Ma usun, et on üsna kindel -laupäeva hommikul seisab meie külakeses kõige enam autosid toidupoe ees, kohe järgmisel kohal on aga parkla kiriku ees.
Ei, meil ei ole siin mingi Poola, mitte usin jumala poole kummardamine ei ole inimesi kirikusse toonud. Tegelikult ei ole kirikus üldse kedagi, massid on pastoraadis, kus on kaltsupood. Mina olin sellelt rongilt kusjuures pikka aega üldse maas.
Mingid jutud ikka liikusid imeliste esemete ja veel imelisemate hindade kohta, mis omavahel pastoraadi saalis kokku saavat (mil on lihtne põhjus – poekest peavad valdavalt eakamad kogukonna liikmed, kel on kauba väärtusest ja kaubamärkidest oma arusaam, mis õnneks erineb suuresti noorema ostjaskonna omast). Kauplus kogus tasapisi ostjaid ja muidu huvilisi, ning kui kohalik kokk poest ühel päeval Jimmy Choo kingadega naases, kadus põlglik muie ka parimate ühiskonna tütarde nägudelt. Sest kui Jean Michel Cazabati kingad jätaks meil siin maakohas tõenäoliselt enamuse naisterahvaid täiesti külmaks, siis Jimmy Choost on meilgi kuuldud. Ning kauplust ründasid uued hordid.
Ma ise kuidagi nagu ei viitsinud pikka aega teemasse süveneda, ei olnud viimased pool aastat erilist kaltsuka-hoogu peal olnud, mul käib üldse kõik hoogudega. Pealegi on kauplus lahti äärmiselt keerulistel aegadel. Aga üha sagedamini sattus minugi nina alla huvitavaid esemeid, mille kohta infona lisati uhkelt, et ikka pastoraadi poest, kust siis veel..
Vot ja nüüd käin seal mina ka ja nii tore on! Louboutini kingi mul muidugi veel pole, tegelikult olen ma sealt vist üldse ühe pluusi ostnud ja selle peaks ka ümber tegema. Ükspäev uurisin tuttavalt, miks mina seal poekeses midagi eriti huvitavat seni müügil pole näinud? Selgus, et ma lähenen asjale täiesti valest küljest, täpsemalt valel ajal. Laupäeviti ei saavat sealt iial midagi, kuna siis on rahvast tohutult palju, õpetajatel, ametnikel ja veel suurel osal naistest on ju vaba päev. Minna tuleb nädala sees (ei, ma igaks juhuks ei ütle, mis päeval ja mis kell), siis rahvast eriti ei ole, aga uus kaup on väljas.
Ma nüüd ei teagi mida teha. Sest tegelikult mulle meeldib, et on kuhu laupäeva hommikul minna. Ees ootavad toredad inimesed, enamus neist ärevil ja rõõmsameelsed, ilmast sõltumata! Lähened hommikul kirikule ja tunned, kuidas meel läheb rõõmsaks. Ma tõesti kardan, et nädala sees üksi salaja asja ajades ei ole tunne üldse see.
Samas – nii ei näe ma oma kapis ilmselt iial Marchesa kleiti, kuuldavasti olevat vähemasti üks selline poekesest juba läbi käinud, kuigi ei ole päris selge, kes selle sai ja näinud ei ole kleidikest ka keegi.
Nojah, igatahes ostis mu sõbranna täna poekesest küünlajala jõuludekoratsiooni tarbeks, no et vähemasti jumalale meelepärane tegu. Ja mina tea, millega edaspidi õnnistada võib.
Koerakodu 