Aga eriti räpane ei ole.

Juba fuajees nägime kuidagi täiesti sobimatut paari, mees üsna tänapäevase välimusega, naine justkui 80-ndatest pärit, no ma ei oska paremini seletada. Restoranis istusid nad mingil hetkel meie kõrvale lauda ja tahtmisest ei sõltunud midagi, selgelt oli kuulda, kuidas naine rääkis, et keegi tahab teda tappa.

Meie vaatasime üksteisele nõutult otsa, tööaeg justkui polnud ja ega väga selgelt ei saanud aru ka, mida üldse tegema peaks… Siis jäi vestlus vaiksemaks, korraga kargas mees püsti ja liikus väljapääsu poole. Naine pani aga kisama, et keegi meest takistaks, kuna mees peab vähemalt arve maksma. Ettekandjad tegid, et nad ei kuule ja meile tundus, et hotelli vara kaitseks ei ole eriti huvitav lahingusse söösta. Lahkus ka naine. Mõne aja pärast tuli mees tagasi, teatas, et maksab oma joogi eest, aga eide joodust olevat tal ükskõik, kuna moor olevat selgelt segane. Nii jäigi.

Ja nüüd mina siin põen, et äkki ikka pidanuks sekkuma, mis siis, kui naine siiski ei olnud nii segane, nagu mees väitis ja tal oli reaalne põhjus kedagi karta? No nüüd on muidugi hilja midagi teha, kui kohe ei taibanud, aga tunne on kuidagi niru.

Oeh, elu nagu seebis…

Aga tegelikult hakkan ma siia nüüd aiafestivali pilte lisama, või on see lillefestival? Noh, Tornide väljakul igal juhul. Ja Mannu, sellest pole midagi, et ma seal üksi ära käisin, oligi kuidagi lahjem kui eelmine aasta.

09.08.2011

Veel uudiseid Stroomi hotelli rindelt. Eile õhtul vastu ööd andis kolleeg kõrvalt toast teada, et dušši alla minekut pole mõtet plaanida, sooja vett ei ole! Katsusin, ei olnud jah, vaevu leige.

Pean tunnistama, et mõnes asjas olen mina nagu Anne Veski – tühja-tähja pärast mina ei jaksa läbi minna nii tulest kui veest – seda enam siis külmast veest. No selles mõttes, et on elus ennegi ette tulnud külma veega pesemist, ei viitsinud mina asja korraldama asuda.

Aga kolleeg arvas, et vot oleks tema ise endale kõige odavama hotelli otsinud ja broneerinud, siis oleks ta praegu must ja masendunud oma enese vaesusest, aga hetkel on asja korraldajaks meile tööd andev Firma, seega tunneb tema end nüüd täiskasvanud inimesena ja kavatseb teada anda, et ei ole olukorraga rahul.

Hommikul peale sööki seisime siis adminni leti ääres, adminn vabandas ja selgitas, et eile olnud maja puupüsti täis, seega sai soe vesi lihtsalt otsa, nüüdseks on ekskursioonibussid lahkunud ja asi peaks paranema. Ausalt öelda tundus selgitus mulle täitsa piisav, ausalt, ega mina ei saa ka tegelikult aru, kuidas see hotell ikkagi täis saadi, olgu või üheks ööks. Muidugi ei olnud hotelli boilerid ootamatult kujunenud olukorraks valmis.

Kolleeg aga sellega ei rahuldunud ja kurtis kohe päeva alguses Firma esindajale, et hotell on räpane ja ka sooja vett ei ole.

Edasi läks vist kuskil kulisside taga kõva siputamine lahti, keset päeva käidi meie käest andmeid täpsustamas ja õhtuks teatas juba teine Firma esindaja, et hotelliga on suheldud, selgitus saadud sarane meile hommikul antud seletusega ja nüüd peaks kõik korras olema.

Jõudsime õhtul hotelli tagasi ja mida ei ole, on soe vesi.

Mis siis siit nüüd selgub? Et nagu lollidele ametnikele kohane, ei saa meie probleemi lahendamisega hakkama. Info, miks sooja vett ei ole, oli meil ju juba hommikul käes. Ja sellele tulnuks ka tegevusplaan rajada. Koolitusel tulnuks osaleda kordamööda, üks meist pidanuks jääma pidevalt hotelli lähedusse  luurama ja kõiki saabujaid eemale peletama, vahet pole kas lõustu tehes, uhhuu hüüdes või mõrvalugusid rääkides. Soe vesi oleks alles. Nüüd on keegi meist jälle ette jõudnud…

Aga see siin oli üksi sooja vee teema. Hommikul hakkasin vaatama, et millega minu läpakas põhja alt koos on, et kleebib ilgelt. Selgus, et sama kleepuva ollusega, millega öökapp. Pealisplaat, kusjuures, mitte külg ega tagune. aga jube läbipaistev ollus on, ega eemalt ei paista küll. Ise ka ju lajatasin läpaka kapile ja ei näinud midagi.

Takkapihta külastas mind mõne hetke eest vanem venekeelne proua, kes esiteks pakkus mulle käru pealt puhast saunalina, pöööhhähhhää, milleks küll, huvitav, ja kui ma ütlesin, et mulle pole justkui vaja, trügis külg ees tuppa ja väitis, et  tal kästi vaadata, kas mul asju ka toas on???

No mis ma oskasin kosta, vastasin, et vähe küll, aga midagi ikka on elu jooksul siginenud… proua jäi rahule ja läks oma teed. Kolleeg, kes juba hommikul külma veega pead pesi, võttis puhta käteräti vastu ja tema asjad jäid üle vaatamata.

Samas mulle hakkab tunduma, et homme peaks vist läpaka igaks juhuks kaasa venitama.

Koolituse kohta ka – välislektorid nüüdseks vihkavad mind, sest ma vastasin küsimusele otse, et ei ole seni veel midagi uut kuulnud. Naeratus ja veenmine, et koolitus mulle siiski meeldib väga, sest mul on siin päris hea mugav olla, ei paistnud asja ka siluvat. Äh, oleks ma ise koolitaja, vihkaks kah sihukest irisevat tõuku.

05.08.2011

Peaaegu, et algab teine pool puhkusest. Täpsemalt enne on veel nädal koolitust – sedakorda ÕNNEKS-ÕNNEKS-ÕNNEKS koolitatava, mitte koolitajana. Ja kuigi materjal tundub esialgu päris, hmhm, ehmatav, on see ehk loodetavalt siiski pigem vaheldus. Kuigi juhendis on öeldud, et näiteks tuleb lugeda 600 lehekülge kirjandust. Kusjuures ei ole lisatud ka, kas näiteks Teleleht läheb arvesse.

Edasi tuleb Poola, terve nädal. Eks meil oli kõvasti rahalisi kahtlusi, kas üldse kuhugi minna. Samas asjaga peale hakates läheb inimene ikka ülbemaks ja nüüd oleme juba plaanidega telgist hotelli kolinud… Kuigi mul pole tegelikult üldse vahet, kus magada, minu poolest võiks ka magamata. Saaks ainult minema. (3 korda saaks ainult minema…)

Ja ma südamest loodan, et ma tean juba kõiki prahmakaid, mis ma endast maha jätan. Et selle pikalt oodatud puhkuse teise poole ajal mingeid jamasid kaela ei sajaks. Vot tulen Poolast tagasi ja hakkan aiandusega tegelema! Hetkel ma täitsa usun seda isegi.

02.09.2011

Tänase päeva küsimus – kas kuriteos on seksuaalkomponent, kui mees ärandas bussi, et minna naist panema??

(copy-paste, ma ise väljenduks ehk teisiti, aga küsimuse sisulist keerukust väljendid ei muuda.)